Kunstnik Natalia Kondratenko: Eesti on väga hea koht töötamiseks
Natalia Kondratenko elab Tallinnas, kuid sündis 1989. aastal Venemaal. Ta õppis Rodtšenko kunstikoolis videokunsti ja Mossoveti polütehnilises kõrgkoolis fotograafiat. Ta kasutab sagedasti isiklikke esemeid, erinevaid tehnikaid ja materjale, et luua libadokumentaalseid autoportreesid. Kõige sagedasem teema on duaalsus (näiteks inimene kui looduse loodu, inimene kui ühiskonna ja tehnoloogia vormitud olendi kahesus), uue mütoloogia kujunemine, moodsa suhe iidsega, tehnoloogia suhe maagiaga.
Vaskjala loomeresidentuuris tegeleb ta mustvalge fotograafiaga ja eksperimenteerib lähikonnast leitud kividele graveerimisega. Loodud objektid viitavad ideele digitaalse ja füüsilise maailma suhetest, virtuaalteenuste tarbimisest ja nende mõjust ümbritsevale keskkonnale.
Kuidas leidsid tee Eestisse ja Vaskjalga?
Eestisse asusin elama juba kolm aastat tagasi. Eestisse tõi mind armastus. Vaskjalas olen esimest korda, see on minu esimene residentuurikogemus üldse. Väga hea koht töötamiseks, kena ümbruskond ja inimesed. Residentuuritöös kasutan kohalikku materjali, peamiselt ümbruskonnast korjatud kive. Teen neile graveeringuid ja lisaks siis mustvalget fotograafiat. Kõigest kokku saab installatsioon. Minu peamine meedium on seni olnud foto, siin saan siis lisaks sellele teha asju, millest olen pikalt mõelnud ja eelkõige just töötamine kohapealt leitava materjaliga.
Rodtšenko kunstikoolis lähenetakse õppetööle veidi suurema vabadusega kui tavalistes Venemaa riikliku programmi alusel tegutsevates koolides. Mis on selle kooli erinevus teistest Venemaa kunstikoolidest?
Vahest see, et seal on võimalik õppida erinevaid kunstivorme, ei pea valima ainult ühte. Foto ja videokunst, maalimine, installatsioon – sain õppida erinevaid asju ja see on olnud suureks abiks mu ideede teostamisel. Keskendusin suuresti analoogfotole, aga nüüd olen hakanud kasutama ka digifotovõimalusi, peamiselt selleks, et teha fotokollaaže. Suur erinevus Rodtšenko puhul on see, et tegemist on täielikult erafinantseerimisel põhineva kooliga, kus saab õppida kaasaegse kunstiga otseselt seotud erialasid ja kindlasti on seal palju vabam suhtumine loovusesse ja loomingusse. Toetatakse noori kunstnike, loominguliselt saab olla palju vabam kui riiklikus süsteemis.
Mille kallal töötad siin?
Ideega, et meie kaasaegses ühiskonnas tähendab tehnoloogia inimestele võimu, jõudu, maagiat. Sellele (tehnoloogia) omistatakse maagilisi tähendusi ja paljudele on saanud sellest omamoodi religioon. Mõte tekkis sellest, et töötasin kunagi tehnilises toes ja abistasin sellel ajal mitut tuhandet inimest erinevates küsimustes. Panin tähele, et inimesed kasutavad enamikku seadmeid ilma, et saaksid päris täpselt aru nende toimimise protsessist ehk siis asjad juhtuvad iseenesest – maagiliselt! Me toodame tohutus koguses digiprahti, seda kõike talletavad tuhanded serverid ja need serverid on nagu digisurnuaiad. Probleem on selles, et sellise surnud info säilimiseks on vaja palju reaalset energiat. Reaalses maailmas me näeme prahti, koristame – korrastame ja taaskasutame. Digimaailma praht ja ülejäägid on nähtamatud ja selle prahiga tegelemine ei tundu oluline. Soovin oma installatsiooniga pöörata tähelepanu, et selline nähtamatu soga digimaailmas on ikkagi reaalne energiat ja muid füüsilisi resursse koormav nähtus päris maailmas. Minu loodavas installatsioonis sümboliseerivad kivid selle prahi raskust ja fotopool neid kasutaja nõusolekuid, millele me tihti süvenemata jah ütleme. Ja need nõusolekud on sellise sisuga koostatud, et kogu kasutamisega kaasnev vastutus jääb alati meie kanda. Teenusepakkuja ei vastuta millegi eest. Päris elus on meil sarnaseid olukordi, kus me ütleme jah või nõustume tingimustega teadmata, mis nõustumisele tegelikult järgneb või mida see nõustumine endaga kaasa toob. Nagu näiteks lepingud pangaga või muud sarnased.
