Metamericana
Kui filmi „Konvoi“ 40. sünnipäeva tähistatakse, siis pigem endistes Nõukogude Liidu vabariikides kui Ameerikas. „Konvoi“ oli Nõukogude Liidus korralik publikumagnet. „Kummipiilu“ oli vahva tõlge.
Sam Peckinpah tegi nii vägivaldseid ja aegluubis stseenidega filme, et Benny Hill parodeeris seda. Filmis „From Dusk Till Dawn“ teatab George Clooney poepidajale, et kui too üritab midagi, saab ta näha „Wild Bunchi“ stiilis vägivalda. Peckinpah’ 1974. aasta film „Bring Me the Head of Alfredo Garcia“ inspireeris Eesti mürabändi Zahir.
Tormiline oli ka Peckinpah’ eraelu. Kui Peckinpah jõi, kolkis ta ligimesi ja tulistas kodus peegleid. Alkoholist ja narkootikumidest hoolimata oli ta suutnud 1977. aastaks viimase viie aastaga lavastada neli filmi. Kolm neist jõudsid kasumisse, aga liiga napilt, et panna produtsente unustama probleeme võtteplatsil.
Peckinpah sai „Konvoi“ lavastamise eest 350 000 dollarit. Raha oli vaja, ta oli eelmisse filmi „Cross of Iron“ pannud oma raha. Raha oli kinni kinnisvaras ja kunstiinvesteeringutes ja pensionifondis ja oli seda läinud Porschedele, purjekatele ja ookeaniäärsetele korteritele.
„Konvoi“ tehti teiste selle aja autofilmide edu tõttu, aga põhines see C. W. McCalli kantrilaulul „Convoy“, mis 1976. aastal Ameerikas esikohale läks. „Kummipiilu siin,“ laulis McCall. „Meil on konvoi, 85 veokit reas.“ Laul sisaldas selle aja populaarset veokijuhtide slängi. Nii tähendas „emakaru“ naisvõmmi, 10-4 aga „mõistan“. McCalli tegelikult ei eksisteerinud, ta oli Chip Davise väljamõeldis ja Davis kirjutas ka „Konvoi“ filmimuusika.
„Konvoi“ oli vältimatu. Üllatav oli vaid, et Peckinpah selle tegi.
Peckinpah sai koomiksiliku stsenaariumi, kus tegutsesid sellised tegelased nagu Spider Mike, Cottonmouth ja Widow Woman, aga ta tahtis sellest vändata midagi sisukamat. Tagaajamisi ja kaskadööritrikke filmiti viie kaameraga. Helikopteris Peckinpah üritas raadio teel koordineerida sõidukite liikumist all, oli aga pilves ja jagas pidevalt vastakaid käske. Kokaiiniparanoia oli tegelikult nii suur, et suurema osa ajast redutas ta vagunelamus. Näitlejad ja võttemeeskond, nende seas ametiühingu veokijuhid, ootasid tundide kaupa kuuma päikese käes.
Lõpuks sai neil kõrini. Järjest lahkusid Peckinpah’ filmide veteranid: lavastajaabi Newt Arnold, kaskadöör Whitey Hughes jt. Peckinpah oli võtnud režissööriabiks tema filmides näidelnud James Coburni, kes soovis DGA kaarti ja lõpuks mitmed tähtsad stseenid ka lavastas. 1977 septembriks olid võtted läbi. Filmilinti raisati kaks korda enam kui „Wild Bunchis“. „Konvoi“ läks maksma 11 miljonit dollarit ehk 5 miljonit üle eelarve.
„Konvoi“ pidi kindlasti suveks kinno jõudma, sest siis käiakse märuleid vaatamas, Peckinpah istus aga veel märtsis 3,5-tunnise filmi otsas ja stuudio võttis filmi tema käest ära. Kriitikud tegid filmi maha, kuid „Konvoist“ sai Peckinpah’ edukaim film 46 miljoni dollariga. Vaid 11 miljonit sellest tuli Ameerikast. Film müüdi enne tegemist välislevitajatele Peckinpah’, Kris Kristoffersoni ja Ali MacGraw’ nimedega.
Kristofferson oli 1969. aastal 33 aastat vana vaene laulukirjutaja, kes teenis lisaraha rahvuskaardi kopterijuhina. Ta võttis julguse kokku, maandus Johnny Cashi õuele ja ulatas Cashile kasseti looga „Sunday Morning Coming Down“. See tõi Kristoffersonile plaadilepingu. Peagi järgnes Peckinpah’ film „Pat Garrett and Billy the Kid“. Ka „Konvoi“ oli ju tegelikult vestern, lihtsalt autodega. 1980. aastatel aitas Kristofferson raskustes Cashi ja osales tema superbändis The Highwaymen. Paari aasta eest oli vanameister Rolling Stone’i kaanel, et tähistada 80. juubelit ja karpi 11 esimese albumiga.
Muidugi on ju huvitav, mis sai oma aja kauneimast naisest MacGraw’st. On ta endiselt ilus? Elus? MacGraw avaldas 50. eluaastatel eduka videokasseti „Yoga Mind And Body“, nelja aasta eest aga rääkis Oprah’le, et on lõpuks loobunud hallide juuste vastu võitlemisest.
Muide, 21. juulil on Tallinnas tulemas Truck Show, nii et rahval huvi ikka endiselt on.
Konstantin Kuningas
