LUULETUS I Mark: igaühele oma

Mark alustas viimase kümne aasta jooksul pigem sahtlisse kirjutatud luuletuste avaldamist alles hiljuti. Avaldame täna heade uudiste portaalis tema teise luuletuse, mis räägib kõiksusest, hingede sõlmitud liidust ja igavikust.

IGAÜHELE OMA 

See kõik on kõiksusesse kadunud kui uttu,
külmast värisedes kaovad pildid ära.
On lapsed vajunud nii magusasti tuttu,
kuid muremõtted tekitavad kära.

See viljapõld. See loojang. See äsjatekkind liit.
Oh, Jumal, kui habras oli see.
Ei aita tuulgi minema ju siit…
Teda, kes valind pikalt vale tee.

Ja paljud, paljud tammetõrud kõdunevad mullaks.
Nii noored. Nii ilusad. Nii head.
Oh, Inimene, Sa soovid saada kullaks,
Jääb Lootus. Surm parandab kõik vead…