Pärnumaa neiu Eleri Kiveste on kokku kasvanud oma hobuste ja ratsaspordiga
Eestis noorte arvestuses takistussõidu edetabelit juhtiv Vändra tüdruk hakkas hobuseid armastama juba lapsepõlves ja need kaunid loomad on teda saatnud juba 11 aastat. Ratsutamisele andunud tüdruku argipäev tähendab pidevat ja katkematut tegelemist oma lemmikutega.
Eleri, kuidas sa nii-öelda sattusid hobuste juurde ja sadulasse?
Läksin ühel ilusal suvepäeval Vändra parki jaanitulele. Aasta oli siis vist 2003, kui ise olin 10-aastane. Jõudsin vaevalt ringi vaadata, kui järsku märkasin hobuseid ning mina, kellele meeldivad erinevad loomad, eriti veel hobused, võtsin suuna nende juurde. Sealt selle pisiku saingi. Ratsutasin hobustega terve õhtu ja lõpuks küsisin treenerilt, kas mul oleks võimalik tulla päris trenni. Nii ma varsti läksingi talli mõttega hakata tõsiselt tegelema hobustega ja ratsaspordiga. Alguses läksin koos sõbrannaga, kes peagi loobus, mulle aga meeldis väga. Treener Maila Kuke käe all hakkasin vaikselt treenima. Esialgu tegelesin pisemate ponidega ja paremaks saades aina suuremate ja kogenumate hobustega.
Esimene aasta oli rahulikum – käisin tallis kolm korda nädalas, aga mida rohkem ma seal olin ja nendega tegelesin, seda enam tahtsin seal aega veeta. Varsti käisin viis-kuus päeva nädalas. Tallis tegime kõike, mis on hobustega vähegi seotud – alustades hobuste bokside korrastamisest, vee vedamisest ja lõpetades heinateoga. Igal päeval tulin koolist koju ja praktiliselt kohe oli minek talli, kust tagasi jõudsin õhtul hilja. Suvepuhkusest ei tasu üldse rääkidagi, siis ma põhimõtteliselt elasingi ainult tallis. Lahkusin kodust hommikul ja jõudsin koju südaööl või peale seda. Niimoodi tallis käies veetsin oma elust 4 aastat.
Ja nii jõudsid ka võistlusteni?
Kolmandal aastal hakkasin võistlema ja mul läks üpriski hästi. Isa nägi, et minust võib asja saada ja selleks, et kuskile jõuda, oli kindlasti oma hobust vaja, nii ta otsustaski mulle soetada päris enda isikliku hobuse, kelle nimi on Copherfild. Minu jaoks on ja jääb ta Copiks, kes tuli minu ellu kui ma olin 14-aastane. Copiga olen ma nüüdseks tegelenud kokku 7 aastat ja võib öelda, et oleme kokku kasvanud. Ilma temata ei kujuta oma elu ettegi, sest ta on mul ikka nii südames. Nii ma hakkasingi rohkem oma hobusega tegelema ja pühendusin enamuse oma ajast temale. Kuna ta oli nii noor, tuli talle kõike õpetada, temaga tegeleda, jalutada ja muud teha. 3-aastasena sain talle selga istuda ja vaikselt teda harjutada ratsutamisega ning hiljem hüppamisega. Et hobusega võistelda, peab ta olema vähemalt 4-aastane. Läksime siis Copi esimestele võistlustele, kus läks üllatavalt hästi. Oli näha, et hobune hüppab, ei pelga tõkkeid ja et meievaheline koostöö sujub. Copi oli noorena hästi kiitsakas ning esimene võistlus vaatasid kõik, et issand mis soolikas see veel on, kuid kui see hobune hakkas hüppama, siis ei jõudnud kõik ära imestada kui superhästi ta hüppab. Copherfild on ikka tõeliselt hea iseloomuga, intelligentne hobune. Võistlustel hakkas meil minema päris hästi ning oleme tänaseni kõigile kõvad konkurendid.
Copi pole sul ainuke suksu?
Öeldakse, et harjutamine teeb meistriks ja seda ka kindlasti ratsaspordis. Et paremaks saada, otsustasime soetada teise hobuse veel, kelleks sai Costner. Mina hüüan teda Costjaks. Sain ta endale, kui olin 17. Costja on Copiga võrreldes hoopis teistsugune hobune – palju jäärapäisem ning nõuab palju aega ja kannatust. Praeguseks on Costner päris asjalikuks saanud. Võistlustel on mul siiski põhihobuseks Copherfild, kuna tema on puhta hüppega ja väga püüdlik hobune. Costneri peale ei saa veel nii kindel olla, sest ta on noor ja mitte nii terane. Samas olen 101 protsenti kindel, et Costnerist saab ka superhea hobune. Hobused elavad mul vanaema juures, mitte kuskil tallis, kus on rohkem hobuseid. Treeningtingimused mul puuduvad, treenin aastaringselt õues – metsas, kruusateedel ja põllu peal. Heades tallides on erinevad liivaväljakud, sisehallid ning treenerid pidevalt õpetussõnu jagamas. Minul kahjuks sellised võimalused puuduvad. Viimased 2,5 aastat on minu treeneriks olnud Ivo Ots, kelle juurde ma sõidan Viljandisse hüppetrenni vastavalt võimalustele 2-3 korda kuus ja ülejäänud aja sõidan üksi. Vaatamata sellele on mul läinud siiski suhteliselt hästi.
Oled sa ratsutamises juba tegija?
Hetkel juhin Eestis takistussõidu noorte arvestuses edetabelit. 2014. aasta suvel sain Eesti meistrivõistlustel takistussõidus noorte arvestuses hõbemedali. Oktoobri alguses toimub Saku Suurhallis selle hooaja viimane suurvõistlus Tallinn International Horse Show, kus ma loodan saavutada ka häid tulemusi. Peale seda võistlust on hooaeg läbi ja siis on väike puhkus ning seejärel algab treening uueks hooajaks.
Pisut lisaks Elerist: on TTÜ Tallinna Kolledži majandusarvestuse viimase kursuse tudeng. Iseloomult sõbralik ja hästi rõõmsameelne ning hella südamega. Lisaks on ta auahne, teeb kõik, et alati võita. Meeldib võtta riske ja arvab, et kes ei riski, see sampust ei joo! Elerit huvitavad ekstreemsed tegevused nagu näiteks lumelaud, sukeldumine ja skuutrisõit. Ta on lõpetanud Vändra muusikakooli klaveri erialal.
Usutles Jüri Kukk
