LISATUD KÕNE TEKST! President Kaljulaid kaitseväe 100. aastapäeval: tänu kaitseväele saame öösel rahulikult magada

Eesti inimene magab öösel rahulikumalt teades, et saame loota kaitseväelaste valmisolekule kaitsta meie vabadust. Ka sada aastat tagasi jäi Eesti maailmakaardile tänu karmide meeste raskele otsusele võtta enda kanda sõjaga kaasnev vastutus, ütles president Kaljulaid kaitseväe juubelil.

„Sõjapidamine ja selleks valmistumine pole ainult lõbusad paraadid, kasarmuhuumor ja vineerist sihtmärkide pihta tulistamine. See on üks vajalik ja väärikas, kuid karm ülesanne ja vastutus, mille me ühiskonnana oleme tuhandetele oma kaaskodanikele usaldanud,“ ütles president Kaljulaid ja selgitas, et kaitseväe arendamisel ja vajadusel ka kasutamisel tuleb seda meeles pidada nii ühiskonnal kui poliitikutel.

Sajand tagasi ei puudunud palju, et Eesti riigist oleks saanud vaid joonealune märkus mõnes teadustöös, rääkis riigipea. „Aga läks teisiti – selles ajaloo järsus kurvis õnnestus meil siiski teel püsida. Sest leidus nii neid karme mehi kui tahtejõulisi riigijuhte. Kes lootusetuna näivas olukorras surusid endas maha alalhoiuinstinkti ja käegalöömismeeleolud ning otsustasid siiski vastu hakata. Võttes endale ka selle raske vastutuse ja koorma, mis sõjaga kaasneb,“ selgitas riigipea.

Toona üles näidatud tahe ja otsusekindlus on ka Vabadussõja peamine õppetund kogu ühiskonnale. „Me suudame kõike, kui vaid tahame ja julgeme. Ja vastupidine õppetund paarkümmend aastat hilisemast ajaloo kurvist – vaenulikule survele ja agressioonile alistumise tagajärjed on alati katastroofilisemad kui vastupanu,“ lisas president Kaljulaid.

Tänapäeval on Eesti kaitsevägi heas lahinguvalmiduses ja reaalselt relvastatud ning kaitseliidule usaldatud maakaitse ja koostöö teiste riigiasutustega ei eksisteeri mitte paberil, vaid on ka reaalses elus läbi proovitud, selgitas riigipea. „Selle kõige taga on tuhandete kaitseväelaste ja ametnike raske töö. Kuid teatavasti juhib kaitseväge ainujuhtimise põhimõttel kaitseväe juhataja. Ja kindral Terras – need on eelkõige olnud sinu prioriteedid ja sinu sõjaline nõuanne, mida ma praegu kirjeldasin. Eesti tänab sind selle aja eest, mis sa oled meile andnud“.

President Kersti Kaljulaid kõneles eile kaitseväe 100. aastapäeva tähistamisel Estonia kontserdisaalis Tallinnas. Avaldame presidendi kõne täisteksti!

Austatud Riigikogu esimees ja kaitseminister, kindral Terras, head kaitseväelased!

On ütlemine, et tavalised inimesed saavad öösiti rahulikult magada, kuna teavad, et kuskil on karmid mehed valmis oma elu hinnaga kaitsma meie vabadust ja julgeolekut. See on surmavirve, nagu kaitseväelased ise oma määrustikus ütlevad. Üsna sünge mõte pidupäevakõne kohta, kuid võtab hästi kokku selle, milleks me Kaitseväge tegelikult vajame – et olla vajadusel valmis rakendama riiklikult sanktsioneeritud ja surmavat jõudu nende vastu, kes tahavad meile halba.

Sest sõjapidamine ja selleks valmistumine – see pole ainult paraadid, kasarmuhuumor ja vineerist sihtmärkide pihta tulistamine. See on üks vajalik ja väärikas, kuid oma tegelikult sisult väga karm ülesanne ja vastutus, mille me ühiskonnana oleme tuhandetele oma kaaskodanikele usaldanud. Usun, et selle üle on vähemalt korra mõtisklenud igaüks kümnetest tuhandetest meestest ja naistest, kes Kaitseväes on teeninud. Ja selle karmi ülesande peale peavad mõtlema ka ühiskond ja poliitikud, kui me Kaitseväge oma otsustega arendame ja vajadusel ka kasutame.

100 aastat tagasi ei saanud Eesti inimesed rahulikult magada. Riiki ja sõjaväge kui sellist õieti veel ei eksisteerinudki. Polnud piisavalt relvi, varustust, plaane ega struktuure. Ühiskond oli nelja-aastases maailmasõjas viimase piirini kurnatud ja tahtis ükskõik mida, aga mitte edasi sõdida. Rahvusvahelise kogukonna jaoks oli ’Eesti’ lihtsalt üks vähetuntud geograafiline mõiste, aga Narva jõe tagant tulid juba teated ülekaaluka vaenuväe koondumisest.

