Ott Leplandi ja Saara Piusiga armastuslugu mängitakse publiku nõudmisel veel

Publiku soovil annab Rakvere Teater 9.-11. veebruarini Jevgeni Švartsi muusikalise armastusloo „Tavaline ime” kolm lisaetendust. Lavastuse peaosades astuvad lavale Ott Lepland ja Saara Pius.

„Tavaline ime” oli möödunud aastal kolme enim Rakvere Teatris publikut kogunud lavastuse hulgas. Sügise jooksul, kolmeteistkümnel mängukorral, vaatas seda 4251 külastajat.

Lavastaja Eili Neuhaus leiab, et mõelda „Tavalisest imest” kui muusikateosest tundub tagantjärele iseenesestmõistetav. Švarts on unistanud, et seda lavastataks nagu muusikat, milles sulavad ühte inimeste headus ja kurjus, viha ja rõõm, kirg ja kiretus, osavõtlikkus ja heatahtlik inimlikkus. „Mulle tundus, et selles loos peab olema põhjendatud, miks üks või teine tegelane laulma hakkab. Ma leidsin sellise võimaluse, et läbi laulude kujutame me inimese teist plaani ja nii jõudsidki minuni need tekstid,” kirjeldas Neuhaus.

Laulutekstidena on kasutatud vene autorite Mihhail Lermontovi, Aleksandr Puškini ja Igor Severjanini luuletusi. Peategelaste duett „Mu pea on sinu süles” on aga kokku pandud Leelo Tungla ja Doris Kareva värssidest.

„Oti ja Saara klapp on minu meelest küll saalis tajutav. See on üsna mõjuv ja ma ütleksin: üsna eriline,” tunnistas helilooja Hando Põldmäe. Tänapäeval haruldaseks peab ta ka lavastuses kasutatud akustiliste pillidega salvestatud muusikat. „See on väike põige kõrvale sellest olukorrast, kus väga palju kasutatakse elektroonilist muusikat. Kammerorkestri helipilt on hoopis teistsugune ja võib öelda, et taotluslikult,” selgitas helilooja.

Lavastaja sõnul oli tema algne idee panna hoopis draamanäitlejad laulma. „Ma ei võinud uneski näha, et minu lavastuses hakkab peaosa mängima Ott Lepland. Ma tänan Rakvere Teatrit, kes tegi ettepaneku, et selles rollis võiks olla keegi väljastpoolt, kellel ei ole klassikalist teatriharidust. See hakkas sisuliselt palju paremini tööle, sest ta kandiski seda inimeseks olemise raskust. Tõeline inimene, ja võib-olla isegi tõeline näitleja, on väga raske olla,” täheldas Neuhaus.

Mõeldes praegusest ajast, kus inimesed ihkavad endist elu tagasi, pakub lavastaja välja retsepti: lepi sellega, mis praegu on: „Sellist leppimist ja iseendaga rahu sobitamist läbi hoolimise ja mõistmise – seda on vaja ja sellest ma püüdsin oma lavastuses ka märku anda.”