Terviselehele andis intervjuu lauljatar Maria Listra, kes on üks esinejaid Corelli Music korraldatud kontserdisarjas “Eesti Mõisad 2019”. Barokkmuusikast tuleneb soojus, helid tekitavad soovi liikuda. Samuti rääkisime oskusest olla õnnelik inimene, mis tagab hea töötulemuse, Marial näiteks laulmises.
Mõned minutid tagasi lõppes barokkmuusika kontsert Kuremaa lossis, mis asub tänases mõttes Jõgeva vallas, ajaloolise tausta järgi aga Palamuse kihelkonnas, nagu ka kavale kirjutatud oli. Millise sisemise laengu siit saite?
Sisemine laeng on barokkmuusika kohta üldse väga hea väljend. Mu lapsepõlvekodus väga palju barokkmuusikat ei kuulatud. Minule endale tähendab see muusika aga suurt valgust ja päikeselisust. Tunnen, et barokkmuusika on vaba õhu muusika, mis annab vaba õhu laengu.
Kuidas võib barokkmuusika paremaks muuta inimese tervist?
Barokkmuusika tekitab inimeses soovi liikuda, mis minu jaoks on hästi oluline. Barokkmuusika pole istumise muusika. See ongi kirjutatud tantsumuusikaks. Barokki võikski nimetada vaba liikumise teraapiaks.
Milline võis olla barokiajastu inimeste tervis?
Siis põeti haigusi, mis tänapäeval on unustusse vajunud, sest meditsiin on tohutult edasi arenenud. Ma arvan aga, et terveid inimesi on olnud igal ajastul.
Kui palju peate pingutama, et võluda publikut oma kauni lauluhäälega?
Ma olen laulmisega tegelenud terve teadliku elu – juba lasteaiast saadik. Mu ema oli professionaalne laulja, muusika õpetamisega tegeleb ta tänaseni. Minu isa iseloomustas samuti väga tugev töö tegemise eetika. Nii õppisin ka ise varakult pingutama. Ma saangi aru, et mida rohkem on alustööd, seda kergem tundub esinemine.
Kontserdil esitasite Georg Friedrich Händeli kirjutatud aariaid, kusjuures märkisite, et nende loomise ajal oli helilooja ema haige?
Jah, mulle pakub alati huvi uurida, millises taustas on üks või teine muusikateos loodud, mis võis muusika tekkimist mõjutada.
Kuremaa lossi kohvikus lubasite kontserdi vaheajal endale ühe jäätise?
Jah, lubasin küll. Mulle meeldib väga jäätist süüa. Söön jäätist ka etenduste ajal näiteks Vanemuise puhvetis. Siinkohal meenub mulle aga Soome laulja Matti Salmineni ütlus Saaremaa ooperipäevadel. Ta ütles, et mida õnnelikum laulja sa oled, seda parem laulja sa oled. See tähendab seda, et kõige enne on vaja olla inimene, siis õnnelik inimene ja seejärel tuleb laulmine.
Milliseid rolle mängite praegu teatrilaval?
Muusikalis “Hüljatud” olen jätkuvalt noor tütarlaps Cosette, kes on lootuskiir selles etenduses. Teen kaasa ka Ooperifantoomis, mis oli vahepeal paar aastat “riiulil”. Jätkame ka operetiga “Viini veri”.
Kuivõrd olete suvel puhata saanud?
Juunikuu oli tõesti väga töine. Juulis jätsin endale ruumi ka puhkamiseks.
Olete sündinud 1989. aastal, mil sai teoks Balti Kett, mille kolmekümnendat aastapäeva peagi tähistame. Milline on teie vaatevinklist aga tänane Eesti?
Olin Balti Keti ajaks juba sündinud. Praeguses Eestis pean väga oluliseks dialoogi erinevate osapoolte vahel. Mulle meeldib väga kursis olla ka maailma poliitikaga. Eestis ringi sõites teeb head meelt, kui palju meil on siin alles veel puhast loodust ja metsa. Tänu sellele pole ma veel pessimistiks muutunud.
Kontserdi “Eesti Mõisad 2019” tulud lähevad vaimsete erivajadustega inimeste hooldekodu ehitamiseks Paju mõisa. Milliseid mõtteid heategevus tekitab?
Heategevus ongi hea tegevus – väga vajalik asi. Alati, kui saab kedagi aidata ja seda tehakse, siis minu arvates on see väga-väga õige.
Jaan Lukas
Barokk (oletatavasti tuleneb portugali keele väljendist perola barroca, “ebaregulaarne või sibulakujuline pärl”) on muusikastiil, mis iseloomustab eriskummalist, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistatud, efektset ja emotsionaalset muusikat. Barokile eelnes renessanss ja järgnes klassitsism.
Barokkstiil domineeris umbes aastatel 1600–1750. 1600ndate alguses nimetati levimahakanud uut muusikastiili aga hoopis moodsaks stiiliks (stile moderno) ja sellele vastavat kompositsioonimeetodit teiseks praktikaks (seconda pratica) – vastandina siis vanale stiilile (stile antico) ja kompositsiooni esimesele praktikale (prima pratica).
Mõiste “barokk” muusikastiili nimetusena tuli muusikas käibele alles iroonilises kontekstis seoses Jean-Philippe Rameau ooperi Hippolyte et Aricie esietendusega Pariisis oktoobris 1733, mille kohta ilmus mais 1734 väljaandes Mercure de France anonüümne kriitika. Anonüümne autor vihjas varjatult, et uues ooperis oli kõik du barocco (moondunud pärli sarnane) ja kurtis, et ooperi muusikal puudusid läbivad meloodiad, see oli dissonantside ja pidevalt muutuvate helistike ning vahelduva meetrumi tõttu ebastabiilne ning selles vahetus kogu aeg kompositsioonimeetod.
Baroki kriitika jätkus ka Jean-Jacques Rousseau “Muusikasõnastikus” (1768): “Barokkmuusika on selline, mille harmoonia on segane, üleküllastatud modulatsioonide ja dissonantsidega, laul on pingutatud ja ebaloomulik, intonatsioon on raskepärane ja liikumine vaevaline.”
Vaidlused, milliseid heliteoseid ja heliloojaid baroki all käsitleda, käisid aga ka veel 20. sajandilgi. Barokkmuusika all peetakse tavaliselt silmas selliste heliloojate nagu näiteks Bachi, Händeli, Scarlatti, Vivaldi, Lully, Corelli, Telemann jpt. teoseid.
Allikas: Wikipedia
