Zooloog Aleksei Turovski: me peame oma hingejõudu jääkarude abistamisele pühendama, teisiti ei saa, sest me oleme inimesed!

Mõnda aega on tulipunktis olnud Tallinna loomaaia jääkarude Nordi, Friida ja Nora ruumipuudus ja uue polaariumi vajadus, mis hakkab õnneks lahendust leidma. Kuid lahendust vajaks ka looduses vabalt elavate jääkarude suurim mure — Arktika jäämütsi kahanemine seab ohtu nende jääväljadel elatist hankivate suurimate kiskjate tuleviku. Jääkarude muresid ja rõõme vaeb tuntud loomateadlane Aleksei Turovski.

Te olete jääkarudega vist terve oma elu kokku puutunud. Millised on teie meenutused jääkarudest?

Minu isiklikud kokkupuuted jääkarudega on 1972. aastast ja me oleme siiamaani head sõbrad. Tüdrukud tulevad alati minu kutse peale ja loomulikult on mul positiivsed mälestused — ei, positiivne on isegi nõrk sõna, mul on kuum armastus nende vastu. Nad on hiilgavad, väga targad ja intuitiivsed, suurepärase mäluga — karu mälu ei jää alla elevandile — nad on sellised asjalikud ja mõõdukad, kui oskad ennast neile õieti adresseerida.

Näiteks Friida ema Vaida, Franzi abikaasa, tegi mulle selgeks, et lapsi tuleb õpetada nii, et neil oleks kogu aeg põnev, see on pedagoogika reegel number üks ka kõigil püsisoojastel loomadel. Tema tütar, 4-kuune Friida kartis vett — vesi on selline paha ollus, vedel, ei hoia käppa! Kaks nädalat olin tundide viisi seal juures, ta meelitas tüdrukut vette, näitas ette, kui mõnus ja huvitav see on, kui keeruline ja mitmekesine on maailm, kus võib vette minna pepu ees, nina ees, külg ees, kui keeruline on jääkaru vetteminemise kunst. Friida tahtis hirmsasti emme juurde, aga vesi oli ikka vedel ja ühel päeval leidiski ta järsku ennast veest. Jääkaru uppuda ei saa, tema karvad ongi valged sellepärast, et need on õhumulle täis. Edaspidi läks kõik suurepäraselt ja 13 aasta pärast õpetas Friida Norat täpselt samamoodi nagu ema teda. Kahtlemata on suur osa instinktidel, aga Friida isiklikud lapsepõlvemälestused aitasid teda emana päris palju.

Milline on Nora?

Nora on tohutult armas, uudishimulik ja ettevaatlik seejuures. Kaheaastase jääkaruemase kohta head mõõdus neiu, suhtlemisaldis, aga mingil juhul ei tohi temaga kontakti võtta — ta on jääkaru jaa me teeme kõik, et ta selleks ka jääks, mitte ei muutuks haledaks õnnetuks artistiks. Nora on väga lootustandev.

Jääkarud on jääväljade asukad. Milles see otseselt väljendub?

Arktika jääkarud on jääväljadega otseselt seotud ja see on absoluutselt eluline nende jaoks. Vaadake jääkaru kehaehitust — ta võib ujuda tundide ja päevade kaupa, aga jah, tema ujumiskiirus jääb alla 10 kilomeetri tunnis. Tema peamised ja tähtsaimad saakloomad on hülged ja kõik hülglased, kelle tagumised loivased on nagu päramootorid, võtavad juba paigalt minnes kiiruse 20 sõlme tunnis. Vees ei ole jääkarul võimalik püüda ei kalu, tursalisi, ega hülgeid ja et elada normaalselt, on vaja jääkatet, jääserva.

Jääkarul on mitu hülgepüügi taktikat. Üks neist on hülge tabamine jääservalt. Hülged on karvaselised ja neile on kohustuslik niipalju kui võimalik ennast kuivatada, et nahk jääks terveks. Jääkaru näeb palju kaugemale kui hüljes, ta sukeldub juba 300 meetri kauguselt vette, jõuab hülge juurde, upitab ennast veest välja, ütleb “Üllatus!” ja saab söönuks.

Teine viis on on talvel jääväljal, kus hülgel on jääs õhuauk, mida ta peab närides lahti hoidma. Jääkaru peab hiilides lähenema, joosta ei tohi, sest hüljes tunneb oma vuntside abil ära ka kõige nõrgemaid võnkumisi. Jääkaru läheneb hingamisavale ja hüppab jää, mitte hülge pihta, aga löögijõud tapab hülge. Siis tuleb jää murda ja jääkaru teebki siis neid liigutusi, mida me oleme loodusfilmides näinud.

Jää ja avarus on seega jääkarule ülitähtsad.

