VIDEOVESTLUS I Viljandi abipolitseinikud Andre Välimets ja Anti Peri: alati ei saa loota, et keegi teine hoolitseb sinu turvalisuse eest
Viljandi abipolitseinikud Andre Välimets ja Anti Peri on mehed, kes usuvad, et turvalisus ei ole ainult politsei ülesanne – kogukonna ohutusse saab oma panuse anda iga inimene. 9. mail toimunud V.Õ.M.M kogukonnaüritusel jagasid Peri ja Välimets oma kogemusi abipolitseinikena ning rääkisid, kuidas sündis otsus kogukonna turvalisusesse vabatahtlikult panustama hakata.
“Tegelikult on abipolitseinikuks saamine lihtsam, kui arvatakse. Tuleb minna veebilehele ja täita vajalikud dokumendid. Eeldatakse, et inimene ei ole kriminaalselt karistatud, on vähemalt 18-aastane ja heas füüsilises vormis – see ei tähenda tippsportlase taset, aga näiteks kolme kilomeetri läbimine 25 minutiga peaks olema jõukohane,” selgitab Välimets.
“Mind ajendas abipolitseinikuks tulema tunne, et kui mina ei panusta, siis kes veel? Turvalisus algab igaühest endast. Me ei saa alati loota, et keegi teine hoolitseb meie kogukonna eest,” tõdeb Peri. Välimetsa sõnul tähendab abipolitseinikuks olemine eelkõige oma kogukonna jaoks olemas olemist.
Mind ajendas abipolitseinikuks tulema tunne, et kui mina ei panusta, siis kes veel? Turvalisus algab igaühest endast. Me ei saa alati loota, et keegi teine hoolitseb meie kogukonna eest.
Kuigi abipolitseiniku töö ei ole tasustatud, siis nii Välimets kui Peri leiavad selleks oma igapäevatoimetuste kõrvalt aega. “Minu päristöö on ettevõtlus. Abipolitseiniku töösse saan ma panustada nii palju, kui selle kõrvalt aega leian,” selgitab Peri. Välimetsa sõnul võiks abipolitseiniku töösse panustada vähemalt 60 tundi aastas. “Minul tuleb küll aastas tegelikult juba kaks-kolm korda rohkem kokku,” räägib Välimets. Meeste sõnul tegutseb Viljandis hetkel ligikaudu 40–50 abipolitseinikku ning nende seast leiab võrdselt nii mehi kui naisi.
Loomulikult tuleb ka abipolitseinike töös ette olukordi, kus pulss tavapärasest kõrgemaks tõuseb. “Kõige rohkem jäävad meelde olukorrad, kus ei tea, millega tegu – näiteks kui inimesel on käes relv. Vahel on see stardipüstol, vahel ei ole,“ nendib Peri. “Sellistel hetkedel tõuseb adrenaliin kiiresti, aga tuleb jääda rahulikuks. Kõik see tuleb kogemusega, mida rohkem seda tööd teha, seda rahulikumaks sa sellistes olukordades ka muutud,” julgustab abipolitseinik.
Politsei soovitused ohutuseks avalikus kohas:
- Kui jõuad sageli koju pimedal hilisõhtul, hangi endale kaitsevahend.
- Hoia käekotti enda lähedal, koti küljepealne lukk seespool. Korteri- või majavõtmeid kanna taskus. Kui keegi haarab su kotist, lase see lahti, sest vastasel juhul võid ise viga saada. Enda ohutus on alati tähtsam kui vara säilimine.
- Kui arvad, et keegi jälitab sind, mine üks või mitu korda üle tänava ja vaata, kas võõras järgneb sulle. Kui su kahtlused süvenevad, astu sisse mõnda kohvikusse, poodi või muusse rahvarohkesse ja valgustatud kohta.
- Kui harrastad tervisejooksu või käid rattaga sõitmas, tee seda eri aegadel ja eri marsruute pidi. Vali hästivalgustatud asfaltteed. Parkides ja muudel ühiskondlikel aladel kasuta suuremaid teeradasid, kus oled teistele nähtav. Väldi võsastikke ja muid puudega varjatud kohti. Pea meeles, et kõrvaklappidest muusikat kuulates ei kuule sa ei mööduvaid sõidukeid ega lähenevaid inimesi.
- Ära vali lühema teena valgustamata puiesteed, parki või tühermaad. Kõnni alati tee vasakus servas, siis ei saa auto sulle selja tagant märkamatult läheneda.
- Kui auto sinu juures peatub ja sa tunnetad ohtu, hüüa valju häälega appi ja põgene nii kiiresti kui suudad. Sellega võidad väärtuslikke sekundeid ja autojuhil on üsna keeruline sind jälitada.
- Ära hääleta! Ära mine juhuslikku autosse, mille juht sind sõitma kutsub.
- Peida ära kallihinnalisena näivad ehted.
- Turvatunnet aitab suurendada enesekaitsekursus või muu ohutust käsitlev koolitus. Küsi kohalikust politseiasutusest või oma töökohast, kas nad oskavad sulle mingisugust koolitust soovitada.
