Teatrilegendid Kalju Komissarov ja Luule Komissarov sisustavad loominguliselt teatrikohviku Kuhjavere külas

Tunnustatud teatripedagoog, lavastaja ja näitleja Kalju Komissarov ja armastatud näitlejanna Luule Komissarov esinevad taas ühises teatriprojektis. Suure-Jaani vallas tegutsev Kuhjavere külaselts kutsus tuntud teatritegelased sisustama 2. augustil Kuhjavere külaplatsil avatavat teatrikohvikut, mis on proloogiks selles külas 15. ja 16. augustil toimuvale teatrifestivalile. Seoses eksklusiivse kultuurisündmusega oli Kalju Komissarov lahkesti telefonitsi nõus vastama Heade Uudiste portaali küsimustele.

Härra Kalju Komissarov, meie intervjuu algus lükkus mõne sekundi edasi, sest lõpetasite parajasti kalasöömist. Mis kala sõite ja kas püüdsite ise?

Ma sõin suitsutatud vimba. Selle tõi kingituseks nadu, nii vist kutsutakse naiseõde.

Kuhjavere külaseltsi juhatuse esimees Urve Mukk ütles, et võimaluse tulla 2. augustil teatrikohvikut sisustama andis teile asjaolu, et uute teatrieriala üliõpilaste vastuvõtt Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse on lõppenud. Kuidas uusi teatritudengeid iseloomustate?

Võtsime vastu nii palju uusi üliõpilasi, kui riiklikult planeeritud. Eks noored on nagu noored ikka. Hakkame neid õpetama ja siis vaatame, mis saab edasi.

Mis oli aga esimene mõte, kui Kuhjavere külaselts kutsus teatrikohvikut sisustama?

Olen kümme aastat seotud Kuhjavere Külateatrite festivaliga, selle väärika sündmuse patroon. Kui Urve Mukk tegi ettepaneku teatrikohvikut sisustama tulla, siis ütlesin, milles “küssa”, teeme ära!

Kui raske oli nõusse saada Luule Komissarovit?

Tema nõussesaamine sõltus sellest, kas ta on vaba. Ta on tööga väga hõivatud. Selgus, et vastaval päeval teiste töödega ta seotud pole ja nõusolek oli saadud.

Kuidas omavahel teatrikohvikus rollid jaotate?

Mul pole sellest õrna aimugi. Eks Luule otsustab ise. Tema on aastakümneid igasugustel kohtumisõhtutel käinud ja täielik professionaal. Mina istun nurgas vaikselt. Kui peaksin kellelegi huvi pakkuma, siis tõusen püsti ja räägin, mida soovitakse.

Millised on üldse teie enda kogemused kohvikutes esinemisega?

Tänapäeval sellises olukorras praktika üldiselt puudub. Nõukogude ajal kui kutsuti, esinesid, aga kohvikutes erinevate seltskondade ees ja ilma igasuguste honorarideta.

Eesti maaelus probleeme jätkub. Kuivõrd näitemänguharrastus aitab nendest põhjustatud murelikku meelt positiivsemaks muuta?

Muredega on nii, nagu nendega parajasti on. Minu jaoks on külateatritegemise võlu ja imetlusväärsus see, et vaatamata argimurdele ja sellele, et kõigile ei jätku Eestimaal korralikult tasustatud tööd, jäävad mitmedki “moorid” koju, määrivad kingaviksiga oma ninaalused mustaks ja mängivad näiteks Oskar Lutsu “Kapsapead”. See on fantastika!

Lõpetuseks veel üks küsimus teie ja Luule Komissarovi kohta. Näitlejaid teatakse väga hästi just teleseriaalidest. Kumb on kuulsam, kas Luule “Õnne 13” Lainena või teie krimiseriaali “Kelgukoerad”, mis küll nüüdseks lõppenud, komissar Kelguna?

Jah, nii nende seriaalidega on. Usun, et komissar Kelk on rahva mällu talletunud siiski suhteliselt tagasihoidlikult. Luule Komissarovit teab Õnne-Lainena aga terve Eestimaa. Samas on ta end teatrilukku jäädvustanud ja jäädvustamas mitmete keeruliste ja huvitavate rollidega.

Usutles Jaan-Ivo Lukas