Tartu Forseliuse kooli algklassiõpetaja Liis-Marii Roosnupp korraldab koolitundides aruteluringe
Tartu Forseliuse kooli algklassiõpetaja Liis-Marii Roosnupp korraldab koolitundides aruteluringe, kus õpitakse õppekavas ette nähtud tarkuste kõrval ka rääkimist ja kuulamist. “See meetod, kus õpetaja tahvli ees õpetab ja laps kuuldu vaikides üles kirjutab ja pähe õpib, praeguse põlvkonna laste peal enam ei toimi,” leiab ta.
See meetod, kus õpetaja tahvli ees õpetab ja laps kuuldu vaikides üles kirjutab ja pähe õpib, praeguse põlvkonna laste peal enam ei toimi.
Liis-Marii Roosnupp ütleb, et nüüdisaegse õpikäsituse põhiline erinevus seisneb õpilasele vastutuse andmises. “Kui ma ise koolis käisin, oli õpetaja teadmiste jagaja. Õppija aga see, kes pidi passiivselt need teadmised vastu võtma. Õppijal seega nii palju vastutust polnud. Nüüd on õpetamine liikunud sinna, et õpilane ka ise osaleb aktiivselt õppimisprotsessis, ta on tegutseja ja seega vastutaja,” selgitab Liis-Marii.
Mida jagamine üldse tähendab?
Natuke konkreetsemaks minnes, toob 2. klassi üldainete õpetaja näite: “Täna õpetasin teisele klassile jagamist. Vanasti algas selle teema käsitlemine nii, et õpetaja andis definitsiooni: “Jagamine on võrdne jaotamine ja see on korrutamise pöördtehe.” Nüüd me alustame nii, et lapsed peavad hakkama aru saama jagamise põhiolemusest. Me alustame sõnast – mis on jagamine. Arutame, mida see tähendab, toome näiteid. Definitsioonini peavad jõudma lapsed ise omaenda sõnadega.” Kui kohe välja ei tule, aitab õpetaja küsimustega. Asjade jagamise juurest liigutakse arvude jagamiseni ja sealt juba jagamistehteni.
“Õpetaja roll on kinnitada arutelus sündinud tõde. Kusjuures ma küsin tunnis mitmelt eri õpilaselt, kuidas nad jagamisest aru said. Niimoodi koos selgitades ja üle korrates mõiste ka kinnistub,” teab Liis-Marii ja tõrjub arusaama nagu käiks tänapäeval algklassides ainult mängimine. “Matemaatikas siiski ilma ülesannete lahendamiseta ei saa, kui oleme teema põhiolemuse selgeks saanud, siis on meil töövihikud ja teadmistekontrollid nagu koolis ikka. Me lihtsalt õpime mängulisemalt ja minu arvates samas efektiivsemalt. Ja õpilane on uue osa omandamisel olnud ise aktiivne.”
Õpetaja roll on kinnitada arutelus sündinud tõde.
Enam ei õpi sellepärast, et peab
Miks hakkas haridusringkond ühel hetkel rääkima kaasaegsest õpikäsitlusest ja siis juba uutest ennastjuhtivust toetavatest õpistrateegiatest. Liis-Marii Roosnupp pakub, et ühiskond on lihtsalt sinnamaale arenenud. “Ma ise käisin koolis ja õppisin, sest kohusetunne sundis. Oli teadmine, et me peame koolis käima ja õppima, selle olid täiskasvanud nii otsustanud. Mistõttu saigi niimoodi õpetada, et õpetaja on aktiivne ja õpilane passiivne. Tänapäeva maailmas on lapsed teistsugused ja ka kasvatusmeetodid teised. Enam ei kehti mõtteviis “laps räägib siis kui kana pissib”, vaid mõistetakse, et laps on väike inimene oma arvamuste ja soovidega. Laste eneseteadlikkus on tõusnud, nad ei õpi enamasti soovist olla kuulekas ja kohusetundlik nagu täiskasvanu soovib. Meil on valida, kas me motiveerime lapsi õppima ja anname neile vastutuse või nad ei õpi üldse. Et midagi jääks külge, jääks meelde, ärataks huvi, peavad lapsed saama tegutseda ja uurida, käsi külge panna.”
Enam ei kehti mõtteviis “laps räägib siis kui kana pissib”, vaid mõistetakse, et laps on väike inimene oma arvamuste ja soovidega.
