President Alar Karis: turvatunnet ei saa osta odavmüügist

President Alar Karis rääkis Politsei- ja piirivalveameti aastapäeva tähistamisel Eesti Rahva Muuseumis, et riigil pole muud alternatiivi kui investeerida rohkem inimestesse, kes kaitsevad õiguskorda – politseinikesse ja piirivalvuritesse. „Kui me tahame, et Eesti oleks rahulik ja positiivselt igav koht, kus turvatunne ei ole rahva murede tipus, siis me ei saa seda kõike odavmüügist osta,“ ütles riigipea.

Vabatahtlikkusele ei saa ehitada sisejulgeolekut

„Aina vähemate töötajatega ei saa täita aina rohkemaid ülesandeid, ole sa kuitahes digitaliseeritud ja innovaatiline,“ tõdes president Karis. „Mulle näib, et politsei on liiga õhukeseks hööveldatud. Politseinikud ja piirivalvurid teevad aastas kuni 135 inimese jagu ületunde. Veel 150 töötaja puudumist kompenseerivad abipolitseinikud, igati tublid ja hakkajad. Kuid – vabatahtlikkusele ei saa ehitada sisejulgeolekut.“

Riigipea sõnul võetakse sageli kergemeelse iseenesestmõistetavusega, et politseinikud ja piirivalvurid peavad siseturvalisuse eesliinil alati vastu. „Me ei tohi pidada seda normaalseks või lubatavaks. Ka missioonitundest tehtav töö peab olema õiglaselt tasustatud ja ei tohiks viia inimest läbipõlemise äärele või sellest veelgi kaugemale,“ rõhutas ta.

Hoiame usku ja usaldust 

President Karis tunnistas, et viimased aastad on olnud Eesti riigile ja rahvale keeruline, isegi raske aeg, mil üks kriis järgneb teisele. „Koroonapandeemia. Venemaa sõda Ukrainas. Eestisse saabuv põgenikevool. Kasvav ärevus, väsimus ja rahulolematus ühiskonnas,“ loetles ta. „Väljakutsed, mis tulenevad Venemaa sõjast Ukraina vastu, lähiajal ei kao. Me peame jätkuvalt tegelema põgenike, piiriturvalisuse, vaenulike sümbolite probleemi ja kõige muuga, mis sellega seondub. Lisaks – elukallidus ja kõrged energiahinnad võivad talve paljudele inimestele keeruliseks muuta, mis tähendab, et taaskord tekib suur kiusatus leida poliitilisi süüdlasi.“

Riigipea väljendas veendumust, et Eesti ühiskond jääb praeguses kobarkriisis terveks ainult siis, kui meis säilib usaldus nii üksteise, aga kindlasti ka riigi ja tema institutsioonide vastu. President Karise sõnul aitavad politsei ja piirivalve sedasama usaldust ja usku hoida, koos meie kõigi turvalisuse hoidmisega.

Igaühele tõhus, erapooletu ja toetav kaitse ning abi

Riigipea sõnul on politsei ja piirivalve osa Eesti riigist, millega Eesti elanikud kokku puutuvad. „Politsei- ja piirivalveamet ongi paljudele Eesti riigi nägu ning kas see nägu on naeratav ja enesekindel või viril ja kuri, kujundab suhtumist Eesti riiki,“ ütles president Karis. Tema sõnul peab politsei töö eesmärk olema, et riik pakub igaühele tõhusat, erapooletut ja toetavat kaitset ning abi.

President Karise sõnul on teine äärmiselt oluline ülesanne, mida politsei- ja piirivalveamet täidab, olla meie õigusriigi alusmüür. „Ilma usutava võimeta avastada ja tõendada õiguskorra rikkumised, ei püsi meie õigusriik püsti. Seesama õigusriik on eeltingimuseks kogu ühiskonna toimimisele, alates sellest, et korruptsioon ei lämmata ettevõtlust ja välisinvesteeringuid, kuni selleni, et lapsed julgevad õhtul trennist või muusikakoolist koju jalutada. Ja muidugi küberruumi turvalisus, eraomandi puutumatus ning kontroll selle üle, kes ja mis liigub üle meie piiride,“ ütles riigipea.

