TÕRVA TEATAJA I Paul Udras Karjatnurme päevakeskuse loomisest: mitmeid kordi mõtlesin töö pooleli jätta, kuid nii kergelt alla anda ka ei tahtund!
Karjatnurme arvatakse olevat Laagiste (1624, Laetzs) tütarasula. Esmakordselt on mainitud Karjatnurmega seoses Härjapoisi talusid juba aastatel 1620.-1630. Karjatnurme küla pindala on arvestuslikult 40 ruutkilomeetrit. Erinevatel aegadel on seal olnud telliselööv, kool, Vaoküla vallamaja, Hans Heidemanni nimeline kolhoos, Taagepera sovhoosi Karjatnurme osakond ning sovhoosi kontor, kauplus, saekaater, tuberkuloosidispanser, sidejaoskond, suurfarm jne.
Karjatnurme külas asus aastatel 1950-1960 Taagepera külanõukogu keskus. Aastatel 1991-2017 kuulus Karjatnurme küla Helme valla, Eesti haldusreformi järgselt 2017. aastast jääb küla Tõrva valla territooriumile. Küla kirdepoolset osa tuntakse Koriste nime all.
Karjatnurme küla on olnud läbi aegade kodupaigaks paljudele vaimuerksatele ja töökatele inimestele. Kodust on räägitud juba iidsetest aegadest nagu pühadusest. Kodust on loodud laule, mis kosutavad hinge. Ikka meeles, mõtetes ja südames on see meil. Ükskõik, missugune ta ka on – suur või väike, moodne või üsna tavaline, linnas või maal. Kodu oli, on ja jääb meie kultuuri, vaimu ja maailmavaate kujundajaks kogu eluks.
Karjatnurme kooli lugu
Karjatnurme ehitati koolimaja 1860. aastal. Maja oli üsna väike, vaid kahetoaline, millest üht kasutati klassiruumina. Kaugema nurga tüdrukutel oli lubatud seal ka öösiti magada. Teine ruum oli poiste magamistoaks. Õpilasi oli nendel aegadel koolis tuntud pedagoogi Marie Veidenbergi sõnul 40-50 ringis. Koolis õpetati lugemist, kirjutamist, matemaatikat, maateadust, usuõpetust, kirikulaule jms. Põhiliseks õppevahendiks oli gloobus. Tüdrukute magamiskotid viidi tundide ajaks klassiruumist välja. Õpilased koolis sooja toitu ei saanud. Oma söök pidi kaasas olema. Talviti see loomulikult külmus, kuid mis parata. Olulisemaks karistusvahendiks koolis oli puust kepp.
Algusaastatel oli Karjatnurme algkoolis kolm klassi. 1890. aastal põles koolimaja kahjuks maatasa. 1891. aastal ehitati hoone küll uuesti üles, aga järgmisel aastal sai ta jällegi tuleroaks. See sai ilmselt ajendiks hoopis suurema koolimaja ehitamiseks. 1907.–1936. aastani töötas Karjatnurme neljaklassilise kooli õpetajana Andres Rusi, kes oli tõeline maa sool. Praegu kasvavad koolimajast järele jäänud müüridel üsna võimukad puud ja võsa.
Karjatnurmes on sündinud, kasvanud ja elanud paljudele töökatele ja teotahtelistele inimestele lisaks ka tuntud luuletaja Erni Hiir, rahvaluuleteadlane ja Tartu Ülikooli professor Eduard Laugaste, loodusteadlane ja kauaaegne Eesti Loodusuurijate Seltsi teadur Linda Kongo (Taevas) ja mitmed teised.
Karjatnurme päevakeskuse saamisloost
Karjatnurme Päevakeskus avati 26. novembril 1999. aastal. Seega on päevakeskus olnud selle paikkonna elanike vaimu- ja kultuurikoldeks juba 20 aastat. Hiljutisel päevakeskuse juubelipeol rääkisid kohale tulnud inimesed päevakeskuse vajalikkusest piirkonnas, kuid erilise entusiasmiga meenutati selle kultuuritempli saamislugu ning tema tulihingelisi rajajaid.
