President Alar Karis: Konstantin Pätsi otsused ja valikud on mõjutanud Eesti järgnevaid otsuseid ja valikuid
Konstantin Päts oli üks iseseisva Eesti riigi loojatest, üks eestvedajatest, kes aitas tegelikkuseks muuta mõtet, et ükskord on Eesti riik, rääkis president Alar Karis täna Konstantin Pätsi monumendi avamisel.
„Aadete eest tsaaririigi poolt surma mõistetud, pao- ja vangimaja-aastad üle elanud Konstantin Pätsi roll omariikluse loomisel sai teiste suurte kõrval kandvaks. Nimetan siin vaid mõne olulise ameti 1917. ja 1918. aastast: Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees, Eesti Maavalitsuse esimees, Eesti Päästekomitee üks kolmest liikmest ja meie esimese valitsuse juht,“ loetles president Karis, tsiteerides Konstantin Pätsi hilisemat meenutust: „Iseseisvuse väljakuulutamine oli kui vanne ja tõotus. Tema sundis paljusid selle eest ohvreid tooma, tema häbistas nõrku ja andis julgust kahtlejatele.“
Nii rõhutas president Karis Konstantin Pätsi keskset rolli paljude meie saatuseaastate kujundamises 20. sajandi algusest kuni teise ilmasõjani. „Paraku, sealhulgas ka 1934. aasta riigipööre ja oma riigi surumine vaikivasse ajastusse ning petlik lootus, et autoritaarne kord on parim ravim kõigi ühiskondlike hädade vastu. Nii nagu toona arvati mitmetes Euroopa riikides,“ ütles riigipea. „Ning muidugi päris sünkmustad aastad, 1939 ja 1940 – Eesti okupeerimine ja annekteerimine, kui ta presidendina okupantide üha kasvava surve all järjest taganes.“
Samas nimetas president Karis Eesti riigi tookordsete juhtide seast süüdlaste otsimist ummikteeks: „Sest süüdlaste nimed on hästi teada, need on Hitler ja Stalin, kaks 20. sajandi totalitaarse kurjuse kehastust. Just Natsi-Saksamaa ja kommunistlik Nõukogude Venemaa otsustasid jagada Euroopa ning pole Eesti süü, et meie riik oli üks neist paljudest, kes sattus vägivalla kivipurustusmasinasse.“
Konstantin Pätsi elus oli palju ülevat ja palju traagilist, lepitamatuid vastuolusid, sõnas president Karis. „Kõik tema otsused ja valikud, olgu need siis omavahel ka pöördpildis eelnevatega, on mõjutanud vahetult Eesti järgnevaid otsuseid ja valikuid väga pikka aega. Kuni tänase päevani,“ tõdes riigipea. „Selle kinnituseks on Eesti iseseisvuse taastamise järgne vankumatu veendumus hoida vaba mõtet ja vaba sõna, hoida demokraatiat, hoida parlamentaarset riigikorda ning teha igapäevaselt ja väsimatult tööd selle nimel, et meil oleks liitlased demokraatlikus maailmas, et me ei oleks enam üksi ja et meid ei jäetaks enam üksi.“
President Alar Karise sõnavõtt Konstantin Pätsi monumendi avamisel:
Head sõbrad!
Me seisame Tallinna Uuel Turul, kus oktoobris 1905 kõlasid igati inimlikud nõudmised õiguste ja vabaduste järele. Kuidas vastas Tsaari-Venemaa? Püssilaskudega nende ideaalide pihta. Pea sada ohvrit, palju enam haavatuid.
Need sündmused andsid veel ühe äratõuke impeeriumist ja aitasid kaasa omariikluse mõtte teostumisele veidi üle kümne aastat hiljem.
Kuid selle mõtte – ükskord on Eesti riik – tekkimiseks ja edenemiseks oli vaja eestvedajaid. Neid naisi ja mehi, kes oma mõtte ja teoga uskusid oma riigi võimalikkusesse kui paljud teised sellest unistada ei osanud või ei tahtnud. Meil vedas, sest julgeid ja idealistlikke teenäitajaid on olnud ärkamisajast alates, nii Eesti- kui ka Liivimaal.
