Miks on haridus hea investeering?
Euroopa komisjoni värske uuring kinnitab, et haridusse tehtud investeeringud pole ainult isikliku arengu ja heaolu aluseks, vaid selle kasutegurid ulatuvad palju kaugemale üksikisikust, mõjutades kogu ühiskonda. Euroopa komisjoni ekspertrühm esitles 19. oktoobril poolteist aastat väldanud haridusinvesteeringute uuringu lõpparuannet. Eestit esindas rahvusvahelises töörühmas EBSi majandusprofessor Kaire Põder.
Uuring „Investeering tulevikku: kvaliteetsed investeeringud haridusse ja koolitustesse“ analüüsib nelja peamist valdkonda, mis avaldavad hariduse kvaliteedile kõige suuremat mõju: õpetajad ja koolitajad, hariduse infrastruktuur, digitaalne õpe ning haridusõiglus ja kaasatus. Aruanne hõlmab ka COVID-19 pandeemia pikaajalisi tagajärgi ning üliõpilastest sisserändajate integreerimist ühiskonda.
„Raporti fookus on tõenduspõhistel praktikatel, nii eksperimentaalsete meetoditega leitud tõendusel, selle puudujääkidel, kui ka poliitikate elluviimise kuludel ja tuludel,“ selgitab Põder. Just tõenduspõhisus eristab tema sõnul raportit varasematest.
Uuringu tulemusel tuvastasid Euroopa komisjoni eksperdid EL liikmesriikides mitmeid paljutõotavaid haridus- ja koolituspraktikaid, aga ka valdkondi, kus teadmisi kvaliteetsete haridusinvesteeringute kohta saaks tugevdada. Lõpparuandes toodud soovitused aitavad kaasa uue hindamiskultuuri ja tõenduspõhise poliitikakujunduse loomisele hariduspoliitikas, ent panustavad ka Euroopa rohe- ja digipöörde läbiviimisesse ning kaasava ühiskonna ja majanduskeskkondade arendamisse.
Aruandes leiavad käsitlust küsimused:
- Millised haridus- ja koolitusmeetmed on Euroopa Liidu riikides kõige tõhusamad ja kui tõendatud on kulud-tulud?
- Kuidas saab investeeringute tõhusust ja tulemuslikkust parandada ja kuidas peaks olema kujundatud andmekogumine ja tõenduspõhine poliitika?
- Kuidas teha eelnenu põhjal hariduspoliitilisi otsuseid – kuhu konkureeritavest meetmetest investeerida?
Miks on haridus hea investeering?
Haridusökonoomikale spetsialiseerunud professor Põdra uuringute keskmeks olid peaasjalikult haridusõigusele suunatud teemad: koolivalik, konkurents hariduses, meritokraatia toimimispõhimõtted hariduses, eesti ja vene koolide problemaatika ning kõrghariduse rahastamine.
Uuring kinnitas, et haridus on positiivselt seotud tervisega, eluga rahuloluga, kaasatusega ühiskonda ja teiste hea elu tunnustega. Ent ka seda, et haridus pole ainult isikliku arengu ja heaolu aluseks, vaid selle kasutegurid ulatuvad palju kaugemale üksikisikust, mõjutades kogu ühiskonda.
„Andmed näitavad, et keskmine ühe täiendava kooliaasta tasuvus on umbes 9% aastas,“ selgitab Põder. „Need tulud ei ole aga ainult eratulud, vaid haridusel on ka ühiskondlik tulu ehk tulu kõrgemast maksulaekumisest, innovatsioonist, suuremast lisandväärtusest ehk nn hariduse positiivsest välismõjust. See on eratuludega võrreldes pea sama kõrge, ulatudes kesk- ja kõrghariduse tasemel üle 10% aastas.“
Põder märgib, et paraku näitavad mitmed uuringud, et haridusse on sageli sisse ehitatud mehhanismid, mis süvendavad hariduslõhet ehk vähendavad madala sotsiaalmajandusliku staatusega õpilaste võimalusi haridust omandada. „Sellisteks probleemseteks poliitikateks on näiteks varajane hariduse rööpastamine (kutse- ja akadeemilisse haridusse), aga ka õppekorraldus (näiteks klassikursuse kordamine) või kõrghariduse tulemustepõhine rahastamine.“
Seega ei tähenda tõenduspõhine poliitikakujundamine ainult õigete asjade tegemist, vaid ka valede asjade tegemata jätmist, rõhutab professor. „Selleks, et tõenduspõhist hariduskorraldust juurutada, ei tohiks karta eksperimenteerimist. Seda tohiks aga teha vaid eetiliste ja metoodilistelt läbipaistvate uuringute käigus, kus loodud tõendusmaterjal annab kinnitust poliitika rakendamiseks või tagasilükkamiseks.“
Selleks on Euroopa Komisjon loomas uut initsiatiivi „Learning Lab“, mille tegevuspõhimõtete tutvustamine jääb 2023. aasta algusesse.
„Loodame, et Eesti koolid ja poliitikakujundajad on agarad uute väljakutsetega rinda pistma,“ sõnab Põder.
Haridusinvesteeringute hindamise rahvusvahelisse töörühma kuulusid
Gabrielle Fack (Prantsusmaa), Tommaso Agasisti (Itaalia), Xavier Bonal (Hispaania), Kristof De Witte (Belgia), Dieter Dohmen (Saksamaa), Sanne Haase (Taani), Jan Hylen (Rootsi), Selina McCoy (Iiri), Mariya Neycheva (Bulgaaria), Maria-Carmen Pantea (Rumeenia), Francesco Pastore (Itaalia), Attila Pausits (Ungari), Jaana Puukka (Soome), Kaire Põder (Eesti) ja Julie Velissaratou (Kreeka).
- Tervikaruanne on allalaetav!