Mitmetes tolle aja perioodilistes väljaannetes ära toodud artiklites on lugeda, et
juba rohkem kui 10 aastat varem tekkis Helme Valla Pensionäride Ühenduse esimehel Paul Udrasel mõte rajada Karjatnurme külla üks kohalik kogunemis- ja ajaveetmiskoht — päevakeskus. Tema sõnul tuli päevakeskuse rajamise idee tegelikult ühelt pensionäride ühenduse koosolekult. Kusjuures tähendusrikas oli see, et antud koosolekul osales ka küllaltki palju noori. Nende vestlusest kooruski välja päevakeskuse avamise mõte.
Asjade käimalükkamiseks oli vaja ruume ning rahastamist. Muidugi olid tol ajal rahanumbrid hoopiski teistsuguse väärtusega kui tänapäeval. Päevakeskuse rajamiseks vajaliku raha saamiseks esitati projekt Hollandi fondidele ning Hasartmängumaksu Nõukogule. Udras on öelnud, et raha taotlemisega oli muidugi omajagu tegemist. Eesti Hasartmängufondi pidi ta läkitama taotluse kolmel korral, enne kui raha peale tuli. Hollandi firmalt saadi aga isegi rohkem, kui küsida osatigi.
Edasi läks kõik juba plaanipäraselt ning Karjatnurme päevakeskus saigi valmis ja pidulikult avatud.
Sellele märkimisväärsele sündmusele oli saabunud rahvast lähemalt ja kaugemalt. Selle saamisloost üksikasjalikumalt rääkides ütles Paul Udras: „Mitmeid kordi mõtlesin töö pooleli jätta, kuid nii kergelt alla anda ka ei tahtund. Seda enam, et Karjatnurme rahvas ootas kohta, kus koos käia ning mitmed kohalikud inimesed lõid selle loomisele aktiivselt kaasa. Meeldiv koostöö oli ka Hollandi firmaga, kes oli päevakeskuse rajamise üheks rahastajaks.“
Avamisele tulnud väitsid nagu ühest suust, et seda päevakeskust on vaja kõikidele, kes elavad Karjatnurme külas ja selle lähiümbruses. Samas oldi kindlad, et päevakeskusse leiavad tee nii eakamad kui ka nooremad. Kindlasti ka õpilased. Nüüd saavad Karjatnurmes elavad noored senisest enam pühenduda eneseharimisele ja silmaringi laiendamisele.
„Loodan, et sellest päevakeskusest leiavad karjatnurmelased enesele teise kodu. Et kõik, kes soovivad, saaksid siin segamatult ajalehti ja ajakirju lugeda, üksteisega vestelda ning vabalt aeg veeta,“ ütles Udras.
Tookordne Helme vallavanem Toivo Põldma tõi päevakohases kõnes välja, et Karjatnurme on olnud läbi aegade kultuurilembene küla. „Siin on elanud vaimuerksad inimesed. Ka praegu on siin kõik eeldused normaalse elu taastamiseks olemas. Ka see päevakeskus on rajatud mõttega selle küla vaimu- ja kultuurielu uuele tasandile viia,“ rõhutas Põldma.
Tema siira tänu päevakeskuse rajamisel tehtud tööde eest pälvisid esmalt muidugi Paul Udras, kes oli selle kirjeldamatu töö eestvedaja ja hing. Ja siis veel Virve Planken, kes koos oma poegade Mareki ning Meelisega ja abikaasa Ennuga tegid ruumides korraliku remondi. Jüri Kundla pälvis südamliku tänu elektritööde tegemise eest. Roland Viitak aga kaminale sobiva koha kujundamise ja muu vajaliku tegevuse eest.
Karjatnurme päevakeskuse perenaiseks sai kohalik noor naine Ene Jänes, kes muide teeb seda tänuväärset tööd tänaseni. Ja küllap edaspidigi.
Parematel aastatel külastas järjekindlalt päevakeskust 20-25 inimest. Talveperioodil tavaliselt rohkem ning suvel natukene vähem. Külastajate käsutuses oli ja on kõik olemasolevad teenused: õppimine, lugemine, muusika kuulamine, televiisori vaatamine. Lauamängude mängimine, telefoni kasutamine, pesu pesemine, duši all käimine jne.
