INTERVJUU! Võrkpalli tulevikulootus Kertu Laak: Kohila Võrkpalliklubi on ja jääb alatiseks minu koduklubiks
Rääkides Kohila Võrkpalliklubist mainivad sellega seotud inimesed treener Peeter Vahtra kõrval alati ära ühe noore võrkpalluri, kelleks on naiskonnas mängiv Kertu Laak, potentsiaaliga volletüdruk, kelle vastu tuntakse huvi juba ka piiritagustes spordiringkondades.
Audentese Spordigümnaasiumis õppiv neiu rääkis portaalile GoodNews oma praegusest elust ja unistustest.
Kertu, mida tähendab Sinu jaoks võrkpall?
Võrkpall tähendab minu jaoks elustiili. Kui keegi räägib minu kuuldes võrkpallist või lihtsalt mainib sõna „võrkpall”, seostub see mulle kohe eneseteostuse, oma võimete arendamise ja hindamatute emotsioonidega.
Kas sellesse alasse on võimalik ära armuda?
Loomulikult. Võrkpall on intelligentsete inimeste mäng: see nõuab taipu ja muidugi ka jõudu. Kõige rohkem võlubki mind selle mängu juures võimalus vastaseid üle kavaldada. Mind tabab mängides ja eriti võites nii hea feeling, et võimatu on sellesse mitte armuda.
Kui suure osa Sinu elust see endale võtab?
Ikka paraja osa… Kui enne Audentesesse minekut võis öelda, et umbes poole, siis peale koolivahetust on võrkpall mu elust kindlasti üle poole aja omanik.
Mille poolest erineb Sinu elu tavalise noore Eesti neiu elust?
Ma ei ütleks, et ma ise „tavaline Eesti neiu” ei ole. Mul on lihtsalt enamus aega juba sisustatud – enamasti võrkpalli poolt. Näiteks puhkuseplaane tehes ei vaata ma mitte kooliplaane, vaid hoopis võrkpallikalendrit. Aga ma tahaksin ikkagi jääda enamvähem „tavaliseks Eesti neiuks”, kellel on aega sõprade ja pere jaoks sama palju, kui kooli ja trenni tarvis.
Millal Sa võrkpalliga alustasid ja millal aru said, et see on just see spordiala, millega tahaksid tegeleda?
Võrkpalliga alustasin ma siis, kui käisin teises klassis. Alguses oli muidugi raske, kui midagi teha ega kuskil olla ei osanud. Aja möödudes hakkas mul see ala aina rohkem välja tulema ning seega hakkas see mulle ka rohkem meeldima. Paralleelselt käisin aga edasi ka iluvõimlemises. Paraku hakkasid treeninguajad kattuma ning tuli teha valik. Oma pikkuse tõttu valisin võrkpalli ja umbes siis saingi aru, et minus võib olla just sellel alal potentsiaali.
Mida oled sel alal saavutanud?
Kõige olulisemaks saavutuseks pean enda puhul naiste koondissesse jõudmist. Olen mänginud ka noortekoondistes. Eesti sportlasena pean esmatähtsaks just oma riigi esindamist, kuid ka klubiga oleme saavutanud nii Eesti meistritiitleid kui karikavõite ning tulnud kaks korda Balti meistriteks. Ka noorteklassis kuulume Kohilaga Eesti parimate sekka.
Kuulu järgi tuntakse Sinu vastu huvi ka välismaal, millised on Sinu eesmärgid?
Lähemate eesmärkide hulka kuulub kooli lõpetamine kuldmedaliga ning peale seda näeme, mis elu toob. Unistuseks oleks tõesti jätkata mängimist välismaal, kuid hooleta ei saa jätta ka ülikooliõpinguid.
Millised momendid on võrkpallis erilised ja kas Sul on tulnud spordi pärast millestki loobuda?
Erilised momendid on kindlasti võidumomendid. Mõni hetk on tõesti olnud nii meeldejääv, et seda meenutades tuleb iseenesest naeratus näole. Õnneks pole spordi pärast väga suuri loobumisi vaja teha olnud. Kuna tegelesin varem paljude huvialadega, näiteks iluvõimlemise ja ka muusikakooliga, tuli ajapuuduse tõttu veidi valikuid teha, aga kuna sain ka teiste huvidega piisavalt tegeleda, olen oma otsusega rahul, et just võrkpalli valisin.
Mida tähendab Sinu jaoks Kohila Võrkpalliklubi ja Kohila kui üks Eestimaa paik?
Kohila Võrkpalliklubi on ja jääb alatiseks minu koduklubiks. Siit sain ma oma algsed teadmised võrkpalli kohta, siit pärinevad minu esimesed võidud ja kaotused. Mõtlen alati, kui tubli ja töökas on Kohila klubi olnud, et suudab vastu panna suurte linnade klubidele. Mul on naiskonna loomisest alates olnud võimalus selles mängida. Kohila kui minu kodukoht on samuti mulle väga armas ja mulle meeldib siin elada. Üritan ka kooli ajal, mil ühikas elan, käia siin nii palju kui võimalik. Väikese kohana on see väga kokkuhoidev ning sõbralik.
Kertu, räägi veidi ka endast ja oma unistustest.
Ma olen pikemat sorti tavaline Eesti tütarlaps, kes armastab võrkpalli mängida, proovib koolis hästi hakkama saada ja armastab oma peret ja sõpru. Ei saa jätta mainimata, et mulle meeldib tohutult naerda ning ka ise väheke huumorit teha. Sel sügisel jätkan Audentese Spordigümnaasiumis juba viiendat õppeaastat, minnes 11. klassi. Oma vähest vaba aega sisustan pere, sõprade ja hea muusika seltsis.
Jüri Kukk
