Tuulikki Bartosik kirjutas laulu Põhja-Rootsis asuvast Robertsforsi rannast
Muusiku ja helilooja Tuulikki Bartosiki värske singel “Robertsfors” on esimene uuelt albumilt ilmuv lugu, mis heidab valgust artisti uuele muusikalisele teekonnale. Täispikk album ilmub 2022. aasta sügisel.
Bartosik on rahutu natuuriga muusik ning hoiab tegemistes motivatsiooni üleval lõputu uudishimu ja pidevate uute väljakutsetega. Mida rohkem riske ja mida põnevamad väljakutsed, seda rohkem ta oma tegemisi naudib. “Mul on klassikalise muusika taust, aga mu lemmikmuusika hulka on aastaid kuulunud ka näiteks death metal ja EDM. Siiani olen oma loomingus neid stiile vältinud, võib-olla ainult klassikal, jazzil ja folgil olen võimaldanud omavahel natuke flirtida. Nüüd lasen kõigel vabalt tulla ja vaatan, kuhu see mind viib. Lähtun helimaailmast ja lõpututest võimalustest, mida meloodiabassidega akordion pakub,” lisab muusik. Helisid ei pea tekitama ainult tavapärasel kombel ja akordion on ka perkussiivne instrument. Hästi palju tunnetab Tuulikki muusikat tehes hetke vibratsioone ja laseb neil ennast kaasa viia.
Rohkem kui aasta tagasi sattus Tuulikki esimest korda Põhja-Rootsis asuvasse Robertsforsi randa ja oli selle koha ilust lummatud. See oli koduselt liivane rand, mis tol hetkel oli jala all mõnusalt soe, tekkis tunne, nagu oleks ta kusagil paradiisisaarel. “See oli selline rahulik ja meditatiivne olek. Männimets mustikatega, avar ja lõputu meri, imeilus päikeseloojang selle kõige taustal. Viibisin seal paar päeva telkides ja seda ilu nautides ja tekkis tunne, et ka meie räsitud maailmas on kõik võimalik. Olen avatud uutele väljakutsetele ja inimestele oma elus. Tekkis hõljuvalt kerge lootust täis tunne, mille sees oli nii tugevust kui õrnust, aga eelkõige vastupidavust. Kõik need tunded kirjutasin muusikasse ja lindistasin loo põhituuma oma stuudiokonteineris, kasutades Robertsforsi rannal salvestatud helisid, akordionit, häält ja Mihkel Soone tehtud 12-keelset kannelt,” räägib loo inspiratsioonist Tuulikki Bartosik.
Singli kaanepildiks on Kristi Kongi maalist “Pimeduse ja valguse piiril” fragment. Koostöö kunstnikuga jätkub ka albumit tehes. Tuulikki lisab: “Mind on alati inspireerinud loodus, elan oma maailmas, kus asjad joonduvad looduses toimuvate protsesside järgi. Kui on pime, siis on pime, ma isegi ei mõtle sellele, sest pimedal ajal peabki pime olema. Ja lasen sellel oma elu rikastada. Kristi maalid on tohutult mitmepalgelised ja loovad ning kui rääkisime koostööst, siis oli tugevalt tajuda, et see kõik on meile mõlemale jõudu andev.”
