Arenguseire Pikksilm: lasterikastes peredes kasvavate laste arv on tõusuteel
Eesti lasterikastes peredes (3+ last) kasvavate laste arv on tõusuteel, üksikvanemaga elavate laste arv on kahanemas. Peretüüp mõjutab oluliselt ka laste heaoluhinnanguid – üksikvanemaga elavad lapsed on eluga vähem rahul kui koos mõlema sünnivanemaga elavad lapsed. Eesti peresuhetel on tulevikus kolm võimalikku arengusuundumust.
Perekond on sotsiaalne nähtus, millele ei ole leitud ühtset määratlust. Statistika kogumisel lähtutakse leibkonna ja tuumperekonna mõistest. Tuumperekonna võivad moodustada paar, paar lapse või lastega ning üksikvanem lapse või lastega.
Lastega tuumperekondade arv on Eestis püsinud viimasel seitsmel aastal enam-vähem samal tasemel, kuid nende osakaal kõikidest leibkondadest on lasteta (enamasti vanuses 65+) leibkondade kasvu arvel veidi kahanenud. Lastega perede hulgas on valdav kahe lapse ja kahe täiskasvanuga peretüüp, kusjuures üks täiskasvanutest võib olla lapsele mittebioloogiline vanem.
Ühiskonna kestlikkuse mõttes on positiivne, et lasterikastes peredes (3+ last) kasvavate laste arv on suurenemas. Teisalt on üksikvanemaga elavate laste arv veidi kahanenud. Viimasel juhul elab lapse üks vanematest valdavalt lapsest eemal ning paljud sellistest vanematest on loonud uued tuumpered, st saanud lapsi uue partneriga. Sotsiaalsest praktikast nähtub, et lapse heaolu seisukohalt osutub perekonna toimimine mitme tuumpere võrgustikuna sageli liiga keeruliseks. Kahjuks on ka vanemaid, kes on vanematena toimetulematud, mistõttu läheb lapse hooldusõigus üle vanavanemale või muule lähisugulasele või saab lapse eestkostjaks kohalik omavalitsus.
Suurimas vaesusriskis paljulapselised ja üksikvanemad
Lastega perekonnad erinevad majandusliku toimetuleku poolest. Suurimas vaesusriskis on jätkuvalt paljulapselised ja üksikvanemate pered. Viimase aja poliitiliste meetmete mõjul on vähenenud nende lasterikaste perede osakaal, kelle majanduslik toimetulek nende endi hinnangul eelmise aastaga võrreldes on halvenenud.
Üksikvanemad on valdavalt naised. Nende perede majanduslikku toimetulekut ohustavad nii sooline palgalõhe kui ka partneri sissetuleku puudumine või ebapiisavus, millele võivad lisanduda vanemana toimetuleku raskused. Kahjuks ei ole üksikvanemad lasterikaste peredega võrreldes sarnast poliitilist tähelepanu leidnud. Laste perest eraldamise statistika kohaselt moodustavad üksikvanemad ligi kolmveerandi vanematest, kelle vanemlikke õigusi piiratakse või need ära võetakse.
Ühiskonna kestlikkuse riskina on tähenduslik esmassünnitaja keskmise vanuse jätkuv tõus (2020. aastal oli see 29 aastat). Sündide edasilükkamine kahandab naistel laste saamise perioodi, mistõttu mitmete tegurite koostoimel võib tegelik laste arv jääda soovitust väiksemaks. Sündivate laste arvu võivad kahandada ka teadlikud elukarjääri valikud. Teiselt poolt, perekondade „kärjestumine“ (laste saamine uue partneriga) võib teatud piiris sündivate laste arvu kahanemist kompenseerida. Ka ühe või mitme pereliikme heaolu ohustavast perekeskkonnast väljumine ja uude sisenemine võib muutusena olla stressiloov, kuid kokkuvõttes subjektiivset heaolu ja laiemas mõttes ühiskonna kestlikkust toetav.
Mida arvavad täiskasvanud oma peresuhetest?
Euroopa elukvaliteedi uuringu 2003.–2016. aasta andmetel mõjutab lapsevanemate üldist eluga rahulolu see, kas nad on paarisuhtes või üksikvanemad. Paarisuhtes olevad alaealise lapse või kasulapsega koos elavad lapsevanemad on üksikvanematega võrreldes oma eluga rohkem rahul, kusjuures naistel ilmneb see tendents selgemini kui meestel. Samuti on paarisuhtes lapsevanemad üksikvanematega võrreldes enam rahul oma pereeluga, nt endi hinnangul saavad nad isiklike probleemide puhul lähedastelt tõenäolisemalt abi. Üldine eluga ja pereeluga rahulolu paarisuhtes lapsevanematel nende vanuse kasvades aga kahaneb.
