Doktoritöö: Täiskasvanuõppes osalemist tuleb toetada mitmetasandiliselt – tähtis on nii indiviidi, töökoha kui ka riigi institutsioonide roll

28. jaanuaril 2022. aastal algusega kell 17 kaitseb Eve-Liis Roosmaa ühiskonnateaduste instituudist doktoritööd „Adult education and training: a comparative perspective of participation patterns across Europe“ („Täiskasvanuõppes osalemise mustrid Euroopa riikides võrdlevas perspektiivis“).

Demograafilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja üha kiirenevad tehnoloogilised muutused suurendavad vajadust kõige uuemate ja asjakohasemate teadmiste ja oskuste järele, mida tuleks ajakohastada kogu elukaare jooksul. Elukestvas õppes või Eve-Liis Roosmaa doktoritöös kitsamalt käsitletud täiskasvanuõppes (formaal- ehk tasemeõpe ja mitteformaalõpe) osalemine on üks võimalus, kuidas edukalt muutustega kohaneda nii tööturul kui ka ühiskonnas üldisemalt.

Eurostati Täiskasvanute koolituse uuringu (2016) järgi osaleb 25–64-aastastest 12 kuu jooksul täiskasvanuõppes Euroopas keskmiselt 45%. Euroopa Liidu riikidest kuulub Eesti keskmike hulka, kõrgeim on aga osalusmäär Rootsis ja Madalmaades (64%) ja madalaim Rumeenias (7%). Õppijate määratluse järgi on õpitu sisu suuresti seotud nende tööga. Aastatega on pea kõikides riikides täiskasvanuõppes osalemine märkimisväärselt kasvanud, kuid erinevate sotsiaalsete rühmade vaheline ebavõrdsus osalemisel püsib. Doktoritöö keskendubki täiskasvanuõppes osalemisele ja osalemise ebavõrdsusele Euroopas, kõrvutades Euroopa Liidu laienemiseelseid riike (EL-15) Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele (EL-8). Tasemeõppes ja koolitustel osalemise ebavõrdsuse uurimisel on peamiselt võrreldud kõrgematel ja madalamatel ametikohtadel töötavaid inimesi. Samuti selgitab töö, kuidas ebavõrdsus on seotud inimese vanuse, soo, haridustaseme ja tööturuseisundiga, ning milliseid takistusi õpingutes osalemisele tajuvad need, kes täiskasvanuõppes ei osale ja samal ajal ei soovi osaleda.

Täiskasvanuõppes osalemise mustreid on doktoritöös käsitletud mitmetasandiliselt, see tähendab, et seoseid on uuritud mikro-, meso- ja makrotasandil. Teisisõnu on küsimus selles, kuidas indiviidi, töökoha ja institutsionaalsed ning muud struktuursed tegurid (siin haridussüsteem, tööturu ja heaoluriigi institutsioonid ja kvalifikatsioonide ning ametite struktuur riigis) kujundavad täiskasvanuõppes osalemist. Laiemalt viitab see sellele, et täiskasvanuõppes osalemine ja vastavad eritasandi tegurite mõjud on seotud ühiskonna üldisemate normide, praktikate ning poliitilise ja majandusliku keskkonnaga. Mikrotasandi seoseid on uuritud palju, kuna valdavalt on täiskasvanuõppe uurimisel lähtutud inimkapitali teooriast, rõhutades inimese ratsionaalset valikut ja seega alahinnates makrotasandi mõju. Siinses töös on fookus eelkõige makrotasandil, kuna need tegurid võimaldavad mõista suuri riikidevahelisi erinevusi täiskasvanuõppes osalemisel.

Mikrotasandil kinnitavad doktoritöö tulemused Eesti näitel paljusid varasemaid uuringud: täiskasvanuõppes osalevad rohkem need, kellel on selleks ka paremad võimalused: kõrgema haridusega ning kvalifitseeritud ametikohal töötavad, hõivatud ja nooremad inimesed. Seega osalevad vähem need, kellel oleks õpingutest ehk kõige enam võita. Selline nn Matteuse efekt ehk „seal, kus on, tuleb juurde“, sotsioloogilises mõistes eeliste või halvemuste kuhjumine (cumulation of (dis)advantages), esineb kõikides Euroopa riikides, kuigi käärid erinevate sotsiaalsete rühmade vahel täiskasvanuõppes osalemisel on erinevad. Nii ilmneb, et ebavõrdsus on väiksem näiteks seal, kus täiskasvanuõppes osalemine on elanikkonnas tervikuna kõrge. Siiski, üksikasjalikum analüüs Eesti kohta viitab, et tähtis on eristada erinevat tüüpi täiskasvanuõpet, kuna teatud tüüpi (nt vähem formaliseeritud või tööga mitteseotud) õpe võib olemasolevaid sotsiaalseid ebavõrdsusi vähendada.