Aastad läksid, Karjatnurme päevakeskus arenes ja laienes
Päevakeskuse esimest väikest juubelit ehk viiendat tegevusaastat oli Karjatnurme küla elanikel koos Helme valla juhtidega põhjust suurejooneliselt tähistada, sest sel päeval avati ka pidulikult äsja renoveeritud ruum, vaba keldriboks, kus kohalikul rahval oleks võimalik end füüsiliselt arendada ja vaba aeg veeta.
Projekt päevakeskuse uue ruumi renoveerimise rahastamiseks esitati taas Hollandi fondile ja läks õnneks. Hollandi fond rahastas ruumi renoveerimist 50 000 krooniga, millele Helme vald lisas 6026 krooni.
Karjatnurme päevakeskuse uue ruumi üks renoveerija Riho Viitak rääkis: „Kõigepealt tirisime keldri risust ja rämpsust puhtaks, Puidujäägid ajasime ahju, metalli saatsime EMEKSisse. Siis hakkasime materjali otsima.
Põhimõttel, kust saab odavamalt. Sõitsime Valga, Viljandi ja kaugemadki ehitusmaterjalide poed läbi, aga lõpuks tuli välja, et Tõrvast saime ikka kõige suurema allahindluse. Remondi tegime paari kuuga ära. Ahju tegi minu vend Roland Viitak. Püüdsime anda endast parima. Ja nagu praegu selgub, on koduküla rahvas meie tööga rahule küll jäänud.“
Siinjuures väitsid kohalolnud, et Riho Ja Roland Viitak on oma ala tõelised meistrid.
„On tore viibida täiesti uue näo saanud ruumis. Mul on hea meel, et selline edumeelsus ja samas ääretu tagasihoidlikkus on Karjatnurme rahvas peidus. Tundub, et külavanem Ene Jänes on suutnud luua ühtse ja tööka kollektiivi, kes on võtnud südameasjaks oma koduküla elamisväärsemaks muutmise,“ ütles toonane Helme vallavanem Tarmo Tamm Karjatnurme küla elanikke märkimisväärse saavutuse puhul tänades.
Vallavolikogu esimees Kristo Ausmees täiendas eelöeldut sõnadega: „Helme vald toetab teid ka pallimänguväljaku rajamisel. Teeme kõik selleks, et rahvas küladest ära ei läheks. Elu peab maal edasi kestma.“
Peeter Arro, tuues välja valla maaelu komisjoni mõtted, väitis, et Karjatnurme külaselts on tugev. „Niimoodi ühisel nõul ja jõul töötades võib Karjatnurme küla lähitulevikus hoopis uue näo saada,“ lisas Arro.
Eelnevale lisaks tegi külaselts täiendava rahataotluse uude ruumi mööbli ja mängude ostmiseks.
Lisandus vajalikke seadmeid ja inventari
Et sinna vajalikke seadmeid saada, kirjutas mittetulundusühing Karjatnurme Külaselts omaalgatusprogrammile projekti ostude rahastamiseks.
„Kaks korda lükati meie taotlus tagasi, aga kolmas katse läks õnneks. Omaalgatusprogrammist eraldati meile 7090 krooni. Hollandi fond lisas juurde 7500 krooni. Omafinantseeringuna andis Helme vald kaks tuhat.
Eraldatud summa eest ostsime päevakeskusele lauatenniselaua, koroonalaua, muusikakeskuse, trenažööri ja kodukinoaparaadi,” rääkis Karjatnurme päevakeskuse juhataja Ene Jänes, kes oligi selle projekti juht. Seadmed tõi kohale Karjatnurme külavanem Riho Viitak koos oma venna Rolandiga.
Äsja päevakeskusele ostetud seadmeid kasutatakse pidevalt. Eriti populaarne on trenažöör. Kuid ka lauatennis ja koroona on alalõpmata mängus.
Huvitavaid tegevusi igale eale
Külaselts on korraldanud oma küla rahvale mitmesuguseid huvitavaid üritusi.
Märkimisväärsemad nendest jaani- ja jõulupeod, kohalikud spordivõistlused nii lastele kui ka täiskasvanutele, ühised talgupäevad, tepikodade ja bussijaama ümbruse heakorrastamised ja palju muud. Võeti osa memme-taadi konkurssidest jne. Helme valla memm 2006 Tatjana Kotselainen on Karjatnurme küla elanik.