Heade uudiste portaal avaldab riigipea täiskõne teksti!

President Alar Karise kõne politsei ja piirivalve aastapäeva tähistamisel ERM-is

04.11.2022

Head politseinikud ja piirivalvurid! Kallid sõbrad!

Üks 5-aastane poiss teatas hiljuti emale, et suureks saades läheb tema tööle politseinikuks. Miks? „Sest siis ma saan autoga kihutada.“

Politseinikud nüüd muigavad. Teie motiivid tulla politseinikuks, piirivalvuriks või kodakondsuse ja migratsiooni valdkonda on palju sügavamad, ka aatelisemad.

Teie teate, et politseinik või piirivalvur tähendab midagi rohkemat, kui lihtsalt töö.

Minu ja teie ühine kolleeg, presidendi valvegrupi juht Margit Janter, oli vahepeal mõned aastad tsiviilelus ja tuli siis politseisse tagasi. „Kui panen oma vormi selga, siis tunnen tõesti, et olen omas elemendis, õige koha peal.“ Need on tema sõnad.

Ja need kinnitavad, et mul oli õigus, kui ütlesin kuu aja eest Paikuse politseikoolis kadettidele: on vaja tundeid ja kirge, et halvale vastu astuda ja märgata neid, kes vajavad teie professionaalset abi. Ükskõik, kas te töötate korrakaitsepolitseis, kriminaalpolitseis või piiril.

Viimased aastad on olnud Eesti riigile ja rahvale keeruline, isegi raske aeg. Üks kriis järgneb teisele, ilma hingetõmbepausita. Koroonapandeemia. Venemaa sõda Ukrainas. Eestisse saabuv põgenikevool. Kasvav ärevus, väsimus ja rahulolematus ühiskonnas.

See kõik on senisest veelgi suurema koorma pannud Eesti politseile ja piirivalvele.

12 aastat tagasi, kui ühendati politsei-, piirivalve- ning kodakondsus- ja migratsiooniamet, oli teid 6000. Täna on 4500. Kas siin on see viimane piir, millest allapoole enam minna ei saa? Et vastata, tuleb meil otsustada, milline on ühiskondlik kokkulepe.

Väikelinnas pole tõesti vaja 14 patrullpolitseinikku, aga kas üks politseinik kolme valla peale on piisav? Kui aga näiteks naabriperelt varastatakse küttepuud, kas süüdlast otsib külarahvas, politsei või peaksime ostma selliseks puhuks lahenduse hoopis kindlustusseltsilt?

Milline on meie ootus ja kokkulepe?

Aina vähemate töötajatega ei saa täita aina rohkemaid ülesandeid, ole sa kuitahes digitaliseeritud ja innovaatiline. Mulle, ja mitte ainult mulle, näib, et politsei on liiga õhukeseks hööveldatud. Politseinikud ja piirivalvurid teevad aastas kuni 135 inimese jagu ületunde. Veel 150 töötaja puudumist kompenseerivad abipolitseinikud, igati tublid ja hakkajad. Kuid – vabatahtlikkusele ei saa ehitada sisejulgeolekut.

Mulle tundub, et sageli võtame kergemeelse iseenesestmõistetavusega, et teie, siin  siseturvalisuse eesliinil, peate alati vastu. Ka siis, kui on tulnud teha juba kes teab kui palju ületunde, kui reas on lugematult rohkem kui 15 magamata ööd, palgaraha jätkub napilt palgapäevast palgapäevani.

Me ei tohi pidada seda normaalseks või lubatavaks. Ka missioonitundest tehtav töö peab olema õiglaselt tasustatud ja ei tohiks viia inimest läbipõlemise äärele või sellest veelgi kaugemale.

Mõtlesin sellele paar tundi tagasi, kui külastasin siit mõne kilomeetri kaugusel haiglas teie kolleegi, piirivalve kiirreageerijat, kes sai septembri lõpus raskes liiklusõnnetuses rängalt vigastada. Ta palus teid kõiki tervitada. Mina nägin, kuidas arstide professionaalsus ning noore mehe enda visadus aitab tal jälle üha tugevamaks saada. Tema sitkus on imetlusväärne.

