Viola Murd: hädaolukorraseadus vajab muutmist
Siseministeerium on ette valmistanud hädaolukorraseaduse muutmise kavatsuse, millega soovib viimase aja kogemustele tuginedes parandada kriisireguleerimise korraldust ning luua selgemad eeldused inimeste elu ja tervise kaitseks.
Kehtiv hädaolukorraseadus lähtub põhimõtetest, et iga asutus vastutab oma valdkonna kriisideks valmisoleku eest ise ja täidab hädaolukorras oma ülesandeid, kriisideks valmistumisel ja nende lahendamisel tehakse omavahel koostööd ja vajadusel abistatakse üksteist ning kriise lahendatakse nii madalal tasemel kui võimalik ja nii kõrgel tasemel kui vajalik.
“Need põhimõtted on universaalsed ja neist tuleb meil lähtuda ka edaspidi. Samas, kehtivat hädaolukorraseadust oleme seni peamiselt rakendanud valmistumisevaates, reaalsete kriiside lahendamise vajadus on enne COVID-19 epideemiat olnud väike. Üleilmse COVID-19 tõttu esile kerkinud kitsaskohad seaduses vajaksid lahendamist. Tänu täiendustele muutuks paremaks ka Eesti valmisolek hädaolukordades edukalt hakkama saada,” ütleb pääste, hädaabi ja kriisireguleerimise asekantsler Viola Murd.
Seadusemuudatuse peamine eesmärk on sõnastada selgemalt ministeeriumide, asutuste ja kohalike omavalitsuste kriisireguleerimise ülesanded, muuta kriisikomisjonid asutustele vajalikuks koostööplatvormiks ning luua kriisiaegse juhtimise korraldus, mis arvestab senisest enam valdkondadevahelise mõju ja eri osapoolte koostööga.
Kriisiaegne juhtimiskorraldus peab olema kasutatav kõikides kriisides, sealhulgas mitme samaaegse kriisi korral. Lahti seletatuna tähendab see, et kui praegu lasub näiteks elektrikatkestusest tingitud hädaolukorra juhtimise vastutus majandusministeeriumil, siis uus juhtimiskorraldus sätestaks, et tegutsema peavad asuma kõik need asutused, kelle valdkonnas elektrikatkestuse mõju ilmneb. Näiteks kohalikud omavalitsused peaksid sellises olukorras asuma lahendama elektrikatkestuse mõjusid kohalikule elukorraldusele. Seejuures on oluline, et erinevate asutuste tegevus moodustaks ühtse ja vajadusel tervet riiki hõlmava terviku.
“Seadusemuudatuse teine eesmärk on täita lüngad kriisireguleerimise ülesannetes. Ühe muudatusena soovime panna kõikidele omavalitsustele ühesugused nõuded vee- ja kanalisatsiooni, kaugkütteteenuse ja lisaks kohalike teede sõidetavuse tagamisel kriisiolukordades. Praegu on omavalitsustel, kus elanikke enam kui 10 000, rohkem nõudeid nende teenuste tagamiseks. Elanikele peab olema tagatud ühetaoline kaitse sõltumata sellest, kui suures omavalitsuses keegi elab. Reaalne elu näitab, et need omavalitsused, kellel on suurem enesekorraldusõigus ja vähem nõudeid, ei ole kriisideks kõige paremini valmistunud,” märgib Murd.
Seaduses vajaks põhjalikumat reguleerimist ka ulatusliku evakuatsiooni ja varjumise korraldus, samuti massiliste hukkunutega kriisiolukordade lahendamine. Praegune korraldus ei ole tervikliku ahelana planeeritud, kuivõrd vastutus ja tegevused jaotuvad erinevate asutuste vahel ja puudub selgus riigi valdkondadeülesest võimekusest. Seadusemuudatusega loodaks paremad eeldused kaitsta inimeste elu ja tervist ohustatud piirkondades.
Riik peab olema valmistunud ka juhtudeks, kui pikaajalist abi vajab suur hulk peavarjuta jäänud inimesi, kelle elukoht või -keskkond on kriisi tõttu elamiskõlbmatu. Ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumine on täna politseiameti vastutusel ja varjumise korraldamine päästeameti ülesanne. Mõlemad ülesanded on omavahel tihedalt seotud nii valmistumise kui rakendamise seisukohast. Dubleerimise vältimiseks tuleks need ülesanded panna ühele asutusele – päästeametile.
Oluline on ka riigi suutlikkus tegutseda olukordades, kus hukkunud on suur hulk inimesi. Inimeste hukkumine põhjustab alati kannatusi, seetõttu tuleb valmistuda nii hukkunutega õnnetuste lahendamiseks kui lähedaste, ellujäänute, esmareageerijate ja laiema üldsuse toetamiseks. Vastutus ja tegevused hukkunutega tegutsemisel jaotuvad praktikas erinevate asutuste ja isikute vahel. Nendeks on kriiside lahendamist juhtivad asutused, uurimisasutused, prokuratuur, tervishoiuasutused, riiklik ekspertiisiasutus, välisministeerium, kohaliku omavalitsuse üksused, surnute transporditeenuse osutajad, sotsiaalkindlustusamet, psühhosotsiaalse kriisiabi osutajad, kaitseliit, sh naiskodukaitse, Eesti Punane Rist ja teised vabatahtlikud. Täna ei ole ühelegi osapoolele pandud ülesannet koostada massiliselt hukkunutega tegutsemise plaani, milles osapooled oleksid kokku leppinud koostöö ja vajalikud lahendused kriisiolukordadeks.
Seadusemuudatuse kolmas eesmärk on anda elanikele selgem pilt sellest, milleks on vaja valmistuda. Selle eesmärgi täitmiseks oleks vaja täpsustada ülesandeid ja täideviijarolli. Täna jagavad erinevad asutused elanikele osaliselt sama teavet, kattuvad ka juhised ja teavitustöö. “Meie soov on seadusemuudatusega määrata elanike kriisideks valmistumise keskseks elluviijaks päästeamet, kellel hakkaks lasuma peavastutus asutustevahelise koostöö korraldamisel ning kesksete teavituskanalite, näiteks veebilehe Olevalmis.ee, arendamisel ja haldamisel. Selline lahendus tagab elanikule ühtse infovälja konkreetse piirkonna riskidest, valmistumise võimalustest ja käitumisjuhistest,” sõnab Murd.
