Maaülikooli teadlased uurisid Eesti farmerite valmisolekut nutitehnoloogiate kasutamiseks seakasvatuses
Eesti Maaülikooli teadlased uurisid rahvusvahelises teadusprojektis LivestockSense loomakasvatajate suhtumist täppisloomapidamisse ja põhjusi, mis takistavad nutitehnoloogiate senisest suuremat kasutuselevõttu loomakasvatushoonetes.
Digiareng on mõjutanud jõuliselt ka põllumajandusvaldkonda – tänapäevane loomalaut või lindla võib kardinaalselt erineda aastakümnete tagusest laudast, olles varustatud tarkade ja mugavate tehnoloogiliste lahendustega. Digitehnoloogiad võimaldavad loomakasvatajal oma tööd paremini ja efektiivsemalt korraldada ning seega anda talle ka konkurentsieelise.
Kolm Eesti Maaülikooli tehnika- ja loomakasvatusteadlast osalesid kahe aasta jooksul LivestockSense projektis, millesse oli kaasatud uurimisasutused seitsmest Euroopa riigist ja Iisraelist. Projekti eesmärk oli saada ülevaade sea- ja linnukasvatussektoris rakendatavatest info- ja kommunikatsioonitehnoloogilistest (IKT) lahendustest ning selgitada, mis on takistanud nende laialdasemat kasutuselevõttu.
Kuigi IKT-lahendusi võib farmides kasutusel olla mitmesuguseid (nt sideteenused), siis keskendus uuringu kõnekaim osa täppisloomapidamise seadmetele. Näiteks hoone sisekliima seisundi jälgimise sensoritega seadmeid kasutati vaid viies uuringusse kaasatud riigis, lisaks Eestile ka Ungaris, Poolas, Rootsis ja Iisraelis.
Arvestava suurusega lindlaid, kus nutitehnoloogia rakendamine annaks nähtavat kasu, on Eestis kahjuks vähe, nii et selle valimi alusel ei saanud teadlased järeldusi teha. Teadlaste korraldatud küsitlusele, mis uuris täppispidamist Eesti seakasvatussektoris, vastas aga 11 Eesti seafarmi.
Eesti Maaülikooli tõuaretuse ja biotehnoloogia vanemlektor Alo Tänavots ütles, et Eesti seafarmides praegu kasutatavad nutitehnoloogiad aitavad korraldada näiteks loomade söötmist ja jootmist, jälgivad hoone sisekliimat ja õhu kvaliteeti, samuti loomade käitumist, tervist ning sigade kehamassi. Täppispidamise eelduseks on sageli internetiühenduse olemasolu, millega on meil varustatud kõik uuringus osalenud sigalad, erinevalt teistest riikidest. Uuring näitab, et meie seakasvatajad panustavad teadlikult loomade heaolusse. Eesti sigalates kasutatakse oluliselt rohkem nutitehnoloogiaid kui teistes riikides. Näiteks on meie sigalates sisekliima reguleerimine paremini automatiseeritud ja ka sigade heaolu jälgimiseks kasutatakse rohkem kaameraid kui mujal. Nende kahe näitaja poolest ületame isegi sellist kõrge tasemega seakasvatusmaad nagu Taani, tõdes Tänavots, kinnitades, et võrreldes teiste riikidega ei ole me tehnilistelt lahendustelt maha jäänud.
Parandamist vajavatest valdkondadest võib esile tuua asjaolu, et meil kasutavad nutisüsteemidest pärinevaid digiandmeid ja tulemusi enamasti farmijuhid või -omanikud, Rootsis ja Taanis jõuab see info aga ka farmi tavatöötajani. Laiem andmete kättesaadavus võimaldaks aga tootmise tulemuslikkust jälgida juba esmatasandil. Üks võimalikke põhjusi võib peituda tööjõus: raske on leida farmidesse töötajaid, kes oleksid valmis selliste keerukate seadmetega töötama. Põhjamaades rakendatakse seakasvatuses ka rohkem roboteid (söötmine, jootmine ja puhastamine), kui teistes riikides.
Uuringu ühe järeldusena võib välja tuua, et piisavalt ei osata näha täppisloomapidamisest saadavat kasu. “Ei saa öelda, et võimalikku kasu üldse ei mõisteta,” ütles Tänavots. “Loomakasvatajad kinnitasid, et nutiseadmed ja -tehnoloogiad edastavad usaldusväärseid andmeid, võimaldavad suurendada tootmise efektiivsust ja aitavad tõestada tootmise läbipaistvust. Uute nutikate tehnoloogiate rakendamist raskendavad Eesti farmides aga halb internetiühendus, puudulik tehniline tugi ja seadmete kõrged hoolduskulud. Rahulolematust põhjustab see, et erinevaid seadmeid ei ole võimalik omavahel ühendada,” võttis teadlane Eesti loomapidajate hoiakud kokku.
Kokkuvõttes võib öelda, et nutitehnoloogia on heaks abivahendiks karja seisukorra hindamisel, kuid ei asenda täielikult inimest, sest mõned probleemid karjas jäävad nutivahenditel märkamata. Teadlaste üks järeldus on, et Eestis oleks vaja mudelfarmi täppispidamise võimaluste ja eeliste tutvustamiseks. Sigade teadus-arendusfarmi kohta on koostatud ka visioon, mida tutvustati maikuus maaeluministeeriumis kolmepoolsel kohtumisel maaülikooli, Eesti Tõusigade Aretusühistu ja ministeeriumi esindajatega. Digitaalse põllumajanduse kogu potentsiaali realiseerimine eeldab kõigi väärtusahelas osalejate, nii söödatootjate, turustajate kui ka tarbijate, koostööd ja selget ideed, kuidas kõiki võimalusi parimal moel ära kasutada.
Projekti olid maaülikoolist kaasatud lisaks tõuaretuse ja biotehnoloogia vanemlektorile Alo Tänavotsale ka vanemlektor Andres Aland veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetoolist ning dotsent Eugen Kokin energiakasutuse õppetoolist.
Innustatuna LiveStock Sense projekti tulemuslikkusest alustavad maaülikooli teadlased koos teiste riikidega peagi samalaadset uuringut piimaveisefarmides, kus uuritakse võimalusi sisekliima paremaks haldamiseks.
- Projekti rahastati Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammi Horisont 2020 lepingust nr 861665 ERA-NET ICT-Agri-Food.