Ka panus, mida te kõik igapäevaselt annate, on imetlusväärne. Ja mitte ainult nendes töödes, mis on politsei- ja piirivalveametile seadusega pandud, vaid sageli ka lihtsat inimlikkust ja abivalmidust näidates. 20. augusti kõnes meenutasin patrullpolitseinik Viktor Eksi, kes praadis kiirabi oodates vanaprouale muna ja röstis saia, sest proua ei olnud eelmise päeva õhtust midagi söönud. Näiteid teie inimlikust suhtumisest, mis kunagi sotsiaalmeediasse või ajaleheveerule ei jõua, on igapäevaselt. Selle tulemuseks on tugev usaldus, mida Eesti inimesed tunnevad meie politseinike ja piirivalvurite vastu.

Miks see on oluline? Politsei ja piirivalve on osa Eesti riigist, millega Eesti elanikud kokku puutuvad. Politsei- ja piirivalveamet ongi paljudele Eesti riigi nägu ning kas see nägu on naeratav ja enesekindel või viril ja kuri, kujundab suhtumist Eesti riiki. Et riik pakub siin igaühele tõhusat, erapooletut ja toetavat kaitset ning abi – see on eesmärk, mille poole peame kõik püüdlema ja mis on ka teie igapäevase töö laiem mõte.

Teine äärmiselt oluline ülesanne, mida politsei- ja piirivalveamet täidab, on olla meie õigusriigi alusmüür. Ilma usutava võimeta avastada ja tõendada õiguskorra rikkumised, ei püsi meie õigusriik püsti. Seesama õigusriik on eeltingimuseks kogu ühiskonna toimimisele, alates sellest, et korruptsioon ei lämmata ettevõtlust ja välisinvesteeringuid, kuni selleni, et lapsed julgevad õhtul trennist või muusikakoolist koju jalutada. Ja muidugi küberruumi turvalisus, eraomandi puutumatus ning kontroll selle üle, kes ja mis liigub üle meie piiride.

Taaskord, kui me tahame, et Eesti oleks rahulik ja positiivselt igav koht, kus turvatunne ei ole rahva murede tipus, siis me ei saa seda kõike odavmüügist osta. Niisiis ei ole meil, riigikogul ja valitsusel muud alternatiivi, kui rohkem investeerida inimestesse, kes kaitsevad õiguskorda. Teisse, politseinikud ja piirivalvurid.

Täna on küll sünnipäevaõhtu, kuid tuleb olla karmilt aus: väljakutsed, mis tulenevad Venemaa sõjast Ukraina vastu, lähiajal ei kao. Me peame jätkuvalt tegelema põgenike, piiriturvalisuse, vaenulike sümbolite probleemi ja kõige muuga, mis sellega seondub.

Lisaks – elukallidus ja kõrged energiahinnad võivad talve paljudele inimestele keeruliseks muuta, mis tähendab, et taaskord tekib suur kiusatus leida poliitilisi süüdlasi. Olen veendunud, et Eesti ühiskond jääb praeguses kobarkriisis terveks ainult siis, kui meis säilib usaldus nii üksteise, aga kindlasti ka riigi ja tema institutsioonide vastu.

Just sedasama usaldust ja usku aitategi teie hoida, koos meie kõigi turvalisuse hoidmisega.

Nädalapäevad tagasi tähistasime Eesti piirivalve sajandat sünnipäeva. Uhke on tunnustada piirivalvureid töö eest, mida nad keerulises julgeolekuolukorras meie piiri kaitsel teevad. Eesti poliitilistele juhtidele aga rõhutan, et piir on koht, kus me täna allahindlust teha ei saa – piiritaristu väljaehitamine tuleb kiirelt ära teha.

Mida teile tänasel pidupäeval peale õnne veel soovida? Tundke uhkust oma töö üle nagu seda tunnen mina ja suur osa Eesti rahvast. Hoolitsege oma vaimse tervise eest ja küsige kindlasti abi, kui miski teeb muret. Ja võib-olla kõige tähtsam – hoidke suhteid oma pere ja lähedastega, sest nende toetust ei ole võimalik asendada millegi muuga.

Aitäh teile teie senise teenistuse eest ja jõudu edaspidiseks!

Palju õnne veelkord! Ilusat peoõhtut!