Lastekaitse Liidu pöördumine: aeg on kuulata hääletute hääli!
Lastekaitse Liit tegi riigikogu, valitsuse liikmete ja avalikkuse poole pöördumise, mille GoodNews avaldab täismahus.
Oleme praeguseks ühiskonnana igapäevaselt silmitsi küsimustega:
Kuidas teha hääletud hääled kuuldavaks?
Kuidas toetada lapsi, neid ümbritsevaid täiskasvanuid ja laste heaks töötajaid?
Kuidas kasutada positiivses ja konstruktiivses mõttes ära olukorda, kus viirus on ammused probleemkohad rambivalgusesse tõstnud ning muutnud need mitte ainult nähtavamaks, vaid ka kordades valusamaks?
Selles valguses jätame täna kõrvale regionaalse ebavõrdsuse, tugispetsialistide ja teenuste puuduse, elatisevõlglaste ebamõistlikult suure arvu, laste vähese kaasamise – kõik need teemad on olulistena Riigikogu fraktsioonidele ja Vabariigi Valitsusele saadetud UPR aruandes kirjas.
Samad teemad, mis Lastekaitse Liit tõstatas ka Genfis 2016 aastal, kui käis ÜRO-s kaitsmas Lapse õiguste konventsiooni täiendavat aruannet. Aruannet, millele tuginevalt koostas ÜRO Lapse Õiguste Komitee 2017 Eestile soovitused 1991. aastal ratifitseeritud lapse õiguste konventsiooni rakendamiseks – juhtides tähelepanu lapse õigusi puudutavatele kitsaskohtadele ja andes riigile suunised nende lahendamiseks. Hoolimata märkimisväärsetest arengutest ja arendustest on meil Eestis jätkuvalt kitsaskohti, mida laste heaolu parandamiseks lahendada.
Lapsed, last ümbritsevad täiskasvanud ja laste heaks töötajad. Tuge vajavad nad kõik. Tervik on tähtis nii täna kui ka tuleviku perspektiivis. Laenates Marju Lauristini sõnu kogumiku „Taasiseseisvunud Eesti kolm aastakümmet inimarengu luubi all. Ülevaade Eesti inimarengu aruannete sisust 1995–2020“ tutvustamisel – me oleme ühe terviku osad. Kui käriseb ühest nurgast, siis tegelikult kõik käriseb. Alljärgnevalt 3 sihtgruppi, 3 teemat ja 3 ettepanekut.
Lapsed: „Mõnedel alaealistel on elu väga halvasti läinud ja neil võib olla depressioon.“ Nii kirjutas 12. aastane Keio* Hiiumaalt vastuseks Lastekaitse Liidu üleskutsele avaldada arvamust psühhiaatrilise abi kättesaadavuse osas alaealistele. Olles üks pea kahesajast lapsest, kes ühe päeva jooksul mullu oktoobris sellel olulisel teemal arvamust avaldas.
On heameel tõdeda, et Riigikogus juba pea 15 kuud seisnud psühhiaatrilise abi seaduse muudatused on liikumas kauaoodatud lahenduseni. Aga see ei ole piisav. Vaimne tervis, eriti laste vaimne tervis, karjub appi! Karjuvad appi abivajavad lapsed, tihti küll hääletult. Enesetappude arvu kasv sai hoo sisse eelmisel aastal, nüüd aasta alguses on paraku spurdi teinud ka enesetapukatsete arv. Eelmisel aastal tegi enesetapu 14 alaealist, käesoleval aastal juba kaks. Lisaks on praeguse seisuga ainuüksi Tallinna Lastehaiglas olnud tänavu juba 26 alaealist enesetapukatsega. Miks nende appihüüdeid ei kuulata?
Loodud on Riigitulu kalkulaator, mille kohaselt üks laps toob täiskasvanuna riigile kokku keskmiselt üle ühe miljoni euro maksutulu. Kas meil on ka kalkulaator, mis aitab kokku arvutada ühe lapse vaimse tervise probleemidest tuleneva kahju? Kirve meetodi appi võttes siis ainuüksi maksutulu kahju on 1 miljon per kaotatud laps, ehk 2020. aastal 14 miljonit.
