Teadlased uurisid taimede liigirikkust järvepõhja õietolmu abil
Tallinna Tehnikaülikooli geoloogid jõudsid koostöös Eesti, Soome, Norra ja Saksa kolleegidega järeldusele, et taimede liigirikkuse uurimiseks läbi tuhandete aastate saab kasutada järvedesse ladestunud õietolmu.
TTÜ geoloogiainstituudi vanemteaduri Triin Reitalu sõnul keskendus uuring õietolmu ja taimede liigirikkuse seostele Põhja-Euroopas. Hinnati erinevate keskkonnategurite mõju nii taimede kui ka õietolmu liigirikkusele. “Uuringu tulemused kinnitavad, et õietolmu andmed võimaldavad uurida taimede liigirikkuse muutusi. Võttes arvesse õietolmu tootlikkuse erinevusi ja ruumilist skaalat, mida andmestik peegeldab, võimaldavad andmed uurida taimede liigirikkuse pikaajalisi muutusi ning liigirikkuse seoseid mineviku kliima ja keskkonnatingimustega,” lisas Reitalu.
Reitalu sõnul on käimasolev liikide väljasuremine ja kiired kliimamuutused väga murettekitavad trendid. “Liigilise mitmekesisuse ja looduslike ning pool-looduslike elupaikade säilimine on inimeste elukvaliteedi ja ellujäämise võti. Arusaam liigirikkuse muutustest enne praegust massiivset inimmõju on ülioluline liigirikkuse muutuste mehhanismide mõistmiseks ja võimaldab paremini ennustada tulevasi protsesse,” lisas Reitalu. Järvede setetes ja soode turbas säilinud õietolm on üks võimalus saada teavet taimestiku muutustest viimastel aastatuhandetel ning võimaldab hinnata taimede mitmekesisuse muutusi. “Mineviku taimestiku liigirikkust hinnatakse tihti setetes leiduva õietolmu mitmekesisuse alusel, aga napib uuringuid selle kohta, kui hästi ja milliste taimerühmade liigirikkust õietolm peegeldab. Sette õietolmu mitmekesisuse andmete parem tõlgendamine eeldab uuringuid õietolmu ja taimede liigirikkuse seostest tänapäeva maastikes,” kirjeldas Reitalu uuringu olulisust.
Taimede liigirikkuse hindamiseks kasutati kahe Euroopa taimede levikuatlase andmeid. Uurimisala ulatus parasvöötmest tundrani. “Võrdlesime õietolmu ja taimede liigirikkust erinevates taimerühmades, näiteks tuultolmlejaid mittetuultolmlejatega, puid ja põõsaid rohttaimedega. Uurisime, millised kliimat ja maastiku struktuuri iseloomustavad tunnused on taimede ja õietolmu liigirikkusega statistiliselt oluliselt seotud,” rääkis Reitalu.
Uuringu tulemused näitavad, et õietolmu ja taimede liigirikkus on omavahel positiivselt seotud, korrelatsioonikoefitsent on r=0.53. See tähendab, et kui suureneb taimede liigirikkus, leidub ka settes rohkem erinevaid õietolmutüüpe. Kõige tugevamad seosed taimede ja õietolmu liigirikkuste vahel on puudel ja põõsastel (r=0.83) ja tuultolmlejatel (r=0.75). Uuringu tulemuste põhjal on just nende taimerühmade õietolmu liigirikkused parimad peegeldamaks regionaalseid taimede liigirikkuse muutusi. “Seega võib puude ja põõsaste õietolmu liigirikkust julgesti kasutada mineviku puude ja põõsaste liigirikkuse uurimiseks,” lisas Reitalu.
Uuringust selgus ka, et nii õietolmu kui ka taimede liigirikkus on tugevasti seotud aasta keskmise õhutemperatuuriga. Maastiku avatus on positiivselt seotud õietolmu liigirikkusega, aga mitte taimede liigirikkusega. Täiesti avatud maastikes ja/või külma kliimaga aladel, kus kohalik õietolmu tootlikkus on väga madal, mõjutab õietolmu liigirikkuse hinnanguid kaugelt tuulte ja õhuvooludega sinna sattunud õietolmu suur osatähtsus.
Uuringus “Patterns of modern pollen and plant richness across Northern Europe” osalesid Triin Reitalu ja Ansis Blaus TTÜ-st, Aveliina Helm Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateadusteinstituudist, Vivika Väli Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudist, John B. Birks, Anne E. Bjune ja Sylvia M. Peglar Bergeni Ülikoolist, Thomas Giesecke ja Isabelle Matthias Göttingeni Ülikoolist ning Heikki Seppä ja J. Sakari Salonen Helsingi Ülikoolist.