Kas tänasel Venemaal on kerge olla kunstnik ja teha just seda, mis pähe tuleb? Kuidas on lood loomingulise vabadusega?
Kaasaegset kunsti väga ei toetata ja see pole riiklike kunstiprioriteetide esiplaanil. Ma arvan, et seal ollakse kinni nõukogudeaegsetes arusaamades kunsti osas. Kunst peab olema ilus, klassikaline, monumentaalne. Neil, kes teevad kunsti, mis ei lähe ametlike hoiakutega vastuollu, on lihtsam ja riiklikult toetatakse neid rohkem. See on üks pool Vene kunstikogukonnast. Teine pool ehk siis sealhulgas enamik kaasaegse kunsti vorme praktiseerivatest ja loovatest kunstnikest moodustab omaette kogukonna, mis tegutseb täielikult ilma riiklike toetusteta ja hangib rahalisi vahendeid nii-öelda erasponsoritelt või kunstimetseenidelt. See osa tegutseb tänu eratoetajatele ja initsiatiivile.
Vabadusest – poliitilistele teemadele või ka inimõiguste teemadele tähelepanu pööravad kunstnikud on undeground’is või väiksemates seltskondades hoitud, aga niipea kui vastava teema ümber tekib suurem lärm, järgnevad tihti sanktsioonid. Näiteks Julia Tšvetkova, kes avaldas näituse, mille sisuks joonistused samasooliste perekondade teemal, sai süüdistuse pornograafilise sisuga teoste tootmises ja levitamises ja 2013. aastal Venemaal vastuvõetud “gay propaganda” seaduse rikkumises. Käimas on kohtuprotsess ja maksimumkaristusena võib teda ees oodata kuni 6-aastane vabadusekaotus. Kunstnik on oma loomingus pööranud tähelepanu naiste õigustele ja kehateadlikkusele, samuti samasooliste õigustele. See on Venemaal vastuolus riiklike seisukohtadega ja sealt siis ka need repressioonid. Pussy Riot on ehk üleilmselt veelgi tuntum näide riiklikest repressioonidest, mis järgnevad, kui kunstnike aktsioonid saavad liiga suurt tähelepanu, mis heidab halba valgust valitsevale süsteemile.
Kuidas sa leidsid tee kunstiga tegelemiseni?
Mu emal ja isal puudus praktiliselt igasugune suhestumine kunstiga ja nad ei olnud just ülemäära vaimustuses minu huvist kunsti ja kunstnikuks saamise vastu. Ma armastan neid siiski väga ja nad on väga targad ja olulised inimesed mulle. Kui lapsena soovisin, et mind viidaks kunstikooli või ringi maalimist õppima, siis viidi mind hoopis iluvõimlemise trenni. (Naerab.) Pean tunnistama, et ma ei armasta sporti kohe üldse. Varateismelisena läksin iseseisvalt kunstiringi, kus õpetati tegema pehmeid mänguasju ja sealt edasi juba tulid ringid, kus õppisin siis muud. Tõsi, lõpetasin kooli ökoloogia erialal, aga sain suht kiirelt aru, et see pole mulle, kuna vabrik, kuhu tööle asusin ökoloogina, soovis mult ainult kinnitusi, et kõik looduskaitset puudutav on neil alati parimas korras. Peale kolme aastat töötamist lahkusin ja alustasin õpinguid Rodtšenko koolis fotograafia erialal. Sealt edasi võin öelda, et minu töö on kunst.
Mis on peale kunsti sinu jaoks hea meelelahutus?
Mulle meeldib kuulata muusikat, peamiselt küll siis, kui olen täiesti omaette. Samas kui kontserdil käia, siis väga lahedad on muusikafestivalid. Kuulan erinevaid žanre alates Vene folgist kuni elektroonilise või ka rokkmuusikani. Videokunst ja dokumentaalfilmid on alati hea meelelahutus. Filme meeldib vaadata, pigem küll selliseid, mis nõuavad süvenenumat vaatamist.
Toomas Tilk, Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist
