EKSKLUSIIV PRESIDENDI VASTUVÕTULT I Toivo Tänavsuu: väljendus- ja arvamusvabadus ei tohiks kaduda
Vähiravifond “Kingitud elu” üks asutajaid ja juhataja Toivo Tänavsuu oli presidendi vastuvõtul roosiaias nii külalisena, kui ka hiljem aia taga väljas kogumiskastiga, et külalised saaksid teha heateo ning sisenedes või lahkudes annetada.
GoodNews toimetus kutsub kõiki ka rasketel aegadel tegema annetusi vähiravifondile, sest mis veel on olulisem, kui inimelu või aeg, mida head inimesed vähihaigetele saavad juurde kinkida.
Koroonakriis oli raske, aga muretsema ei pea
Toivo Tänavsuu tunnistab, et koroonakriis mõjutas ka vähiravifondi. “Kui riik lukku pandi, siis ka meil annetused kukkusid,” selgitab ta, ent rõõmustab, et nüüdseks on annetused taastunud. “Võib öelda, et fond ei kasva nii palju, kui ta on varasematel aastatel kasvanud. Meie annetused on ka tagasihoidlikumad kui eelnevatel aastatel. Kõik ravid on siiski ära rahastatud ja keegi ei pea tundma muret, et talle ei jätku.”
Küsimuse peale, milline oleks presidendi kõne siis, kui Toivo ise oleks selle saanud kirjutada, sõnab ta, et ühiskonnas on vajaka praegu just sidususest. “On üks seltskond, kes taob oma trummi ja teine, kes taob oma trummi, kuid kuidagi nad kokku ei saa. Mulle väga meeldib mõte, et ka loll arvamus on arvamusvabaduse kaitse all – me peaksime seda võimaldama,” räägib ta. “Ma tõstaksingi kõnes esile seda arvamus- ja väljendusvabadust, mis mulle tundub kaduma või inimesed ise on kammitsetud – ei taha võtta sõna, väljendada oma meelsust, arvamust. Kui see on kadunud, siis on väga palju kadunud. Ma arvan, et me võiksime ikkagi sõbralikult läbi saada. Kuidas seda täpselt teha, on keeruline küsimus. Aga ma näen sellist teineteise jälestamist, mitte väga avalikult, aga piisavalt avalikult. On need erinevad leerid, kes omavahel kuidagi ühist keelt ei leia.”
Tema sõnul on ehk puudu just suhtlemiskunstist. Või siis ei suudeta oma arvamusi revideerida ning leida kompromisse, aga ehk ei tahetagi seda teha.
Valgevenes vahetub võim ühel või teisel moel
Praegu on suurema tähelepanu all ka Valgevene küsimus. Toivo vaatab seda ajakirjanikuna suure põnevusega, kuhu sinna asjad liiguvad. “Tegelikult pole ma välispoliitika fänn, Valgevenest tean üsna vähe. On näha, et sealsed protestid viivad võimuvahetamiseni ühel või teisel kujul. Seda ei saa lihtsalt kinni panna,” sõnab ta.
Küll aga usub ta, et tagasiteed seal enam ei ole. “Ühel või teisel kujul praegune võim seal vahetub, Lukašenka peab loobuma oma võimust. Aga kes tuleb asemele, millisel kujul – on see pigem selline läänemeelne, euroopameelne või keegi, kes Putinile rohkem meeldib – see on nagu iseküsimus,” kommenteerib ta.
Arstiteadus on südamelähedane
Mullu läks Toivo õppima ka Tartu Ülikooli arstiks ning tundub, et jõud ei ole raugenud. “Lõpuni lähen ma kindlasti, sest ei ole mõtet kümme aastat käia koolis lihtsalt nalja tegemas või lõbu pärast, et on igav,” on mees kindel.”Miks ma läksin, seda on raske öelda natukene. See on mingi südameasi selline. Ma olen selle kohta öelnud nii, et kui mees leiab endale naise ja mehelt küsitakse, miks just see naine, mis tema juures võlus. Mees ei tea, aga mehe süda ütleb, et see on see naine. Mul on selle arstiteadusega sarnast.”
Kindlasti on mängus Vähiravifondi mõjutused, Toivo sõnul mõjutas teda ehk isegi ema haigus. “Ehk väsisin lihtsalt ajakirjandusest natuke ära ja ei kirjuta enda arvates piisavalt häid lugusid. Aga mulle meeldib. On vaja küll väga palju pingutada ja tuupida erinevaid aineid, näiteks keemia, füüsika, bioloogia, anatoomia. Aga saame hakkama, isegi vanurid, dinosaurused, saavad hakkama. Kui me higistame, siis higistame kõik ja kui saame hakkama võidukalt, siis saame kõik hakkama. Pole vahet, kas mina ligi 40 vanuses või kaks korda nooremad kursusekaaslased,” räägib ta oma õpingutest.
