Tartu Kunstimajas avatakse kolm uut näitust
Esmaspäevast, 3. maist on Tartu Kunstimajas avatud kolm uut näitust.
Krista Mölder „Sinilind. Teisele minale“
Tartu Kunstimaja suures saalis näeb Krista Mölderi isikunäitust „Sinilind. Teisele minale“.
Fotograafia piirid kehtestab inimsilma nägemisvõime. Mölder mängib nende piiridega, katsub neid, nagu jalg katsub vett: sellesse sisenedes, sellel end ümbritseda lastes. Vesi on leige, enam-vähem kehatemperatuuril, mistõttu piiri ületamine, keskkonnavahetus, on vaevu tajutav. Võimatu öelda.
Valgusest, fotograafia vahendist, on kunstnik teinud endale ainese. Traditsiooniline aines, objektid, pinnad ja vormid, tihke mateeria, mis valgust värvitoonides peegeldab, on siin loobunud vastupanust – nagu veepind, mida jalg tahab katsuda.
Uduvine, päikesehelgid ja vesi; valged seinad ja klaas; liblikate kiletiivad ja tuuleõhk avatud aknast – valgus läbib seda kõike, valgus on kõige selle põhjas. Ta on ilus nagu surm. Eks ole teada tõde: fotograaf on surma käsilane (Roland Barthes). Kõiki neid pildistatud vaateid pole enam mujal kui valgetes raamides: udu hajub, laine kustub rannal ja homne päike paistab juba teise nurga alt. Valgus ja surm on fotograafia algus ja ots: sama nõel, mis torkas augu camera obscura’sse, muudab muuseumieksponaadiks liblika. Fotograafia – valgusse surmatud vaade.
Krista Mölder (snd 1972) on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA), Westminsteri Ülikoolis Londonis (MA) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA). 2016. aastal oli ta üks Köler Prize’i nominente. Kuigi grupinäituste raames on ta Kunstimajas esinenud ka varem, on see tema esimene isikunäitus Tartus.
Näitust saatva teksti on kirjutanud Anti Saar.
Siim Elmers „Seniit“
Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatakse Siim Elmersi isikunäitus „Seniit“.
Igal kevadel, kui lumi sulama hakkab ja ilm halliks pöörab, tean, et varsti tuleb päike. Märtsis ja aprillis on päike eriti ere ja kõrvetav. Sulanud lume ja põletava päikese koosmõjul tekib aeg, mil kogu maailm näib mattuvat tolmukihi alla. Jääb mulje, nagu oleks maailm ära pleekinud.
Päike mõjutab kõike, valgus on halastamatu jõud. Kivid murenevad, puit pudeneb, teras korrodeerub, plastik nõrgeneb. Päikese teele jääb harva asju, millest ta jagu ei saa. Paber pole erand. Kasutades läätse, saavutasin tulemuse, mida otsisin. Kontsentreeritud kujul on päikesekiired nii kuumad, et põletavad. Mina kontrollin läätse, aga päike seab piirangud. Mõni päev on ere, teisel päeval pean punkti põletamiseks seisma õues tunde. Mõni nädal on pilvine, ei saagi töötada. Päike dikteerib mu tööd.
Siim Elmers (snd 1997) lõpetas eelmisel aastal Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna. 2017. aastal pärjati teda noore skulptori preemiaga (koos Johannes Luigega). Tegu on tema esimese isikunäitusega.
Jaanus Samma „Muster“
Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatakse Jaanus Samma isikunäitus „Muster“. See on valminud mullu kevadel Kunstimajas toimunud residentuuri ja Eesti Rahva Muuseumis tehtud kunstilise uurimuse käigus.
Näitusel eksponeeritakse kõrvuti ERM-ist laenatud 19. sajandi tanusid koos nendest inspireeritud joonistuste ja tikanditega. Kunstnik jätkab oma varasemates teostes alanud geikogukondade varjatud kohtumiskultuuri ja fetišite uurimist. Seekord on fookuses meeste aluspüksid, mis on provokatiivselt kõrvutatud rahvusliku lilltikandiga.
Tanu oli abielunaise seisusele viitav peakate, mida eesti talunaised pidid igapäevaselt staatusesümbolina kandma. Pulmades toimuva tanutamise rituaali käigus löödi värskele abielunaisele tanuga vastu pead või nägu ja öeldi: unusta uni ja pea mees meeles! Kaunite tikanditega tanu oli võetud naise märk, mis pidi kandjale igal hetkel meelde tuletama tema positsiooni selles liidus.
Kui kaugelt vaadates sobiksid Jaanus Samma väärikad lillornamendipärgadega joonistused nii Pätsi kabinetti Kadriorus kui ka mõnda stalinistlikusse kultuuripaleesse, siis lähivaatlus paljastab, et tegu pole siira rahvusliku kitšiga. Samamoodi pole perfektse käsitöötikandiga jockstrap’id järjekordsel ERM-i rahvarõivakoolitusel valminud tubli töö, vaid küsivad provotseerivaid ja valusaid küsimusi.
Mis juhtub, kui tanudelt kopeeritud pühad rahvuslikud mustrid kaunistavad meeste aluspükse? Kas heteroseksuaalne võimumaatriks laguneb koost? Kellele lüüakse nüüd aluspükstega vastu vahtimist? Milliseid tähendusi kannab eesti rahvuslik ornament, kui seda esitada kvääritud kontekstis?
Jaanus Samma (snd 1982) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja vabasid kunste. 2015. aastal esindas ta Eestit Veneetsia biennaalil projektiga „NSFW. Esimehe lugu”. 2013. aastal võitis Samma Köler Prize’il nii peapreemia kui ka publikupreemia. 2016. aastal omistati talle Kristjan Raua preemia. Kuigi 2018. aastal oli Sammal sarja „Kunstnikud kogudes” raames isikunäitus Liivi Muuseumis, on seekord tegu tema esimese personaalväljapanekuga Tartus.
Näituse teksti kirjutanud Andreas Kalkun.
Kunstnik tänab: Agnes Aljas, Ülle Jäe, Reet Piiri, Liina-Mai Püüa, Virve Valtmann-Valdson, Kadri Vissel, Mari Volens, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahva Muuseum, Tartu Kunstimaja.
Näitused on avatud 23. maini. Selle aja jooksul on Tartu Kunstimaja avatud iga päev kella 12.00–18.00.