Liis-Marii Roosnupp on ise õpetaja neljandat aastat ja on oma sõnul pea algusest peale just õpilase ennastjuhtivust ja iseseisvust toetavaid strateegiaid kasutades tunde andnud. “Sellevõrra on mul lihtsam, kui õpetajatel, kes kaua aastaid hoopis teistsuguse metoodika järgi tegutsenud. Aga ma soovitan proovida ja olla järjekindel, ühel hetkel on näha, et teadmised kinnistuvad õpilastele paremini ja kokkuvõttes muudab see õpetaja elu lihtsamaks, ehkki alguses võib uutmoodi õpetamine olla energiatnõudev ja isegi harjumatu.
Mõistagi aitab kaasa see, kui nüüdisaegne õpikäsitus on omaks võetud kogu koolis. Forseliuse koolis nii ongi ja ükski õpetaja ei pea omaette pead murdma, kuidas uut teemat tunnis käsitlema hakata. “Meie koolis on õpiringid, kus õpetajad saavad õpikäsitusi üksteisele tutvustada, koos arutleda ja sisu luua. Ja lisaks on algklasside õpetajatel üks tund nädalas, kus kõikide paralleelklasside juhatajad saavad kokku, panevad koos paika uue nädala eesmärgid ja teemad,” kirjeldab Liis-Marii, “Sageli koostame ühiselt töölehti ja ülesandeid. Jagame ka omavahel projektide ideid ja mõtted, kuidas mõnd teemat eri õppeainete vahel siduda.”
Nimelt ei ole Forseliuse koolis algklassides eraldi matemaatikat, eesti keelt, loodus- või kunstiõpetust, vaid tunniplaanis on kirjas üldõpetus. “Eesmärk on võtta õpilastelt ainete piirid, sest teadused on omavahel seotud. Lugemine ja kirjutamine on ju vajalik igas õppeaines. Kui teemaks imetajad, siis me loeme nende kohta, uurime neid, kirjeldame, joonistame, nii keeleharjutused kui testid saavad olla imetajate teemal ning matemaatikas on samuti võimalik ülesanded temaatikaga siduda,” selgitab Liis-Marii.
Eesmärk on võtta õpilastelt ainete piirid, sest teadused on omavahel seotud.
Kuidas õppida rääkima ja kuulama?
Oluline lisaboonus, mida Liis-Marii oma õpistrateegiate tagajärgedes näeb, on arutlusjulguse ja eneseväljendusoskuse kasv. “Algklassilapsed räägivad hea meelega kaasa ja et nad harjuvad tunnis arutlema, siis ei karda nad seda teha ka vanemates klassides,” on õpetaja veendunud. Tema sõnul on aga rääkimisoskuse kõrval väga tähtis ka võime teist inimest kuulata. “Mul pole tunnis nii, et suhtlen ükshaaval ühe, siis teise lapsega. Meil on aruteluring ja lapsed peavad ka üksteist kuulama.” Õpetaja Liis-Mariid on õnnistatud väga kannatliku meelega ja õpilased teavad, et enne teemaga edasi ei minda, kuni õpilane, kelle kord on rääkida, suudab vastuse leida. Ja sellest pole midagi, kui esiotsa on vastuseks: “Ei tea!” “See on täiesti lubatud, inimene ei pea kohe kõike teadma. Siis saame õpilasega koos arutleda, mida ta täpselt sellega mõtleb, mis teda takistab teadmast ja lõpuks jõuame ka mingi järelduseni.”
Tartu Forseliuse koolil on juba mitu aastat eesmärgiks olnud suunata õpilasi olema ennastjuhtivad ja kasutada selleks tõhusaid õppimise viise. Sellise õpetamise vastu on ka mujal üha suurem huvi. “Pigem muutuvad uued strateegiad peavooluks. Paljud koolid proovivad erinevaid koolikorralduse muudatusi, katsetatakse tunnipikkuse, ainete lõimumise, hindamissüsteemiga. Eesmärgiks kasvatada meie lastest ennastjuhtivad õpilased, kes võtavad õppimise eest ise vastutuse. See kõlab võib-olla natuke utoopiliselt, aga oma kogemuste pealt võin julgelt kinnitada: suund on õige ja mul on uutmoodi õpetamisse usku!”