Paarisuhtes lapsevanematest on mehed naistega võrreldes pereeluga rohkem rahul. Naiste madalam rahulolu võib tuleneda ebakõlast võrdse vanemluse ootuste ja tegelikkuse vahel: paarisuhtes lapsevanematest pühendavad naised meestest oluliselt enam aega lastega tegelemisele – vastavalt 24 ja 20 tundi keskmiselt nädalas. Samas lasterikkad paarisuhtes lapsevanemad on eluga oluliselt enam rahul kui need, kellel on vähem lapsi (keskmised vastavalt 7,2 ja 6,8 skaalal 0–10). See võib viidata asjaolule, et eluga rahulolevamad inimesed saavadki rohkem lapsi. Kahjuks puuduvad üksikvanemate kohta piisavad andmed, et nende eluga rahulolu mõjutavaid tegureid lähemalt uurida; küll aga võib nende psühholoogilist heaolu teiste gruppidega võrreldes hinnata vaimse tervise enesehinnangute kaudu.
Mida arvavad lapsed oma peresuhetest?
Tulevikuühiskonna kestlikkust ja sidusust loovad tänased lapsed, mistõttu on oluline saada ülevaade laste arvamustest oma elu kohta. Rahvusvahelise laste heaolu uuringu 2017.–2018. aasta andmetest selgus, et see, kas laps elab kahe sünnivanemaga, sünni- ja kasuvanemaga või üksikvanemaga, mõjutab olulisel määral 12-aastaste laste heaoluhinnanguid. Üksikvanemaga ning eriti sünni- ja kasuvanemaga elavad lapsed on eluga vähem rahul kui koos mõlema sünnivanemaga elavad lapsed.
Sünni- ja kasuvanemaga, aga ka üksikvanemaga elavad lapsed on sünnivanematega elavate lastega võrreldes kriitilisemad peresuhete erinevate tahkude suhtes: nad on vähem rahul inimestega, kellega koos elavad; nende hulgas on vähem neid, kes leiavad, et vanemad kuulavad ja arvestavad nendega, ning nad on vähem kindlad, et pereliikmed neid probleemi korral aitavad.
Sünni- ja kasuvanemaga elavad lapsed nõustuvad harvemini, et nende peres on inimesi, kes neist hoolivad, ning nad peavad kahe sünnivanemaga elavate lastega võrreldes harvemini kodu turvaliseks. Uurimused (nt Kutsar ja Raid, 2019) on näidanud, et samas leibkonnas kooselavate inimeste subjektiivsed perepiirid võivad olla erinevad. Kui eraldielav vanem on endiselt lapse jaoks emotsionaalset lähedane, võib tal olla raske kujunenud olukorraga leppida ning kasuvanemat (sünnivanema partnerit) oma subjektiivsesse perekonda vastu võtta. Samas võivad ka sünni- ja kasuvanemaga või üksikvanemaga peredes elavate laste suhted oma vanematega olla head.
Perestruktuur mõjutab enam tüdrukute ja vähem poiste eluga rahulolu. Laste eluga rahulolu ja hinnangud peresuhetele vanuse kasvades langevad, eriti märgatavalt langevad rahuloluhinnangud 12‑aastastel sünni- ja kasuvanemaga või üksikvanemaga elavatel tüdrukutel. Selline tulemus on tähenduslik tuleviku ühiskonna laste heaolu silmas pidades: tüdrukud, olles poistega võrreldes peresuhetest enam mõjutatud, on ka tulevaste emadena oma pere keskkonna kujundamisel tulevastest isadest haavatavamad.
Kuidas mõjutab COVID-19 pandeemia perede heaolu?
COVID-19 pandeemia on pannud proovile kogu elanikkonna toimetulekuvõime ja mõjutanud rahvastiku vaimset heaolu. Täiskasvanud elanikkonna tervisekäitumise varasematest uuringutest on teada, et võrreldes meestega hindavad naised oma tervist keskmiselt paremaks, kusjuures kõige madalam on üksikisade tervise enesehinnang. 2020. aasta pandeemiakevadel kogutud andmetes paistavad aga silma üksikemad, kelle seas vaimse tervise mured on enim levinud.
Rahvusvahelise laste heaolu lisauuringu andmetel langes laste üldine eluga rahulolu COVID-19 ajal olenemata perestruktuurist. 2021. aasta pandeemiakevadeks langes tüdrukute heaolu tugevamalt kui poistel ning sünni- ja kasuvanemaga või üksikvanemaga elavatel lastel tuntavamalt kui kahe sünnivanemaga elavatel lastel.
Kolme aasta taguse laste heaolu uuringuga võrreldes kasvas valdavalt negatiivseid emotsioone tundvate laste arv ja vähenes nende osakaal, kes on enamasti rõõmsad ja energilised, ent aeg-ajalt pinges ja tüdinud. Peredes, kus lapsed kogesid hoolivust ja arvestamist (perega tugevalt ja väga tugevalt seotud lapsed), hindasid lapsed oma emotsionaalset heaolu kõrgemaks kui perega nõrgalt seotud (vähe hoolivust, arvestamist ja lähedust) lapsed.
