PILTUUDIS I President Karis andis liputoimkonnale üle Kaitseväe ohvitseri mõõga
President Alar Karis andis Kaitseväe liputoimkonnale paraadil kasutamiseks üle Kaitseväe ohvitseri mõõga number 0001.
Mõõga võtsid vastu Eesti Vabariigi riigilipu toimkonna lipuohvitser kapten Marko Tooming, lippur leitnant Marek Ploom, lipusaatur leitnant Kalev Õiger ja lipustaatur nooremleitnant Markus Rosin.
Maaväeohvitseri mõõgad nr 0001 – 0009 on institutsionaalsed mõõgad, mis on annetatud järjekorras Vabariigi Presidendile, Kaitseväe juhatajale, Kaitseliidu ülemale, Sõjakoolile ja Eesti Sõjamuuseumile.
Kas teadsid?
Vabadussõjas kasutati nii esindus- kui lahingumõõku, mis olid enamasti saadud Vene armeelt aga ka lahkuvatelt Saksa sõjaväelastelt. Lahingurelvana kandsid mõõka ratsaväelased, suurtükiväelased ja jalaväe ratsamaakuulajad. 1920. aastate alguses hakati tõsisemalt tegelema vormi sh mõõga küsimustega. 1921. aastal hakati koostama vormi kirjeldust.
Esimesed mõõga näidised valmistati 1924. aastal Carl Eickhorni tehases Solingenis, Saksamaal. Üheks oluliseks tingimuseks oli, et mõõka ehiks riigi tunnus – Vabariigi vapp. Näidistega jäädi rahule ning hakati otsima valmistajat, pakkumisi tuli ka teistest tehastest kuid valituks osutus Carl Eickhorni tehas ning neile esitati tellimus millest esimene partii jõudis Eestisse 1925.
Vormi kirjeldus, kuhu kuulus lisaks lahingumõõgale ka maaväe esitismõõk kinnitati 1924, mereväe ohvitseride esitismõõga kirjeldus kinnitati 1925. Eeskirja täiendati mitu korda ning 1937 viidi sisse ka mere- ning lennuväe ja õhukaitse suurtükiväe ohvitseride esindusrelvana vestu (kortik). 1935. aastaks jäid aktiivselt kasutusele jalaväe ja mereväe tseremoniaalmõõgad, lahingumõõgad hakkasid kaduma.
Toona kasutati eesti keeles mõisteid esitisvorm ja esitismõõk, millele tänapäeval vastavad tavavorm ja tseremoniaalmõõk. Ajaloolise järjepidevuse hoidmiseks kannab „Kaitseväe esitismõõkade statuut“ ajaloolist nime, mis on leitav ka Vendlusfondi kodulehelt.
Eesti kaitseväe mõõk oli ohvitseri vormiriietuse element, mida kanti pidulikel tseremooniatel ja paraadil. Vehklemisoskust peeti iga ohvitseri elementaarsete oskuste hulka ja sõjakoolis kuulus mõõga käsitsemine nii esmase väljaõppe kui ka vanemohvitseride täienduskursuste õppekavadesse.
- Pikemalt saab lugeda Kaitseväe tseremoniaalmõõkadest Vf.erok.ee.
