MEIE EESTI I Üks rahvas, üks süda: eestlaste sõnumid Eesti auks
Eesti Vabariigi 107. aastapäeva puhul jagasid mitmed eestlased sotsiaalmeedias oma mõtteid ja häid soove. Nende sõnad peegeldavad armastust kodumaa vastu, mõtisklusi ajaloo ja tänapäeva üle ning kutset ühtehoidmisele ja väärtuste hoidmisele. Toome teieni nende mõtted täispikkuses, et meenutada, mida meie riik ja rahvas tähendavad.
Sirje Karis: hoides tarkust ja ühtekuuluvust
“Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus, meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus, ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees. Ning seda õnne kuuldes, meil olid silmad vees.” Hando Runneli luuleridadega soovis Sirje Karis Eestile ühtehoidmist, tarku otsuseid ja südikust ka keerulistel aegadel. „Palju õnne, Eesti,“ kirjutas ta.
Kristen Michal: tugev ja enesekindel Eesti
“Palju õnne, armas Eesti! Ees seisab katsumuste rohke aeg, aga meie riik on tugev. Oleme ikka suutnud rasketel aegadel kokku hoida, kohaneda ja enese eest seista.
Me ei looda ainult teistele, vaid tegutseme ise – targalt ja enesekindlalt.
Elagu Eesti! Слава Україні!”
Kaja Kallas: vabadus vajab kaitsmist
“Täna möödub Eesti Vabariigi sünnist 107 aastat. Meil on põhjust tähistada ja rõõmu tunda, sest Eesti on vaba ja iseseisev. Kuid ajalugu on näidanud, et vabadust ei saa võtta iseenesestmõistetavana, seda tuleb hoida ja kaitsta.
Elagu vaba Eesti, elagu vaba Euroopa!”
Riho Rõõmus: vabaduse sümbol sajandite kestel
“Selle lipu õmbles minu vanaema aastal 1918. See lipp käis (peidetuna) kaasas ka Siberi asumisel, kui pere küditati! Aastal 1988 oli see Lüganuse ja Püssi kandi ainuke sinimustvalge, mis siis heisati Püssi Puitplaatide tehase katuse masti. Mul on au seda lippu hoida. Head Eesti Vabariigi aastapäeva!”
Laine Randjärv: pantomiimi võlu
“Eilne pidupäeva kontsertetendus oli lihtsalt imearmas. Ilmselt võiks sellele panna pealkirjaks “Pantalone tegutseb jälle”. Nii nagu omal ajal oli Pantalone ja kolm apelsini abiks keerulisel ajal 90ndate algul, nii tuli ta praegu võluväel meid vihkamise letargiast välja tooma ning manitsema ühtehoidmisele.
Ja see puhastusteenindajate brigaad oli lihtsalt mu lemmik.
Aituma Elmo Nüganen ja Tõnu Kaljuste! Te tegite selle päeva.”
Lauri Räpp: sinimustvalge armastus
“Ma armastan Sind! Ja mu armastus on sinimustvalge. Sinilinnusinine, mullamust ja lumevalge. Sirelisinine kui õnn, must kui maamuld, mis meid toidab ja läbinisti puhasvalge, ehe armastus.
Olles su juures või sinust eemal, laulab mu süda Underi sõnadega “Ma armastan su armastust”.
Ent ükski armastus pole lõputa muretu. Kõik laulud pole kevadest ja mured mustast mullast. Kõik jutud pole hõbedast ja iga vaikus kullast.
Mis oleks kui
- “mina” ja “minu” asemel oleks rohkem “meie”;
- me mõistaks, et see, mis meil on, ei ole iseenesestmõistetav;
- me kaaluks oma mõtete raskust ja taipaks, et mõnes mõttes võiksime alla võtta;
- me ei unustaks, et maa on see, mis meid toidab, mitte klantsitud parkettpõrandad.
Ja ärme unustame, et
- sinine on me unistuste värv, mitte soontes voolav veri;
- must on leib, mitte meel ja kui olemegi vahel tumemeelsed, siis pehmelt kui samet;
- valge ei tähenda kaamet ega külma, vaid helgeid hommikuid, päikselisi päevi, künlavalgeid õhtuid ja kuuvalgeid öid.
Ärme vaikime nii, et ei ütle sinist, musta ega valget ja ärme aina räägime sinist mustaks ja musta valgeks.
Mu kolmevärilise südame kolmainsus on usk, lootus ja armastus.
Palju õnne, armas Eestimaa!”
Puuluup: tervitused kaugelt
“Rõõmsat Eesti 107. sünnipäeva! Ja tervitused siit Lissabonist, kus alustasime oma väikest Portugali-Itaalia tuuri.”
NOÉP: Eesti erilisus
“Head Vabariigi aastapäeva! 40 minutit Tallinna kesklinnast sõitmist ja sellisesse kohta jõudmine ei ole pealinna jaoks tavaline kvaliteet, ja see on vaid üks paljudest põhjustest, miks ma naudin Eestis elamist. Tulge külla.
Head Vabariigi aastapäeva, Eesti!“
Kristi Jõeorg: rohkem headust ja mõistmist
Heaolu treener Kristi Jõeorg jagas aga sotsiaalmeedias heade uudiste portaalis GoodNews ilmunud president Alar Karise sõnu iseseisvuspäeva kõnest: „Oleme küll õppinud rääkima ja kirjutama, kuid üha vähem kuulama ja lugema. Enne mõtlemist ütleme. Esmalt kirjutame, seejärel loeme. Seetõttu ei sünni meil enam avalikke debatte, vaid laiutab pealkirjade, postulaatide ja plakatitega vehkimine ning arvamuste lihtsustamine. Ei sünni isegi head nalja, kuna keegi võib solvuda.
Minu siiras palve: vähem kurjust ja käremeelsust. Headusest on alati puudu. Seetõttu peame rääkima sellest, et me üha rohkem ei salli teistsugust mõtlemist ega suuda andestada. Sellest, et keegi peab kogu aeg süüdi olema. Sellest, et meid kogu aeg keegi ärritab. Mida enam viha ja halvakspanu külvata, seda enam see tagasi peegeldub. Ei saa oodata headust, soojust ja armastust, kui ise oled tige, käre ja pire.”
