Lenda nagu Eagles
The Eagles oli nimekirjas, kui ajakiri Rolling Stone kogus kokku 10 kõige inetumat bändide lagunemist.
Eagles oli 1980. aastaks Ameerika suurim bänd. Kui Ameerikas hakati 1976. aastal plaatinasertifikatsiooni (miljon müüdud plaati) arvestama, oli nende kogumik „Their Greatest Hits (1971–1975)“ esimene, mis selle sai.
Edu aga mõjus bändile. Don Henley ja Glenn Frey olid intensiivsed ja ambitsioonikad mehed. Algkoosseisu liikmed Bernie Leadon ja Randy Meisner olid juba lahkunud, sest õhkkond oli mürgiseks muutunud. Joe Walsh oli kurtmiseks tihti liiga purjus ja pilves ning uus bassimees Timothy B. Schmit oskas suud pidada, kitarrist Don Felder aga ei talunud, et teda koheldakse kui kõntsa.
Asi tipnes kontserdiga senaator Alan Cranstoni toetuseks. Felder ei tahtnud muusikat poliitikaga segada ja kui senaatori naine lava taha tuli, lausus Felder: „Rõõm tutvuda. Vist.“ Frey vihastus. Jagelemine jätkus laval. „Veel kolm lugu,“ ütles Frey, kes pidas arvet, mitu lugu on jäänud kontserdi lõpuni. Felder kadus limusiini enne, kui oleks löömaks läinud. „The Long Run“ (1979) jäi Eaglesi viimaseks plaadiks 27 aastaks.
Felder oli bändi tulnud 1974. aastal. Esimene päev oli täitsa tore. Felder kuulis küll, kuidas Henley ja Frey arutasid, kelle lugude kallal järgmiseks töötada, aga miski ei muutnud olemist veel ebamugavaks.
Hiljem mõistis ta, et esimesel päeval oldi lihtsalt viisakad. Juba järgmisel korral vaidles Leadon lõputult Freyga. Salvestati plaati „On The Border“. Leadon oli laulukirjutaja kahes ja Meisner ühes loos, mida oli palju vähem kui esimestel plaatidel. Narkootikumid ilmselt paranoiat ei parandanud. Päeval suitsetati marihuaanat, kui aga oli vaja ööseks jääda, toodi välja kokaiin. Stuudiot ümbritsesid pidevalt noored kaunid naised. Felder oli abielus, ent raske oli keelduda.
„Best Of My Love“ (1974) oli Eaglesi esimene esikohalaul ja „One Of These Nights“ (1975) esimene nende plaat, mis Ameerikas esimeseks läks. Plaate osteti nii palju, et tuuritamine muutus pööraseks. Kui mingi uus jaam hakkas Eaglesi lugusid mängima, reisiti sinna. Igas linnas ootas hunnik naisi, kelle eesmärk oli linna läbivate rokkstaaridega magada. Transameestele oli antud käsk vedada võimenditele kokaiinijooned, et Eagles saaks lugude vahepeal nuuskamas käia. Ei lugenud, et bändiga oli 1974. aasta tuuril kaasas Rolling Stone’i ajakirjanik Cameron Crowe, kes Felderi sõnul nägi välja 13-aastane.
Leadon oli algul bändi parim pillimees ja eriti meeldis talle kantri, „On The Borderiga“ hakkas kantri aga Eaglesi muusikast kaduma ja „One Of These Nightsi“ ajaks oli kadunud. Leadon kurameeris Ronald Reagani tütre Pattiga ja tahtis, et Patti laul võetakse plaadile. Armunud Leadon keeras ka droogidele selja. On selline üldteada banaalne ütlus, et vaid üksinda on võimalik pääseda. Soov päästa inimesterühma lõpeb tavaliselt väga kurvalt. Ühel 1975. aasta detsembriõhtul kutsus Frey bändi oma hotellituppa nõupidamisele. Felder ei mäleta enam, mille üle vaieldi, aga Leadon valas Freyle õlut pähe ja ütles: „Rahune maha.“ Leadon oli bändist läinud.
Eagles sai kokku Linda Ronstadti saatebändis. Los Angeles tõmbas muusikuid. Tõmbas ka Freyd. Frey oli tavaline kitarrinokitseja, kes sattus ühel 1971. aasta päeval sõbra JD Southeri ja Ronstadtiga Los Angeleses lõunat sööma. Souther pakkus, et Frey võiks Ronstadtiga tuurile minna. Frey oli LA-s tutvunud lokkispäise teksaslase Henleyga, keda ta kutsus oma salarelvaks ja sebis ka tuurile.
Tuuri esimesel õhtul tõotasid Frey ja Henley, et teevad oma bändi. Teisteks liikmeteks võeti teised Ronstadti muusikud Leadon ja Meisner. Ronstadt andis neile oma õnnistuse. Kõik mängisid ka plaadil „Linda Ronstadt“ (1972).
„Eagles pandi kokku kindla eesmärgiga: läbi lüüa,“ ütles nende plaadifirma Asylum boss, tänane miljardär David Geffen. Kõik pidid head välja nägema, hästi laulma, hästi mängima ja häid lugusid kirjutama. Geffen andis muusikutele raha, et need teeks hambad korda. Augustis istusid Geffen, Frey ja Henley saunas ning Geffen lubas, et ei võta nii palju bände, et sauna ära ei mahu.
Eaglesi esimese, omanimelise plaadi produtsent Glyn Johns oli töötanud Led Zeppelini ja Rolling Stonesiga ning soovis veidi karmimat saundi. Tülitseti ja Geffenile esitati lausa 125 000-dollarine stuudioarve. Kui muusikat tehakse raha pärast, läheb jumal toast välja, aga Eaglesil oli üks lugu sukkubusest, „Witchy Woman“. See läks esikümnesse ja kulutused tasusid ära.
Frey suri nädal pärast David Bowiet ja tema uus kogumik kannab nime „Above The Clouds“. Eks on sellel muidugi ka „You Belong To The City“, otsatu elujõuallikas, mida sämplides murdis kõigepealt läbi Eesti bänd Lu:k ja alles siis Jay-Z.
Kui panete Youtube’i hea kvaliteediga Henley video, annab Henley teid kohtusse. Annab ka muudel põhjustel: tänavu sai Eagles võidu Mehhikos asuva hotelli California üle, mis väitis, et oli Eaglesi inspiratsioon. Eagles on tänavu jälle tuuril.
Konstantin Kuningas
