LAE END I Laura Herm püüab kogu hingest jäigad kastid oma maailmapildist eemal hoida

Laura Herm jõudis õpetajaametini misjonitööl Indoneesias, kus õpetajate palk on maailma kehvimate seas, aga koolides töötavad ometi supervõimetega inimesed. Eesti murekohana näeb ta nii klassiruumis kui ühiskonnas laiemalt üksteist austava ja lugupidava suhtumise puudumist – mahategevas keskkonnas aga jäädaksegi mugavustsooni. Oma töös püüab Laura kogu hingest meeles pidada, et elus on alati midagi veel – midagi, mida me ei näe ja milleni meie intelligents ei küüni.

Rakverest pärit Laura lõpetas omal ajal ise selle sama (tänase nimega) Rakvere Reaalkooli, kus ta juba viimased 10 aastat füüsika, keemia ja loodusõpetuse õpetajana on töötanud. Õpetajatööle eelnesid aga teaduslikud ja hingelised rännakud küll bioorgaanilise keemia doktorantuuris kui saatuslikul misjonitööl Indoneesia kristlikus koolis. Teadlikult pole Laura kunagi õpetajaks saada tahtnud, sest nägi oma õpetajast ema kõrvalt piisavalt, kui palju muret ning kaasaelamist töölt koju võetakse ja kui palju selle arvelt öösel vähem magatakse – eriti klassijuhatajana.

Samas puistab ta kui varrukast õpetajaid, keda ta väga armastas ja asutas: “Kui minu gümnaasiumiosa keemiaõpetaja Mare Murs seda peaks lugema, siis kallistused talle! Imetlen siiani tema vaikset aga emotsionaalset olemust ja seletamisvõimet. Lisaks olid mul vapustavad eesti keele õpetajad, kes tekitasid huvi kirjanduse ja lugemise vastu. Ja otse loomulikult klaveriõpetajad! Neid oli kaks ja esimene neist ühel hetkel targalt loovutas mind teisele – nähes, et tema käe all areneksin ma kiiremini. See on samm, mis on mulle jäänud eeskujuks. Loodan ise sarnaselt käituda nende õpilastega, kel on potentsiaali jõuda kaugemale – usaldada lahti lasta, et nad saaks särada.”

Elult enamat otsimas

Pärast doktorantuuri töötas Laura Tartu Ülikoolis teadurina. “Oleksin võinud rahumeeli seal karjääri jätkata, aga tahtsin ja lootsin midagi enamat. Töö kõrvalt tabasin end mõttelt, et kas kellelgi kunagi sellest teadusejupikesest kasu ka saab või on see kõik üks tühi töö – tühistuste tühisus nagu tark kuningas Saalomon Koguja raamatus ütleb,” räägib Laura.

Laura nimetab ühe väga olulise ennast defineeriva aspektina kristlust ja tänu sellele avanes tal võimalus pooleteiseks aastaks Indoneesiasse füüsikat ja keemiat õpetama minna: “Seal tundsin esimest korda, et tegelikult võiks minust saada ka õpetaja. Sealne kool on osa suuremast evangeelsest liikumisest ja seal tõesti juhtuvad igapäevaselt asjad, mida reaalteadusliku loogikaga hästi ära seletada ei saa. Arvan, et see oli parim kombinatsioon, mis kujundas minust just selle, kes ma täna olen: keegi, kes püüab kogu hingest mitte ehitada jäiku kaste ümber oma arusaamade sellest, kuidas maailm töötab.”

Pärast Indoneesias käiku küpses Lauras otsus õpetajana jätkata ning kokkusattumuse või saatuse sõrmena tuligi tema vanast koolist kutse füüsikat õpetama tulla. Ehkki ka õpetajatööl tuleb eksistentsiaalseid kriise ette, on kasufaktor Laura sõnul siiski selgemini tunnetatav. Õpilased inspireerivad teda oma töös iga päev: “Ma ei suuda enam üles lugeda, kui palju muutusi ja ideid olen ma oma õppetöösse võtnud õpilaste väikse lausejupikese “aga õpetaja, ma tegin selle asja hoopis nii…” või “õpetaja, kas sa oled kuulnud/näinud, et…” põhjal.” Inspiratsioon on kahtlemata vastastikune, sest Laura õpilastest on juba 4 proovinud füüsika- või keemiaõpetaja tööd ja mõni selles valdkonnas isegi ülikoolis doktorantuuri jõudnud.

Keskkond viib meid edasi või surub mugavustsooni

Laura on oma suguvõsas täheldanud noorema põlvkonna erilist kaldumist reaalainete poole, aga siiski ei oska öelda, kuidas sellised noored kooli tööle meelitada: “Mida ootab tänane abiturient, kellel õpetamine tegelikult päris hästi välja tuleb, aga kelle ees seisab kümneid valikuid, mida õppida ja millist karjääri teha? See võimaluste virvarr, mis praegu 12. klassi lõpetajate ees seisab, on ikka üsna stressi tekitav. Ma arvan, et peaks alustama nende julgustamisest ja arvamuse küsimisest. Mida nemad ootavad? Mida nad kardavad? Milline palk ja milline keskkond neid motiveeriks? Kui küsida ekspertidelt või siis nendelt, kes juba mõnda aega koolis töötanud, siis need vastused ei ole enam need.”

Ehkki aega ja raha võiks Laura sõnul alati rohkem olla, siis raha pärast karjääri valida ei tasu: “On tõsi, et õpetajate palk võiks olla suurem, kuid kogu selle rahajutu taha võib minna kaotsi see, et me ei lähe tegelikult kooli raha teenima. Kui sisemist motivatsiooni ja tahet ei ole, siis võid palga ka kolmekordseks tõsta, aga mingit head tulemust sellest ei tule.”

Ta toob näiteks, et Indoneesias oli õpetajate palk maailma madalamate hulgas, aga ometi töötab seal koolides sõna otseses mõttes supervõimetega inimesi: “Miks? Võib-olla seetõttu, et see ühiskond austab õpetajat palju enam, ei süüdista teda õpilaste kehvades tulemustes ja käitumises. Kui Eestis öelda, et oled õpetaja, vaadatakse sind vahel sellise veidi haletseva pilguga. Olen näiteks ühistranspordis kuulnud, kuidas õpetajaid sarjatakse ja taga räägitakse – ja mitte laste poolt.”

Ta toob välja, et elu on näidanud, et ka õpetajate omavaheline tugi pole paraku sugugi iseenesestmõistetav “Olen väga tänulik, et mul on loomingulised kolleegid, kellelt saab sageli tuge ja uusi mõtteid. Meil kõigil on üksteisesse austava ja lugupidava suhtumise osas veel palju areneda. Heas keskkonnas tahetakse erinevaid väljakutseid proovida, mahategevas keskkonnas aga jäädakse mugavustsooni. Ja see ei käi ainult õpetajatöö kohta, vaid kehtib nii klassis kui ühiskonnas,” mõtiskleb Laura.