Turvaportaal “Julged hoolida?”: Keskkonnamärgised – kui hästi me neid teame?

2014. aastal viidi läbi järjekordne Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring, mis sel korral uuris ka Eesti elanike teadlikkust erinevatest keskkonnamärgistest. Uuringu tulemustest selgus, et üldiselt teavad Eesti elanikud erinevaid keskkonnamärgiseid küllaltki kehvasti. Uuringu raames küsiti uuringus osalenud inimestelt järgnevate märgiste tundmise kohta:

1. Euroopa Liidu mahemärgis (Euroopa-ülene mahepõllumajandustoodete märgis)
   

2. Eesti mahemärgis (Eesti kohalik mahepõllumajandustoodete märgis)
   
3. Euroopa Liidu ökomärgis (Euroopa-ülene rangeid kriteeriumeid esitav märgis kogu toote elutsükli vältel)
   
4. Põhjamaade ökomärgis (Põhjamaade rangeid kriteeriumeid esitav märgis kogu toote elutsüklit vältel)
   
5. Energy star (Energiatõhusad arvutid ja printerid)
   
6. Euroopa Liidu Energiamärgistus (Energiamõjuga toodete energiatõhusust näitav kohustuslik märgis)
   
7. Roheline võti (Keskkonnasõbralikult majandatud majutusasutused või atraktsioonid)
   
8. Oeko-tex (ohtlikke kemikaale mittesisaldavad tekstiilitooted)
   
9. FSC (jätkusuutlikult majandatud metsad, puit ja puidutooted)
   

Kõige paremini teadsid uuringus osalejad enamlevinud Euroopa Liidu energiamärgistust (62% vastanutest) ja Eesti mahemärki (48% vastanutest) ning üle poole nende märgiste teadjaist oli kursis ka nende tähendusega. Muude märgiste tähenduse osas oli teadlikkus üsna väike. Uuringutulemustest selgus veel, et erinevaid märgiseid tundsid pigem nooremad ja keskealised ning kõrgharidusega vastajad.

Mahe-, öko- ja spetsiifilised märgised
Uuringus kasutatud märgised on üldiselt Eesti kaubanduses küllaltki hästi levinud ning neid võib leida enamikus suuremates kauplustes (va Roheline võti, mis on majutusasutuste märgis). Sellegipoolest ei tunne tarbijad neid märgiseid väga hästi. Milles siis probleem seisneb? Erinevaid märgiseid, sealhulgas keskkonnamärgiseid, on maailmas ja ka Eestis väga palju ning tarbijates tekitab märgiste rohkus suurel määral segadust. Mida siis uskuda ja mida mitte ning mida üks või teine märgis üldse tähistab?

Väga üldiselt võib ülalloetletud märgised jagada kolme gruppi: mahemärgised, ökomärgised ja ühele aspektile keskenduvad keskkonnamärgised.

Mahemärgis
Mahemärgised näitavad, et toode (reeglina toit või toiduaine) sisaldab kindlal määral (üldjuhul 95% ulatuses) mahepõllumajanduslikku päritolu põllumajanduslikke koostisaineid. Mahemärgised ei põhine toote olelusringil ning arvestavad vaid tooraine päritolu ökoloogilisest põllumajandusest.

Ökomärgis
Ökomärgis, ehk ISO 14024 standardi kohaselt I-tüübi keskkonnamärgis, on kogu toote olelusringi arvestav keskkonnasõbralikkusele viitav märgis. Ökomärgise kandmiseks peab toode vastama rangetele nõudmistele ning vastavust kontrollib kolmas osapool. Ökomärgis on vabatahtlik ning seda ei anta toidule ja jookidele.

Ühele aspektile keskenduvad
Ühele aspektile keskenduvad keskkonnamärgised on märgised, mis ei pruugi arvestada kogu toote olelusringi ning keskenduvad vaid ühele või mõnele peamisele aspektile, ühele tootele või teenusele. Näiteks Energy Star näitab vaid toote energiatõhusust, Oeko-tex tähistab tekstiili, mille töötlemisel ei ole kasutatud ohtlikke kemikaale. Rohelise võtme ja FSC märgised tähistavad aga keskkonnasõbralikku juhtimist ja säästlikku majandamist.

Rohkem infot erinevate Eestis enam levinud keskkonnamärgiste kohta leiab Keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt.

Uuringu aruanne on kättesaadav SIIT.

Allikas: G4S – JULGED HOOLIDA