Rahvas lööb vastavalt oma võimetele kaasa igas ettevõtmises. Huvialast tegevust jätkub kõikidele. Enne päevakeskuse avamist lärmasid küla noored bussijaamas või kõndisid niisama sihitult ringi. Nüüd on nad vabal ajal koondunud päevakeskusesse.
Kõik üritused toimuvad Karjatnurme päevakeskuses elanikele tasuta. Energiline külavanem Riho Viitak ja päevakeskuse juhataja Ene Jänes oskavad neid heal tasemel ette valmistada ja läbi viia.
Karjatnurme külast ilmus raamat
Nagu iga inimene, on ka iga küla väärt oma raamatut. Kaante vahele korjatakse aga väheste elu. Karjatnurme küla inimesed võivad olla õnnelikud, sest külal on nüüd oma raamat, karjatnurmelaste nägu ja kodutanumate karva.
3. augustil 2016. aastal oli Karjatnurme külaplatsile kogunenud kenake hulk rahvast, neid kõiki ühendamas armastus oma kodukandi vastu ja igaühel südames soov, et ka aastate pärast tõuseks siinsete tarede korstnatest suitsu ja õuedele jätkuks laste kilkeid. Vello Jaska esitles oma raamatut „Kauge aja kutse“, mis sisaldab muljeid ja meenutusi Mulgimaal Helme vallas olevast Karjatnurme külast ning selle küla elu ja ilmet kujundanud inimestest.
Raamatus leidub nii traagiliste elusaatuste jäädvustusi kui lustlikke mälupilte. Samas saab lugeja aimu ka küla ajaloost. Uhkust võib Karjatnurme tunda siit võrsunud kuulsate meeste-naiste üle. Omal kombel on legendiks saanud ka metsavana Hermann Henberg, kes veetis pikki aastaid erakuna koopas ja metsaonnis elades. Osa mälestusi on autori poolt kirja pandud Mulgi murdes, nii nagu inimesed on need edasi andnud. Tunti heameelt selle üle, et raamat on nii mahukas ja soliidne.
Helme valla poolt oli autorit ja külaelanikke õnnitlema tulnud volikogu esimees Ave Visor, samuti võttis sõna Mulgi Kultuuri Instituudi juhataja Kaja Allilender, kes kinnitas, et tema suur soov oli, et just see teos oleks saanud sarja „Mulgi mälu“ avaraamatuks. „Kauge aja kutse“ pole vaid ühe küla lugu, see on sissevaade ajastusse, killuke Mulgimaa ajalugu. „See raamat on nagu eepos või hümn Karjatnurme rahvale,“ ütles Helme vallavanem Tarmo Tamm oma suhtumise sellesse teosesse.
„Võime kindlad olla, et Karjatnurme küla elab edasi, ja mitte ainult raamatukaante vahel, vaid ka päriselt, 21. sajandi Eestis. See raamat on aastate möödudes hindamatu ajalooline materjal, pärimus selle kõige otsesemas tähenduses. Niimoodi, kild haaval, luuakse Mulgimaa, Eesti ja meie kõigi lugu,“ on kirjutanud ajalehe Ütsainus Mulgimaa toimetaja Kristi Ilves.
Ja nüüd möödunust tänapäeva
Esmaspäeva, 9. märtsi õhtupoolikul oli Karjatnurme küla päevakeskus juubelimeeleolus. Ja põhjusega. Järjepideva töö tulemusena oli küla kultuuritempel jõudnud 20. aastapäeva. Rahvast, kes tuli, lilled ja juubelikingid käes, võttis vastu Ene Jänese siiras ja südamlik naeratus ning ansambli Ajatu, koosseisus Leana Liivson ja Eha Lihtne kodusoojusest õhkuvad laulud. Igapäevase kohvijutu sekka väitsid kohalolijad, et püsielanikke on Karjatnurme väga vähe alles jäänud. Noored on enamasti kõik lahkunud. Põhjuseks muidugi ikka seesama: tööd ja äraelamist tagavat teenistust ei ole.
„Kuigi meie lapsed on siit lahkunud, on täheldatav, et lapselapsed on oma vanemate ja vanavanemate käidud rajad üles leidnud. Vähemalt suvel on siin piirkonnas jälle rahvast tavapärasest rohkem,“ tõi Ene Jänes välja huvitava fakti külaelust.