Täiskasvanuõppega seotud takistusi uuritakse mitteosalejate puhul harva, enamasti keskendutakse neile, kes juba õpivad või soovivad õppida ehk motivatsiooni puudumist takistusena ei käsitleta. Samas on just mitteosalejate puhul raskuste ületamine või õpingute vastu huvi tekitamine kõige keerulisem. Lisaks on organiseeritud õpingutest kõrvale jääjad sagedamini tööturul ebasoodsas olukorras ja seetõttu võiks õpitee jätkamisest rohkem kasu saada. Aastatega on nende hulk vähenenud, kes õpingutes osaleda ei soovi, kuid sellegipoolest on osakaal märkimisväärne: 38% EL-15 ja 50% EL-8 riikides. Analüüs näitab, et kõige enam märgivad inimesed täiskasvanuõppes mitteosalemise põhjusena hoiakutega seonduvaid tegureid – tunnevad end kas õppimiseks liialt vanana või tervis ei luba seda teha; või ei taheta enam koolipinki tagasi minna. Sellest tulenevalt on tähtis tegeleda inimeste kindlustunde tõstmisega, mis näitaks, et õpingud on jõukohased ja omandatud teadmistest-oskustest on kasu. See aga eeldab mh, et õpetajatel ja koolitajatel on rohkem aega õppijatele individuaalselt läheneda ja head kontakti saavutada. Õpingute juurde võiks tuua ka informaal- ehk kogemusõpe, kuna võrreldes formaal- ja mitteformaalõppega seostub vähem „koolipingis“ õppimisega. Kui varasemad õpikogemused on olnud negatiivsed, siis see aitaks kogeda õppimist loomulikuma ja meeldivana. Suur hulk inimesi tajub ka struktuurseid igapäevaeluga seotud takistusi täiskasvanuõppes osalemisele – pere või töö kõrvalt pole aega või ei tunneta tööandja toetust. Seega peaks riik ja tööandjad püüdma leida senisest rohkem võimalusi pere- ja tööelu õpingutega ühitamiseks, sest inimeste vajadused ja ootused on erinevad. Analüüs näitab, et erineva institutsionaalse korraldusega riigid tulevad õppega seotud takistustega toime erinevat. Esile saab tuua näiteks Põhja-Euroopa, kus makrotasandi tegurid aitavad ületada indiviidist tulenevaid ja struktuurseid takistusi täiskasvanuõppes osalemisele.

Üksikute institutsioonide mõju uurides nähtub, et EL-15 riikides on mitmed makrotaseme tegurid seotud väiksema täiskasvanuõppes osalemise ebavõrdsusega ametite lõikes: haridussüsteem, kus on ülekaalus üldhariduslikud keskkoolid, vähem reguleeritud tööturg, suuremad kulutused aktiivsetele tööturumeetmetele, suurem ametiühingute roll ja kollektiivlepingutega kaetus. Seevastu EL-8 riikides on aga peamiseks määravaks teguriks kõrgeim omandatud haridustase, kuigi aktiivsete tööturumeetmete ja ametiühingute osas teatav seos ilmneb. Võimalik, et EL-8 riikides oleks uuritud institutsioonide mõju selgem, kui neid „täiendaks“ avatum ja paindlikum täiskasvanuõppe süsteem, mis väärtustaks nii tööturul rakendatavaid kui ka üldisemaid teadmisi-oskusi. Rõhk ei peaks aga olema ainult n-ö pakkumise poolel ehk olemasolevate teadmiste-oskuste täiendamisel või haridustaseme tõstmisel, kuna õpingutes osalemist mõjutab märkimisväärselt ka nõudlus, see tähendab, millised on töökoha nõuded ja vajadus teatud oskuste järele. Analüüsist selgub, et kuigi pakkumise poolel on oluline seos täiskasvanuõppes osalemise ja ebavõrduse vähendamisega, siis seos nõudlusega on suurem, ja seda eriti EL-8 riikides. Seetõttu on oluline, kuidas õpitut tööturul rakendatakse, mis omakorda võib tõsta täiskasvanuõppes osalemise motivatsiooni, kui pikaajalised õpieesmärgid ja -tulem on selgemad. Seega tuleks rohkem mõelda ka töökohtade innovatsiooni tõstmisele.

Avalik kaitsmine toimub Tallinna Ülikooli saalis M-648.
Kaitsmist saab jälgida ka Zoomi vahendusel.

Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli teenekas professor Ellu Saar ning Rein Vöörmann (in memoriam).

Oponendid on Bulgaaria Teaduste Akadeemia professor Pepka Boyadjieva ning California Ülikool Los Angelese professor Richard Desjardins.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.