Taipoksija Ahti Pikkur: Ma olen alati suurelt unistanud

Muusikasõpadele meenub sõnaga “võitmatu” samanimeline laul Uku Suviste repertuaarist. Selle mõistega seotud tunnet läbi sportlase hingeelu on tundnud ka Eesti üks edukamaid taipoksijaid Ahti Pikkur. Nagu iga oma spordiala armastava ja väärtustava sportlase unistuseks on kõrgem tiitel, unistab temagi meistrivööst. Taipoks ei ole aga Ahtile mitte üksnes proffisport, vaid elulaad, mille tulemusena on mõnedki “vanad” harjumused minevikku jäänud.

Ahti, Teie viimane olulisem saavutus taipoksis oli esikoht võistlustel MuayTai ja K-1. Kuivõrd olete saanud selle võiduga kaasnevat tunnustust nautida? Või on mõtted pigem juba järgmistel võistlustel? 

Võistlesin nr 1 fightshow´l, kus alistasin kohtunike ühehäälse otsusega Pavel Pogodajevi.  Eks ma ikka olen saanud viimasel ajal rohkem tähelepanu, aga see ei ole enam nii uus minu jaoks ja ma ei pööra asjale nii erilist tähelepanu. Tõsi, tegelikult oli pärast viimast matši suur pingelangus, sain väikese puhkuse ja juba mõtlesin Euroopa meistrivõistlustele, mis toimuvad 22.-27. oktoobrini Itaalias. See on minu esimene suurem võistlus väljaspool Eestit ja ühtlasi ka väga oluline.

Millised üldse on Teie olulisemad medalid ja karikad auhinnalaual?

Siiani olen ühekordne Eesti meister K1 reeglite järgi (-86 kg). Olulisi tiitleid veel saavutanud ei ole, aga selle nimel näen vaeva. Hetkel on profirekord 3W-0L ehk siis pole siiani kaotanud.

Kas taipoksijad saavad auhinnaks ka meeneid, mis on omased ainult sellele spordialale?

Jah, neist kõige ihaldusväärsem on meistrivöö, mis on ainulaadne just fightspordis. Ilmselt unistab iga võitleja selle omale ümber saada. Jagatakse veel karikaid ja olen saanud ka taastusviitamiine, spordijalatseid jm praktilist, mis alaga seotud.

Kuidas taipoksija tavaliselt reageerib, kui võistlus lõpeb edukalt või siis, kui tulemus on hoopis oodatust kehvem? Kas kaasnevad ka  emotsioonid, mis on omased ala visuaalsele küljele?

Võitmine on väga metsik tunne. Eriti võimas on tunne siis, kui õnnestub teha knockout (KO). Kirjeldan paari sõnaga, kuidas mu esimene profimatš lõppes. Esimene round´ikell käis, olin väga enesekindel ja rahulik. Vastane ründas ja ajas mu nurka, „töötles“ mind seal 5-10 sekundit ning kui sealt välja sain, jätkus matš kuskil 20 sekundit, mil olin juba ise survestaja. Matši lõpetasin jalalöögiga pähe (highkick), mis viis vastase knockout´i. Käsi oli püsti ja sel hetkel valdas tunne, et olen võitmatu.

Millisel positsioonil olete taipoksijate edetabelis Eestis, Euroopas, maailmas?

Usun, et Eestis olen omale juba nime teinud, kuid mul on veel vaja paar meest ette võtta, kui tahan saavutada paremat positsiooni. Euroopa ja muu maailm püsivad kindlasti vaimusilmas, sest ma olen alati suurelt unistanud.

On Teil taipoksis ka oma sportlik eeskuju?

Jah, suurim eeskuju on mulle vast vanakooli Peter Aerts, sest just tema on füüsiliselt samade näitajatega olnud kaalus ja pikkuses, on paindlik ja tark. Uuema aja võitlejatest vaatan alt üles Gokhan Sakile ja Murthel Gronenhartile. Muidugi ei saa mainimata jätta meie oma esivõitlejat Max Vorovskit, kellega on mul õnnestunud koos trenni teha.

Keda peate oma tugevamateks konkurentideks?

Nagu eelnevalt ka mainisin, siis Eestis on mul vaja paari mehega vastamisi minna. Kes nad on ja millal nendega vastamisi seisan, seda näete aja jooksul.

Kuidas võib tulemust taipoksis mõjutada võistleja pikkus, kehakaal ja muudki kehalised näitajad või eripärad?

Pikkus on kindlasti eeliseks, kuid ainult siis, kui on oskust seda kasutada. Kehakaal ei mängi nii suurt rolli, kuna tavaliselt määratakse enne matš piirkaal. Raskekaallastel pole ainsana raskuspiiri, 91 kg kaaluval mehel võib vastas olla tunduvalt raskem vastane.

Kas taipoksijatel on olemas ka oma släng ja kehakeel, mida teised ei mõista?

Släng kindlasti on ja kasutame enamasti saalis. Näiteks „üks-kaks“, mis tähendab lüües kombinatsiooni vasak ja parem käsi. Kehakeel ja hoiak on samuti olemas, tihtipeale näeb ära tänavapildis ja laseb aimata, kas keegi tegeleb võitlusspordiga või mitte.

Mida positiivset olete enda jaoks taipoksist saanud ning kuidas mõjutab see ala sportlase käitumiskultuuri, eluhoiakuid?

Taipoksist olen leidnud elustiili ja enesekindluse. Eluhoiakud on muutunud nii palju, et peod ja muu taoline ei huvita enam. Rahulolu hinges ja vaimu värskena hoiavad trenn ning taipoksiga kaasnevad toitumistavad.

Kui kulukas spordiala taipoks on?

Kui teha profitasemel, siis on päris kulukas. Sponsori abita oleks see väga keeruline. Siiani tegeleb minu sponsoreerimisega Tallinna Taipoksi Klubi.

Milliseid spordialasid olete veel harrastanud?

Olen mänginud korvpalli, kokku 12 aastat. Mängisin oma kodulinna klubi KK Pärnu eest.

Kus võib publik Teid järgmisel korral võistlemas näha?

Kui kõik läheb hästi, siis 15. novembril Xplosion´il. Siiani veel midagi kindlalt väita ei saa, aga ise loodan, et saan võistlema.

Mida arvate, kas taipoksist võib kunagi saada olümpiaala?

Minu arvates võiks see vabalt olla. Kui siin naiste postitantsu kaaluti vahepeal võtta alade sekka, siis miks ei võiks seal taipoksi olla?

Ustules Jaan-Ivo Lukas