„Samas tänan kõiki, kes on 20 aasta jooksul tee päevakeskusesse leidnud ja minu tegemisi toetanud. Need on Riho Viitak perega, Roland Viitak ja Hiie Saaremetsa pere, Maie Saaremets ja Hargo Johanson, Kaido Saaremets, Virve Plankeni pere, Siivi Pehk, Eevi Lillipuu, Arno Klimov, Tatjana Kotselainen, Niina Ovtśarenko jt. Head koostööpartnerid on olnud Kalme päevakeskuse juhataja Mare Adamson ja Taagepera raamatukogu juhataja Erja Liivson. Siiras tänu kuulub muidugi ka Hollandi fondile ja isiklikult Piet Boerefijnile, kes aastaid tagasi leidsid võimaluse päevakeskuse rajamist toetada.“
Tõrva valla abivallavanem Lauri Drubinš avaldas heameelt selle üle, et Karjatnurmes on nii palju sädeinimesi, kelle ühised mõtted ja teod suudavad vaimu- ja kultuurielu aina uuele, kõrgemale tasandile viia.
Karjatnurme külaselts
Karjatnurme külaselts loodi 16. märtsil 2004. Juhatusse kuulusid Toivo Põldma, Riho Viitak, Ene Jänes (esimene külavanem).
6. aprillil 2005 valiti külavanemaks Riho Viitak.
Helme valla heakorrakonkursil 2007. aastal pälvis Karjatnurme Helme valla kaunima küla tiitli.
2008. aastal sai Karjatnurme küla Helme valla heakorrakonkursil ergutuspreemia. Karjatnurme külas elas 2016. aasta 1. veebruari seisuga 90 inimest.
Tuntud külaelanikke
Eduard Laugaste, sündis Karjatnurmes 1909. aastal. Õppis Karjatnurme algkoolis, Helme kihelkonnakoolis, Tõrva gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Oli folklorist, Tartu Ülikooli professor, filoloogiadoktor, rahvaluule kateedri juhataja. On avaldanud uurimusi eesti kirjanduse ja rahvaluule kohta. Laugaste nimega on seotud Tartu Riikliku Ülikooli folkloristide üks kuulsamaid üritusi: dokumentaalfilmid «Kihnu pulmad», «Salu talus», «Suur Tõll» jt. Eduard Laugaste oli ja on ülemaailmselt tuntud Mulgimaa juurtega teadlane.
Erni Hiir sündis Helme kihelkonnas Taagepera vallas Karjatnurme külas Ala-Pääbu talus 29. märtsil 1900. aastal. Oli eesti luuletaja ja tõlkija.
Luuletaja sünnimaja on hävinud, endisi elanikke meenutavad keset muruplatsi kasvavad puud. Lapsepõlvekodu ja koduümbruse maastikku on kirjanik otse topograafilise täpsusega jäädvustanud luuletuses «Kodu».
Hiir õppis Taagepera vallakoolis Alal, Tartu reaalkoolis, A. Nieländeri muusikakooli teatriklassis Tartus ja siis vabakuulajana Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Seejärel tegutses Tartus kutselise kirjanikuna. 1940. aasta juulist töötas Postimehe toimetuses.
13. augustil 2009 avasid Karjaturme vaimuerksad inimesed koos Helme vallavalitsusega Ala-Pääbu talu õuel Erni Hiire auks mälestustahvli. Erni Hiire tütrepoeg on kirjanik ja luuletaja Karl Martin Sinijärv.
Linda Kongo (Taevas) on sündinud 1929. aastal Valgamaal Karjatnurme külas. Kooliteed alustas ta Karjatnurme neljaklassilises koolis, kuid juba kolmandasse klassi tuli minna Ala kooli, kuna Karjatnurme kool suleti. Tõrva keskkooli lõpetamise järel astus Linda Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geograafia osakonda. Põhilise aja oma elust on ta töötanud Eesti Loodusuurijate Seltsis teadurina. Seega on ta pühendanud oma elu Eestimaa looduse uurimisele. Ta on kirjutanud väga palju teaduslikke artikleid ja koguteoseid Eestimaa looduse ning loodusuurijate seltsi tegevuse kohta.
Allikas: Tõrva Teataja