Jää on karudele eluliselt tähtis, aga jääväljad sulavad. Mis puutub avarusse, siis loomaedade kitsikus mõjub loomadele teistmoodi, kui külastajatele tundub. Külastaja näeb aeda, kus loom käib edasi-tagasi ja interpreteerib seda inimlikult —vaene loom, ta on vang, ta tahab välja. Aga jääkaru teeb trenni, ta käib seal vahemaid, et lihaskond ja närvisüsteem oleks korras. See ei tähenda mitte üks raas seda, et loom igatseb välja ja nukrutseb, ta käitub nagu inimene jõusaalis.

Jääkarud vajavad looduses õnnelikuks eluks seda, et Põhja-Jäämerel oleks terve, suur, ulatuslik ja õige jaotusega ühtlane jääkate, et vees ei oleks naftareostust, et inimesed ei tülitaks neid. Tähtis on ka see, et tundra oleks terve, et pooleteise-kahe kuu jooksul oleks võimalik taimset materjali süüa. Loomaaias vajavad jääkarud palju ja õiget toitu, et neil oleks soe koht — karud jumaldavad sooja, aga mitte liiga palavat. Kui vesi on olemas, ei hakka karul ka kõige kuumema ilmaga palav — tema karvad, need kooniliste otsadega silindrid, peegeldavad sooja selle allika suunas tagasi, nii et päikese soojus ei ulatuks nahani.

Veel on jääkarudele, eriti poegadega emakarule, vaja, et neid ei häiritaks. Ja veel — nad vajavad meelelahutust ja selles osas loodame me külastajate peale, sest kuigi meid on siin üle 200 töötaja, pole meil alati võimalik nende meelt lahutada. Nii et vaprad ja ilusad, tulge kasvõi hommikust õhtuni jääkarusid vaatama, nad vaatavad teid ja mõnulevad, muidugi kui te viisakad olete.

Naaseme Arktika jääväljade juurde. Mis mure nendega on?

Meie jääkarude looduses elavate sugulaste mured on seotud Arktika jääkatte haleda seisundiga, mis mõnes kohas on viimase paari aastaga küll juurde kasvanud, kuid üldkokkuvõttes siiski kahaneb kiiresti. Jäävaba ookean pole jääkarudele kasutamiseks sobiv ala, nii et nad peavad tegema asju, mis nende liigile muidu omane pole. Isased ja mittetiined emased, kel pole mingiski vormis talveuinakut, rändavad pidevalt, vaid tiine ja poegadega emakaru on oma pesas lume sees ja kaljude vahel. Jääkarud on loomu poolest üksikud, aga nad on hakanud koopereeruma, moodustama salku, sest kus sa ikka pääsed! Inimestele on see aga ohtlik. Mida tähendab see, et mõni loom muutub inimesele ohtlikuks — see tähendab surmaotsust loomale! Inimesed on kõigist, ka iseendast, niipalju tugevamad, et see on hirmus!

Nora vabalt elavate sugulaste kõige suurem mure ongi seega põhjapolaarala jäämütsi riknemine, selle kahanemine, struktuuri muutumine — kui nad jäävad lõksu ega saa normaalse aja piires hülgeid küttida, jäävad nad nälja. Teine suur mure on seotud tundraaladega, kus hakatakse aina intensiivsemalt ökosüsteemi murdma. No on veel naftat juurde vaja? Loomulikult mitte, sest nafta hind on niigi langenud, aga rikutud tundraalad langevad ka jääkarude jaoks ära. Tundra on jääkarudele hädavajalik lisatoitumisala, sealt saavad nad rohelist massi, taimi, marju, närilisi, ka põhjapõrtu.

Kuidas saaks tavaline inimene jääkarusid aidata?

Jääkarude aitamiseks ja päästmiseks saab iga inimene nii maailmas kui ka siin Eestis ära teha kolm lihtsat asja. Esiteks, hoida kokku elektrienergiat — kustutage tuled, kui valgustust pole vaja. Teiseks, kasutada vähem kütust, et õhku satuks vähem neid kasvuhooneefekti soodustavaid gaase. Ja kolmandaks on väga tähtis osutada jääkarudele tõsist inimlikku empaatiat ja tähelepanu, mitte lasta kõrvust mööda teavet sellest, mis toimub Arktikas, see on meie ühine mure. Jääkarud on vajalikud kogu Arktika jaoks — kõik asukad, ka linnud, hukkuvad, kui nad ei saa jääkarude toidulaualt midagi võtta. Me ei tohi Arktika elu unustada, me peame jääkarude abistamisele oma hingejõudu ja tähelepanu pühendama ja seda ka teistele loomadele. Me ei tohi teisiti, me oleme inimesed.