Riigikogu kuulas tänasel istungil ülevaadet Eesti inimarengu aruandest, mille põhiteema on Eesti ruumiline areng ja selle mõju Eesti inimeste heaolule ja ühiskondlikele protsessidele.
Inimarengu aruande peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping ütles aruannet tutvustades, et aruanne käsitleb ruumi laialt, analüüsides Eesti asustust, loodusalasid, linnaruumi ja meid ühendavat aruteluruumi. „Ruum selle aruande katusterminina tähistab ühist ruumi, mis pälvib avalikku huvi ja pakub ühiskondlikku hüve,“ ütles ta.
Sooväli-Sepping tõi suundumusena välja Eesti suurlinnastumise. „Kogu maailm linnastub, moodustades tihedalt põimunud globaalse turumajandusliku võrgustiku,“ tõdes ta. Linnastumine Eesti mõistes väljendub tema sõnul selles, et inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja selle ümber.
Praeguse seisuga elab linnakeskkonnas 920 000 inimest ehk 69 protsenti Eesti elanikest, kellest omakorda 40 protsenti ehk 550 000 inimest elab Tallinnas või selle ümber.
Suurlinnastumise mündi teine pool on Sooväli-Seppingu sõnul Eesti maakondade kahanemine. Tema sõnul ei taandu kahanemisküsimus pelgalt töörändele ja suurema sissetuleku otsingutele. „Elamufondi ülejääk ja vananemine nii elutingimuste poolest kui ka ehitustehniliselt on muutnud paljud Eesti pered kinnismaisteks, kuivõrd nende kodu turuhind on madal,“ ütles peatoimetaja.
Lõpetuseks pakkus Sooväli-Sepping välja Eesti inimarengu aruande järelduste põhjal kolm ettepanekut. Tema sõnul vajab Eesti kaht haldusmudelit – üht suurlinnastumise, teist kahanemise puhuks. Suurlinnastumisel tähendab see julgemat sekkumist turul. Kahanemisel aga kohanemist väiksema, hõredama, haprama asustusega, mida ei saa mõõta tõhususega.
Teiseks pakkus Sooväli-Sepping, et Eesti suuremad linnad vajavad linnapoliitikat, mis lähtuvad linnapiirkondadest, mitte linnapiiridest. „Ühine linnapoliitika ühendab ühistranspordi ning kergliiklusteede võrgustikud, võimaldades elanikel, eriti autost sõltuvatel ühiskonnagruppidel nagu lapsed ja vanemaealised, liikuda iseseisvalt,“ rääkis Sooväli-Sepping.
Kolmandaks on tema sõnul vaja parandada kodanikupädevust ja aruteluoskusi, et võimestada kodanikke ja edendada laiapõhjalist demokraatiat. Võimalusi selleks pakuvad arendamisel digiplatvormid, asjatundlikud ametnikud ja usaldusväärsed eksperdid. Sooväli-Sepping lisas, et meediaharidusprogrammid üldhariduskoolides on ennast juba tõestanud ja tegi ettepaneku arutelukvaliteedi tõstmiseks neid programme pakkuda ka laiemale elanikkonnale.
Peatüki „Eesti aruteluruum“ toimetaja Indrek Ibrus rääkiski lähemalt igapäevastest mõttevahetustest kokku tulevast Eesti mõtteruumist. Ibruse sõnul iseloomustab Eesti aruteluruumi korraga nii koondumine kui ka killustumine. Ta nentis, et uued digitaalsed platvormid on võimaldanud aruteluruumide killustumist ning Eesti arutab üha enam erinevates ruumides ja eristuvalt.
Ibruse sõnul ilmneb aruandes, et avalikes aruteludes on hakanud tooni andma sotsiaalmeediaplatvormidel harrastatav emotsionaalne kõnepruuk – uudislike olukordade kiire sildistamine, mure või ärrituse väljendamine, eelarvamustest lähtuvad halvustavad hoiakud, pahatihti vihakõne. „Selline suhtlus ei võimalda mõistmisele suunatud ühiskondlikku dialoogi ning toetab väärinfo levikut,“ nentis Ibrus.