Üks neist eestvedajatest oli Konstantin Päts. Aadete eest tsaaririigi poolt surma mõistetud, pao- ja vangimaja-aastad üle elanud Konstantin Pätsi roll omariikluse loomisel sai teiste suurte kõrval kandvaks. Nimetan siin vaid mõne olulise ameti 1917. ja 1918. aastast: Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees, Eesti Maavalitsuse esimees, Eesti Päästekomitee üks kolmest liikmest ja meie esimese valitsuse juht.
Seega, me ju ei vaidle, et Konstantin Päts oli üks iseseisva Eesti riigi loojatest.
Hiljem on ta ise meenutanud seda Eestile pöördelist aega täpsete sõnadega:
„Iseseisvuse väljakuulutamine oli kui vanne ja tõotus. Tema sundis paljusid selle eest ohvreid tooma, tema häbistas nõrku ja andis julgust kahtlejatele“.
Kahtlusel ei olnud kohta, kui verisulis Eesti riik pidi Vabadussõjas enda kaitseks vaenuväele vastu hakkama. Pätsi juhitud Ajutine Valitsus ei kahelnud ja ütles oma läkituses: „Valikut ei ole. Kui me tahame endi maad laastamise, paljaksriisumise ja käegakatsutava hukkamineku eest ära päästa, siis on vaja vastu hakata“.
Head sõbrad
Konstantin Pätsil oli vaieldamatult suur ja keskne roll paljude meie saatuseaastate kujundamises 20. sajandi algusest kuni teise ilmasõjani. Paraku, sealhulgas ka 1934. aasta riigipööre ja oma riigi surumine vaikivasse ajastusse ning petlik lootus, et autoritaarne kord on parim ravim kõigi ühiskondlike hädade vastu. Nii nagu toona arvati mitmetes Euroopa riikides.
Ning muidugi päris sünkmustad aastad, 1939 ja 1940 – Eesti okupeerimine ja annekteerimine, kui ta presidendina okupantide üha kasvava surve all järjest taganes.
Aga minu jaoks on meie riigi tookordsete juhtide seast süüdlaste otsimine ummiktee. Sest süüdlaste nimed on hästi teada, need on Hitler ja Stalin, kaks 20. sajandi totalitaarse kurjuse kehastust. Just Natsi-Saksamaa ja kommunistlik Nõukogude Venemaa otsustasid jagada Euroopa ning pole Eesti süü, et meie riik oli üks neist paljudest, kes sattus vägivalla kivipurustusmasinasse.
Ehk siis Hando Runneli sõnadega mõnekümne aasta tagant:
“… räägi tollest juunist,
mille kohta ringi
käib üks loll legend,
nagu meie ise
oleks tapnud end.”
Meie ei tapnud end. Meid tapeti.
Tapeti või vangistati ka meie juhid ja neist said okupatsioonide ajal paljude jaoks vaba Eesti võrdkujud. Vastuoludest ja kahtlustest puhastatud “Pätsi aeg” oli unistus Eesti aja ideaalmaailmast.
Konstantin Pätsi elus oli palju ülevat ja palju traagilist, lepitamatuid vastuolusid. Kõik tema otsused ja valikud, olgu need siis omavahel ka pöördpildis eelnevatega, on mõjutanud vahetult Eesti järgnevaid otsuseid ja valikuid väga pikka aega. Kuni tänase päevani.
Selle kinnituseks on Eesti iseseisvuse taastamise järgne vankumatu veendumus hoida vaba mõtet ja vaba sõna, hoida demokraatiat, hoida parlamentaarset riigikorda ning teha igapäevaselt ja väsimatult tööd selle nimel, et meil oleks liitlased demokraatlikus maailmas, et me ei oleks enam üksi ja et meid ei jäetaks enam üksi.
Tänan teid.
