Suur kontsert taevas
Pink Floyd väljastas eelmise aasta lõpus uuesti kontsertplaadi „Delicate Sound Of Thunder“. Tänavu tähistab plaat 30. sünnipäeva.
See oli Pink Floydil omapärane periood. Roger Waters oli bändist lahkunud ega uskunud, et temata hakkama saadakse. Igaks juhuks andis bändi veel kohtusse, et ikka kindlasti ei saaks.
1983. aasta plaat „The Final Cut“ kandis pealkirja, mis lubas lõppu. See oli Watersi plaat. Klahvpillimehe Richard Wrighti oli Waters bändist välja visanud. David Gilmour laulis ainult ühes laulus ja ega teda ei kujuta nendes hüsteeritsevates lugudes ka ette. Gilmour ei pidanud lugusid piisavalt headeks. Mõistetegelane Gilmour astus kaose ja immanentsusvälja diagrammatiliste joonte vahele. Kakluseks ei läinud, aga palju puudus polnud. Waters ei pea end heaks lauljaks ja tal oli raskusi. Salvestust kõrvalruumist jälgiv produtsent Michael Kamen sodis ahastades enda ees paberilehele „ma ei tohi seksida lammastega, ma ei tohi seksida lammastega…“.
Gilmour tegi teise sooloplaadi „About Face“ (1984) ja tuuritas, kuid avastas, et tema nimi rahvast väga ei tõmba. 1986. aasta algul helistas ta produtsent Bob Ezrinile ja ütles, et võiks plaati teha. Gilmour oli Live Aidil kohtunud Bryan Ferry klahvpillimängija Jon Cariniga, kellega nokitseti siis Gilmouri stuudios lugu „Learning To Fly“. Phil Manzaneraga salvestas Gilmour pala „One Slip“.
Wrighti naine tuli küsima, kas Rick saaks bändi. Wrighti lahkumislepingus oli aga punkt, et ta ei saa taasühineda täieõigusliku liikmena, ning kuna Gilmour ja trummar Nick Mason panid albumisse kõige enam raha, soovisid nad ka koogist kõige suuremat tükki.
Suvel saabus Ezrin kuuks Inglismaale. Gilmouri stuudio asetses Thamesi jõel väikses laevas ja oli Ezrini sõnul maagiline: lapsed sädistasid kaldal, haned lendasid mööda. Gilmour ja Carin asusid tööle. Ezrin mängis Watersi asemel bassi. Mason oli roostes ja bänd hakkas kasutama sämpleid. Kohtuasi aga käis – Waters ei lubanud bändil Pink Floydi nime kasutada – ja advokaadid helistasid iga viie minuti tagant.
Novembris teatas plaadifirma, et plaat ei kõla nagu Pink Floyd. Watersi puudumise tõttu polnud osavat sõnadekirjutajat. Jõuludeks oli Gilmouril neli demo ja ametnikud muutusid rõõmsamateks. Kolme loo teksti kirjutas Gilmouri tuttav Anthony Moore. Nende seas oli „Learning To Fly“, mis jättis autonoomse koha ka filosoofilistele funktsioonidele. Lendamine oli Gilmouri värskeim hobi. Mason juba lendas. Hiljem ostsid nad kahepeale ka lennuki. See laul oli murdepunkt. Tundus, et plaadist saab asja.
Gilmour asus tuuri korraldama 1987. aastal juba enne plaadi ilmumist. Kuna Watersi kohtuasi oli külmutanud bändi raha ja Mason lahutanud naisest, pani Mason omalt poolt pandiks 1962 GTO Ferrari. Oktoobrikontsert Torontos oli esimene, mis aprillis välja kuulutati. 60 000 piletit läksid mõne tunniga. Veel kaks kontserti ja oligi korralduseks vajalik 3 miljonit dollarit koos.
Jäänud oli üks probleem: mis plaadile nimeks panna? Bänd tahtis vältida irvhambaid ning loobus pealkirjadest „Signs of Life“, „Of Promises Broken“ ja „Delusions of Maturity“. „A Momentary Lapse of Reason“ tuli laulust „One Slip“. Kujundamiseks toodi tagasi Storm Thorgerson, kes viimati oli Floydi stuudioplaatidest disaininud 1975. aasta „Wish You Were Here“. Uues laulus „Yet Another Movie“ oli rida „a vision of an empty bed“ ja Thorgerson soovitas 700 tühja voodit. Tühi voodi tähendas, et Gilmour oli lahutamas naisest Gingerist.
Tuurile võeti bassimeheks Guy Pratt, ka Bryan Ferryga musitseerinud mees. Pratt avastas tuurile saabudes ajalehtedest bassisti nime, kellega bänd kokkuleppele ei jõudnud. Klahvpille mängisid tuuril nii Wright kui ka Carin ning trumme Mason ja Gary Wallis. Kitarril aitas Tim Renwick, kes oli Watersiga tuuritanud. Valitses segadus. Gilmour kutsus appi Ezrini, kes jäi bändiga, kuni kontserdid hakkasid tasapisi edenema.
Lavakujunduse mõte oli nagu ikka: isegi kõige tagumises reas istuv laps peab vaimustusse sattuma. Vaatajate silmad väljastasid kiiri, millega siis ümbritsevat tajuti, neid vaatasid lavalt vastu aga teised kiired. Ekraanil jooksid Thorgersoni klipid ning kohal olid ka lendav siga, lennuk ja diskopall. Kunagine Watersi siga oli emis ja uuele tuli lisada munandid. Tehnikuid ja elektrikke oli 160.
Detsembris tehti Watersiga vaherahu, aga Waters mõnitas bändi pressis edasi. Näiteks avaldas ta, et Wright on bändis palgal ja teenib 11 000 dollarit nädalas. Wright rääkis aga rõõmuga, kuidas see on Pink Floydi parim tuur. Midagi nii koledat ei juhtunud kui 1994. aasta kontserdil Londonis Earls Courtis (üks tribüün vajus kokku ja 90 inimest said viga), aga ekstravagantsust leidus. Gilmour ja Mason kutsuti Venemaale, kus saadeti orbiidile rakett Sojuz TM-7, kaasas kassett „Delicate Sound of Thunderiga“. Pink Floydist sai esimene rokibänd, mis kosmoses kõlanud.
Pink Floyd teenis tuuriga 135 miljonit dollarit ja tõstis lati uuele kõrgusele. Ka kontserte anti palju, 197, aga pall oli nüüd Michael Jacksoni, U2, Rolling Stonesi ja teiste poolel.
Konstantin Kuningas
