Pärandibaromeeter uurib eestimaalaste suhet kultuuripärandiga
Kultuuriministeerium esitles täna Eesti Rahva Muuseumis värsket uuringut rollist, mida mängib vaimne ja aineline kultuuripärand Eesti elanike igapäevaelus. Uuringu põhjal valminud pärandibaromeetri ehk võtmenäitajate raamistiku alusel asutakse tulevikus Eesti elanike kultuuripäranditeadlikkust regulaarselt seirama.
„Kultuuripärand on oluline kultuuriline, sotsiaalne ning majanduslik ressurss. Pärand tõstab inimeste elukvaliteeti, loob ja ühendab kogukondi ning toetab kohalikku majandust. On tähtis, et inimesed tajuksid kultuuripärandit oma igapäevaelu osana, oleksid teadlikud selle väärtusest ja võimalustest ning oskaksid seega pärandit, meie aja lugu, säilitada. Kultuur on meie ühine asi!” ütles kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu.
Kultuuripäranditeadlikkuse hindamine hõlmab nii ainelist (esemed ja keskkonnad), vaimset (näiteks tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused) kui ka digitaalset kultuuripärandit, dokumendipärandit ning maastikul säilinud pärandkultuuri märke. Uuringuga kaardistati viise, kuidas kultuuripärandiga suhestutakse – pärandi kohta infot kogutakse, pärandiloomesse panustatakse, pärandiga seotud tegevustes osaletakse ja pärandiobjekte külastatakse. Samuti uuriti, kuivõrd pärandi säilimisse vabatahtlikuna panustatakse või selleks annetatakse.
Uuringust selgus, et olulisemad ajendid kultuuripärandi tegevustes osalemiseks on teadmiste ja oskuste rikastamine, kultuuripärandi säilitamine ning sõprade ja lähedastega üheskoos aja veetmine. Enam levinud viisiks kultuuripärandist osa saada on ehitatud ja looduslike pärandobjektide külastamine, levinud on ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamine. Küsitletute arusaamad kultuuripärandist seostuvad enamjaolt traditsiooniliselt välja kujunenud kultuurivaldkondadega – näiteks kirjanduse, kunsti, keele ja arhitektuuriga. Samuti põimuvad vastused erinevate kollektiivse mälu ilmingutega: ajalugu, mälestusmärgid, mälestused, traditsioonid ja kombed. Vaid digitaalne pärand on see, mis esmapilgul vastajale kultuuripärandi mõistega ei seostu.
Eesti kultuuripärandi säilimise eest vastutavaks peeti enam seltse, kogukondi ja valitsusväliseid organisatsioone, samuti igat Eesti inimest. Kõige rohkem usaldatakse kultuuripärandiga seotud osapooltest raamatukogusid, muuseume ja arhiive. Kultuuripärandi säilimist toetab rahalise panusega sageli 1% vastajatest, vahel ligikaudu viiendik. Pigem tagasihoidlik on vabatahtlikuna panustamine. Samas on vähemalt ühel viisil (näiteks maksude kaudu, piletite eest tasude või pärandi säilimiseks raha annetades) kultuuripärandisse tulevikus valmis panustama 92% vastanutest.
Uuringu võtmenäitajatest koondati pärandibaromeeter ehk raamistik, mis võetakse aluseks edaspidi kultuuripäranditeadlikkuse seiret korrates. Baromeeter kirjeldab eestlaste kultuuripärandist osa saamist, pärandisse panustamist, pärandi olulisust ja tähendust. Võtmenäitajatega saab lähemalt tutvuda uuringu lõpparuandes.
Eestlaste suhtumist kultuuripärandisse ning päranditeadlikkust on eelnevalt koos teiste Euroopa Liidu maade elanikega kaardistatud Eurobaromeetri kultuuripärandi uuringus, samuti seirab kultuuripärandi tarbimist osaliselt Statistikaamet regulaarses kultuuris osalemise uuringus. Käesoleva uuringu andmestik on toeks kõigile valdkonna arengu suunajatele nii kohalikul kui ka riigi tasandil, samuti valdkonna teaduslikule käsitlemisele. Kultuuripäranditeadlikkus on kavandatud kultuurivaldkonna riikliku arengukava „Kultuur 2030″ mõõdikuna.
Küsitlusuuringus osales 1002 vastajat erinevatest Eesti piirkondadest. Uuringu viis Kultuuriministeeriumi tellimusel läbi Ernst & Young Baltic, küsitluse Norstat Eesti. Uuringu metoodika väljatöötamises osalesid Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Vabaõhumuuseumi ning Tartu Ülikooli esindajad.