Vaimse tervise toetamisest räägib peaminister, räägivad tervise- ja tööminister ning sotsiaalkaitseminister, räägib nüüd toetavalt ka Riigikogu sotsiaalkomisjon. Aga ei piisa ainult rääkimisest. COVID-19 tõttu ei kanna kaotusi üksnes ettevõtlus ja tööta jäänud täiskasvanud. Laste ja noorte ärevus- ja käitumishäired ning depressioon on tõusuteel. Järjest rohkem on enesevigastusi. Järjekorrad teenusele kasvavad. Meil on spetsialistide karjuv puudus, teenuste kättesaadavus haldusjaotuslikult ebaühtlane. Need probleemid ei ole uued, vaid seisnud paraku aastaid lahendamata. Nüüd lihtsalt COVID-19 ja kaasuv sotsiaalne isoleeritus võimendab olukorda veelgi.
Eelmisel suvel sai valmis vaimse tervise roheline raamat, aga hääletute häälte aitamiseks ei piisa vaid dokumentide koostamisest, tegusid on vaja. Iga edasilükatud päev on laste vaimsest tervisest rääkides nagu tilk tilga järel täituv tünn, mis ühel hetkel üle ääre läigatab või viitsütikuga pomm, mille süütenöör säriseb heleda leegiga. Mõlemad variandid on halvad.
Vaja on kiireid, ent samas pikaaegseid lahendusi, mis puudutavad spetsialistide ja nende väljaõppe vajadust, erinevate teenuste võimalusi ja nende rahastamist.
Last ümbritsevad täiskasvanud: Pea kuu aega tagasi ehmatas Eesti ühiskonda lugu lastest, keda vanemad väidetavalt oskamatusest lukustasid 5 aastat igal nädalavahetusel pimedasse tuppa, kuhu lapsed olid sunnitud ka oma väljaheiteid tegema. Üldsus oli shokeeritud. Aga märkamine? Me räägime siin viiest aastast nende laste lühikeses elus. Vastavalt lastekaitseseadusele on igaühel kohustus teatada abivajavast ja hädaohus olevast lapsest. Nii õpetajal, noorsootöötajal, pereõel, treeneril, aga ka naabril, sõbral ja täditütrel. Nagu ütlesin, oli üldsus šokeeritud.
Aga ikkagi ka täna peame tõdema, et hoolimata füüsilise karistamise keelustamisest 2016. aastal ei pea paraku lausa 36% täiskasvanutest laste füüsilist karistamist vägivallaks vaid kasvatusmeetodiks. Eelmisel aastal oli alaealise kannatanuga kontaktseid seksuaalkuritegusid 222, millest vägistamisjuhtumeid 71. Kusjuures toimepanija oli 77% juhtudest lapsele tuttav, sh 46% juhtudest pereliige või sugulane. Kuigi nende kuritegude arv oli aastaga 15% kahanenud, ei tea me selle põhjuseid. Koroona tõttu olid lapsed rohkem koduseinte vahel ja info vägivalla kohta ei pruukinud ju jõuda politseini?
Ilmselt on teile teada, aga ikkagi on põhjust rõhutada, et erinevate uuringute kohaselt lapsepõlves osaks saadud nii füüsiline kui vaimne vägivald põhjustab püsivat mõju isiksuse arengule, inimese tervisele ning tema heaolule ja toimetulekule. Kusjuures võib kahju laste tervisele vaimse vägivalla puhul ilmneda alles aastate pärast.
Hoiakute muutumine ühiskonnas nõuab kõikide osapoolte pikaaegset ja järjepidevat koostööd, positiivset vanemlust propageerivaid kampaaniaid, materjale, aga ka vanemate toetamist laste kasvatamisel, muuhulgas erinevate vanemlusprogrammide kättesaadavuse tagamist.
Samuti on vaja tõsta kogu ühiskonna teadlikkust, et lapsed ei jääks oma muredega üksi, ning igaüks meist märkaks abivajajaid õigeaegselt nii koolis, noorsootöös, tervishoiusüsteemis kui ka oma kõrval tänaval ja annaks oma märkamisest teada.
Laste heaks töötajad: Need, kellele abivajavatest lastest teatada, vajavad tihti aga ka ise tuge, et laste jaoks kogu aeg olemas olla. Lastekaitsetöötajad. Oli positiivne lugeda, et koalitsioonilepingus on rõhutatud lastekaitsetöö väärtustamist. Sõltub ju kogukonna laste heaolu osaliselt sellestki kui hästi on tagatud vastava omavalitsuse lastekaitsetöötaja heaolu, st kas tal on piisavalt aega, oskusi, ressurssi ja teenuseid, mida nii ennetuseks kui ka abivajaduse korral pakkuda.
