President Kaljulaid holokausti mälestuspäeval: inimsusevastaseid kuritegusid ei tohi kunagi unustada
„Inimsusevastaseid kuritegusid ei tohi me mitte kunagi unustada. Need sünnivad inimvaenulike ideoloogiate poolt üles õhutatud kurjusest ning kui me laseme unustusel, valel ja pooltõdedel taaskord võimust võtta, võib see olla kasvulavaks uuele kurjusele ja uuetele õudustele,“ ütles president Kersti Kaljulaid oma avalduses.
Selle täisteksti leiate siit:
„Ehk jääb keegi alles – elage õnnelikult. Meie peame surema. Olen kindel, et kunagi saadakse teada, kus on meie haud. Minu isa ja ema seisavad siin minu kõrval, nad kardavad minu, oma tütre pärast. Enne surma seda kirja kirjutades käsi väriseb. Olen uhke, et olen juut.“
Nii kirjutas üks noor neiu Klooga koonduslaagris, natside poolt okupeeritud Eestis. Tema viimane kiri leiti tapetutest maha jäänud asjade seast. Me ei tea täpselt, kes see tüdruk oli, kuid me teame, kui kohutav oli tema ja ta perekonna saatus. Kõigi holokausti ohvrite saatus julmades mõrvavabrikutes, kus ainsaks süüks oli rahvus.
Klooga koonduslaager oli üks esimesi paiku maailmas, kus 1944. a varasügisel dokumenteeriti holokausti õudused. Sellistes paikades on raske leida sõnu, sest nende paikadega seotud surm, alandus, valu ja ebainimlikkus on seal hoomatav ka täna. Kuid inimsusevastaseid kuritegusid ei tohi me mitte kunagi unustada. Need sünnivad inimvaenulike ideoloogiate poolt üles õhutatud kurjusest ning kui me laseme unustusel, valel ja pooltõdedel taaskord võimust võtta, võib see olla kasvulavaks uuele kurjusele ja uuetele õudustele.
Sellistes paikades ja sellistel aastapäevadel peame ikka ja jälle meenutama oma kohustust vastu seista igale katsele holokausti eitada või õigustada ükskõik millist inimsusevastast kuritegu, rääkimata genotsiididest. Me peame nendest koledustest kõnelema juba kooliõpilastele ja selgitama, mis viis selliste jubedate lehekülgedeni inimkonna ajaloos. See on meie inimlikkuse määr ja ühtlasi üks garantiisid, et me suudame ära hoida nende hirmutegude kordumise.
Mälu on tänasel päeval vaja ehk palju enam, kui me arvame. Seda selleks, et mõistetaks ja meeles hoitaks, et mitte kunagi ei tohi siduda mitte ühtegi tulevikulootust sõjakate, totalitaarsete ja türanlike jõududega.
Selleks, et mitte kunagi ei oleks enam liiga hilja ja me ei peaks homme kahetsema selle pärast, mille me täna tegemata jätsime.
Selleks, et mitte kunagi ei peaks ükski laps, ema ega isa kartma inimvaenulikke režiime ja kirjutama oma viimast kirja mõrvavabrikus.
Mälestame igavesti holokausti ohvreid.