Ei puudunud palju sellest, et Eesti Vabariik ja võibolla ka mõiste ’Eesti rahvas’ eksisteeriksid täna vaid mõne teadustöö joonealuse märkusena. Aga läks teisiti – selles ajaloo järsus kurvis õnnestus meil siiski teel püsida, sest leidus nii neid karme mehi kui ka tahtejõulisi riigijuhte, kes lootusetuna näivas olukorras surusid endas maha alalhoiuinstinkti ja käegalöömismeeleolud ning otsustasid siiski vastu hakata. Võttes endale ka selle raske vastutuse ja koorma, mis sõjaga kaasneb.  

See 100 aastat tagasi näidatud tahe ja otsusekindlus on ka vabadussõja peamine õppetund kogu meie ühiskonnale. Me suudame kõike, kui vaid tahame ja julgeme. Ja vastupidine õppetund paarkümmend aastat hilisemast ajaloo kurvist – vaenulikule survele ja agressioonile alistumise tagajärjed on alati katastroofilisemad kui vastupanu.

Ja veel üks vabadussõja õppetund. Sada aastat tagasi kriipisid meie diplomaadid Pariisis peamiselt suletud uste taga, püüdes leida mingitki tunnustust ja mõistmist vastsündinud riigile. Eelmisel nädalavahetusel istusime sealsamas Pariisis võrdväärsena laua taga koos samameelsete liitlastega, sest diplomaatia, liitlassuhted ja rahvusvahelise kogukonna töös osalemine käivad käsikäes sõjalise riigikaitsega. Meie enda tahe ja panus on eelduseks, et ka teised meid üldse märkaks ja tõsiselt võtaks. Aga meie suurus ja geograafiline asukoht tähendasid nii sada aastat tagasi kui ka täna, et ilma diplomaatilise koostööta ei saa relvastatud võitluse lõpp olla meile õnnelik. Ja see on pidev ja tugev koostöö, kus vajadusel tuleb laua taga läbi rääkida ja kaasa lüüa ka kõige ebameeldivamate ja ebapopulaarsemate probleemide lahendamisel.

Head kohalviibijad!

Täna saame palju rahulikumalt magada, kui 1918. aasta ärevatel novembripäevadel. Magame rahulikumalt teades, et vajaduse korral ei pea me sõtta minema mitte improviseeritud kergeüksustega, vaid kõrges lahinguvalmiduses, reaalselt relvastatud ja varustatud pataljonide ja brigaadidega. Teame, et meil on tasemel luure- ja eelhoiatusvõime, mis laseb meil rahulikult magada, aga olulisi asju siiski mitte maha magada. Teame, et Kaitseliidule usaldatud maakaitse ja koostöö sisejulgeolekuga eksisteerib mitte paberil, vaid on ka reaalses elus läbiproovitud. Teame, et meie positsioon rahvusvahelises sõjalises koostöös on tõsiseltvõetavam kui kunagi varem. Ka tegevväelased magavad rahulikult teades, et igal hommikul ootab neid teenistus organisatsioonis, kus on väärtustatud ka iga allohvitseri ja veterani panus. Kus ohvitseridel ei tehta vahet selle järgi, millise riigi sõjakoolis nad omal ajal õppisid ja kus sõna ’meeskond’ ei ole vaid õõnes sõnakõlks.

Selle kõige taga on tuhandete kaitseväelaste ja ametnike raske töö, kuid teatavasti juhib Kaitseväge ainujuhtimise põhimõttel Kaitseväe juhataja. 
Kindral Terras, hea Riho – need on eelkõige olnud sinu prioriteedid ja sinu sõjaline nõuanne, mida ma praegu kirjeldasin ja mille tulemuste peale me õppustel, missioonidel või peastaabi keldris toimuvatel briifingutel uhkusega vaatame.

Eesti tänab sind. Mitte ainult viimase seitsme, vaid kõigi 27 aasta eest, mis sa Eestile oled andnud. Mitte ainult peastaabis, vaid ka 91. aastal telemaja juures, kompanii- ja pataljoniülemana, kaitseatašeena Saksamaal, missioonil Bagdadis, kantslerina Kaitseministeeriumis. Me jääme igatsema nii sinu vaadet suurele pildile kui ka tabavaid hetkeolukorra hinnanguid. Ja usu mind, isegi sinu kohati brisantset iseloomu jääme igatsema.

Aitäh sulle, Riho, ja ka kõikidele teistele kaitseväelastele, et olete Eestit hoidnud ja et saame ka täna öösel rahulikult magada. Aitäh, ja hoiame Eestit! 
Austatud Riigikogu esimees ja kaitseminister, kindral Terras, 
head kaitseväelased!