Samas oleme Eestis juba aastaid olukorras, kus lastekaitsetöötajate ülekoormatus ja läbipõlemise oht on suur probleem. Ennetustööks, mis pikemas perspektiivis aitaks töökoormust vähendada, ei jää tihti piisavalt aega. Töötajad vahetuvad sageli, põhjuseks suur töökoormus ja emotsionaalne pinge, avalikkuse kõrged ootused ja tihti ka negatiivne avalik tähelepanu. Uuringud näitavad, et lastekaitsetöös on pandeemia ajal mitmeid asjaolusid, mis teevad töö tavapärasest keerulisemaks. Lastekaitsetöötajad on samuti eesliinitöötajad, kes vajavad toetust, et tagada abivajavate laste ja perede heaolu. Lastekaitse Liit on teinud sotsiaalkaitseministrile ettepaneku panna riigi poolt paika lastekaitsetöötajate kinnitatud töötasu piirid, ning siduda töötasu määrad teaduskraadi omamise ja kutse omandamisega.
Vähendada omavalitsuste vahelist ebavõrdsust lastekaitsetöötajate tasustamisel ja tõsta lastekaitsetöötajate motiveeritust.
„Lapsed on meie kõige kallim vara, sest nad on meie tulevik. Partei ja valitsus on ümbritsenud lapsed hoole ja armastusega“. Nii oli kirjas Nõukogude Õpetaja juhtkirjas 07. juulil 1956. aastal. Ka täna, 65 aastat hiljem kuuleme loosungeid, et lapsed on meie tulevik. Lastest ei peaks aga rääkima ainult tulevikuvõtmes, nad on siin nüüd ja praegu. Kõigi oma rõõmude ja muredega. Kui meie täiskasvanutena, otsustajatena, riigina, nende muresid ei näe või ei kuule, ega panusta täna nende heaolusse – siis loota, et meil tulevikus on täis elujõus, vaimselt võimekad ja hakkamasaavad maksumaksjad, on lühinägelik ja naiivne.
“Koroonaviirus on otsekui sotsiaalne luup, mis on teravalt esile toonud probleemid, mis Eestis olid olemas ammu enne koroonaviirust,” ütles hiljuti Tartu Ülikooli viroloogia professor ja teadusnõukoja juht Irja Lutsar. Ajal, kui viirusega seoses on palju teadmatut, mis meie tahtele ja otsustele ei allu, on meil vaja teha üheskoos parim, et see osa sotsiaalse luubi poolt esile toodust, mida on võimalik läbi meie otsuste muuta ja mõjutada, moel või teisel parem saaks.
Mida riik teha saab?
MTÜ Lastekaitse Liit esitab käesolevaga kolm konkreetset suunda, mis puudutavad lapsi, neid ümbritsevaid inimesi ning lastega töötavaid spetsialiste.
- Riigil otsustajana on vaja hakata kuulama hääletuid hääli – seda nii psühhiaatrilise abi seadusemuudatuse näol kui ka astudes reaalseid samme, mis aitaksid leevendada spetsialistide karjuvat puudust ning teenuste ebaühtlast kättesaadavust.
- Vastavalt lastekaitseseadusele on igaühel kohustus teatada abivajavast ja hädaohus olevast lapsest. On vaja tõsta kogu ühiskonna teadlikkust, et lapsed ei jääks oma muredega üksi. Eestis on aeg lisaks märkamisele jõuda ka tegutsemiseni.
- Lastekaitsetöötajad on samuti eesliinitöötajad, kes vajavad toetust, et tagada abivajavate laste ja perede heaolu. Lastekaitse Liit on teinud sotsiaalkaitseministrile ettepaneku panna riigi poolt paika lastekaitsetöötajate kinnitatud töötasu piirid, ning siduda töötasu määrad teaduskraadi omamise ja kutse omandamisega. Eesmärgiks vähendada omavalitsuste vahelist ebavõrdsust lastekaitsetöötajate tasustamisel ja tõsta lastekaitsetöötajate motiveeritust. Toetada on vaja ka toetajaid.
Eestil peab olema rohkem julgust ja tahet investeerida, et lapsed ning pered saaksid abi võimalikult varajases etapis ja ilma viivituseta. Aeg on viia ellu ÜRO Lapse Õiguste Komitee poolt Eestile 2017. aastal tehtud soovitused, et kõigil Eestis elavatel lastel oleks hea ka nüüd ja praegu. Helge tuleviku nurgakivi on ju ennekõike ikkagi pilvitu lapsepõlv. Kärisemine on vaja peatada.