Ibrus tõi välja, et Eesti meediajuhid hindavad kõrgelt noorte meediakirjaoskust. „Eesti teismealised teavad, et tõepärase info tarvis tuleb pöörduda traditsiooniliste meediakanalite ja tunnustatud institutsioonide manu,“ kõneles Ibrus. „Seega saab noorte meediakirjaoskust arendavaid üldhariduse õppekavasid pidada suhteliseks edulooks.“
Ibruse sõnul on oluline, et ajalehed, raadiosaated ja telekanalid ehk toimetatud ja kureeritud aruteluruum inimesteni jõuaks, sest toimetusfilter aitab eraldada terad sõkaldest, hoida sihti sellel, et arutelul saaks olla ka tulemus.
Ibrus märkis, et üleriiklikule meediale lisaks on vaja ka võimalikult rikkalikku spektrit erialameediat või kommunikatsioonikeskkondi. „On vaja eristuvaid ruume, kus saab fokusseerida spetsiifilisematele aruteludele ja kus seeläbi saab uus teadmine areneda ja settida,“ ütles ta.
Murekohana tõi Ibrus välja maakondliku meedia, mis on täna Eestis veelgi otsesema löögi all kui üleriiklik. „Me peame hakkama otsima uusi viise sõltumatut kohalikku ja maakondlikku ajakirjandust toestada. Need viisid ei pea alati ja tingimata olema rahalised, kuigi Eesti on riik, mis oma ajakirjandust toetab suhteliselt tagasihoidlikult ning toetamise tarbeks võiks digimaksu sisseseadmisel tekkida uusi vahendeid,“ tegi Ibrus ettepaneku.
Samuti tuleks tema hinnangul otsida ka uusi viise suunata Eesti avalikku ja eraõiguslikku meediat, kultuuri ning muid ühiskondlikke institutsioone enam koostööd tegema. Näiteks võiks kohaliku ajakirjanduse toestamiseks saada lisaülesandeid Eesti Rahvusringhääling.
Põhiseaduskomisjoni nimel ettekande pidanud komisjoni aseesimees Lauri Läänemets tõi välja, et komisjon arutas inimarengu aruannet oma istungil ning keskendus peamiselt ebavõrdsuse küsimusele ehk kahele aruande sõnumile: Eesti on saavutanud stabiilse heaolu, kuid see on tulnud ebavõrdsuse hinnaga ja läbi kaalutlemata ruumiprotsessid on süvendanud ebavõrdsust nii linna- kui maapiirkondades.
„Tõhusat regionaalpoliitikat ei saa ümberjagamise komponendita teha,“ kõneles Läänemets. „Ääremaade väiksemate ressursside tõttu on nendel piirkondadel raske riigi majanduse tuumikpiirkondadega võistelda ka konkurentsis Euroopa Liidu toetuste saamisel.
Läänemetsa sõnul on Eestis kahe silma vahele jäänud asjaolu, et linnastumine on vähendanud paljudes piirkondades teadmiste ja oskustega inimeste arvu ning tänu sellele on nõrgenenud ka nende kogukondade sotsiaalne võrgustik. Ta tõi näiteks võimekuse eurovahendeid hankida. „See eeldab edaspidi erisustega ja tugeva riikliku sekkumisega regionaalpoliitikat ja esitab meile küsimuse, kuidas me teadmiste välja kompenseerime,“ ütles Läänemets.
Läänemets märkis, et majanduse ümberkorraldumine ning uued elukorralduslikud ja pendelrändemustrid toetavad rahvastiku vähenemise nõiaringi, viies oluliste avalike teenuste, näiteks koolide kadumiseni. Veel vajab ja väärib tema sõnul erilist tähelepanu loodushoiu ja majandamise tasakaal.
Läänemets tegi ettepaneku Riigikogu juhatusele suunata aruanne kõikidesse komisjonidesse käsitlemiseks, et toodaks välja konkreetsed sammud uuendusteks ja muudatusteks, mida on vaja kas seaduste muutmisena, riigieelarvena või pikemaajaliste strateegiliste eesmärkidena paika panna.
Ettekannetele ja küsimustele järgnenud läbirääkimistel võtsid sõna Yoko Alander (RE), Siret Kotka (K), Heiki Hepner (I), Peeter Ernits (EKRE), Raimond Kaljulaid (SDE), Andres Metsoja (I), Hele Everaus (RE) ja Leo Kunnas (EKRE).