Pandeemia olukorraga on paremini hakkama saanud lapsed, kelle peresuhted olid juba enne kriisi piisavalt lähedased (joonisel perega väga tugevalt seotute rühm). Nemad kogesid sel perioodil rõõmu sagedasemast perega koos veedetud ajast ning täheldasid suhete tugevnemist. Lähedane side vanematega toimis puhvrina, mis aitas toime tulla COVID-19st tingitud keeruliste oludega. Uuringu kohaselt nõustus ligi neli viiendikku lastest, et pereliikmed toetasid neid koroonaajal, ning kolmandik sai oma pereliikmetega palju lähedasemaks.
Pandeemiaajal on halvemini hakkama saanud lapsed, kelle suhted pereliikmetega ei olnud juba enne COVID-19 pandeemia puhkemist väga soojad, samuti lapsed, kelle perel näis olevat raskusi uuest elukorraldusest tekkinud pingetega hakkama saamisel.
Pandeemiaaeg on olnud peredele keeruline, sisaldades võimalust laste ja vanemate heaolu edasiseks languseks ning peresuhete purunemiseks.
Ligi kaks kolmandikku lastest tundis puudust eemal elavatest vanavanematest või kodust kaugel töötavast või elavast vanemast. Perega nõrgalt seotud laste seas, kes kogesid vähe hoolivust ja endaga arvestamist, oli kasuvanemaga peres kasvavaid lapsi kaks korda rohkem kui kahe sünnivanemaga elavaid lapsi. Kokkuvõttes on pandeemiaaeg olnud peredele keeruline, sisaldades võimalust laste ja vanemate heaolu edasiseks languseks ning peresuhete purunemiseks. Suuremas ohus on 17% lastest, kes juba enne pandeemia puhkemist kogesid suhetes vähest soojust.
Vanemast lahuselamine tekitab lapses segadust
Eraldi elavate vanemate lapse suhtluskord lähtub põhimõttest, et mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest, vanemate õigused ja kohustused oma lapse suhtes on võrdsed ning lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Ka peab suhtluskord vastama lapse parimatele huvidele.
Intervjuudest 9–13-aastaste lastega 2021. aasta kevadtalvel selgus, et vanemate lahku elama asumine tekitab lapses suurt segadust. On vanemaid, kes suudavad omavahel suhtluskorras kokku leppida ja ka lapsega selles läbi rääkida. Sellisel juhul on ka suhtluskord lapse vajadusi järgivam ning lapse heaolu langus väiksem võrreldes olukordadega, kui suhtluskord määratakse lastekaitse või kohtu poolt ning laps tunneb ennast otsustusprotsessist kõrvalejäetuna.
Viimastel aastatel on lapse hooldus- ja suhtluskorra asjades kasvanud eraldi elavate vanemate kohtu poole pöördumiste arv, mis viitab vanematevaheliste pingete kestmisele ja vastastikusele kompromissitusele. Kohtu määratud suhtluskord on väga täpselt määratletud ega arvesta lapse muutuvate vajadustega: kuigi kohus kaalub lapse huve ja heaolu arvestavaid asjaolusid, ei suuda ta olla lapse muutuvaid vajadusi arvestavalt tulevikku vaatav. Siiski on määratud suhtluskorral ka positiivne külg: see on selgepiiriline, luues lapse elus kindlustunnet, mida omavahelistes probleemides vaevlevad vanemad sageli pakkuda ei suuda.
Laste kirjeldustest selgus, et lapsed vajavad suuremat otsustusõigust ja paindlikumat suhtluskorda ning perekonna kui mitme tuumpere võrgustiku sõbralikku toimimist. Parandamist vajavad vanemate elu- ja vanemlikud oskused, sh oskused last kuulata ja temaga arvestada.
Skandinaaviamaade eeskujul on üksikute juhtudena meilgi levimas nn linnupesahooldus, kus erinevate tuumperede vahel ei liigu ettenähtud suhtluskorra alusel mitte lapsed, vaid nende vanemad. Selle praktika edu ja riskide kohta on veel vähe andmeid, kuid vanemate ühise otsusena väljendab see laste huvide esikohale seadmist.
Kui vanemaks olek ei õnnestu
Lapse perest eraldamist kaalutakse äärmuslikel juhtudel, kui teised meetmed ei ole piisavad. Perest eraldatakse igal aastal ligi 300 last. Üle poole nendest lastest paigutatakse asendushooldusele või turvakodusse. 2020. aastal jõudis asendushoolduselt tagasi bioloogilisse perekonda 60 last.
2018. aasta laste perest eraldamise kohtupraktika (169 otsust) näitab, et kolmveerand lastest, kelle perest eraldamine otsustatakse kohtuotsusega ning kelle bioloogiliste vanemate hooldusõigust piiratakse või see täielikult ära võetakse, on pärit lahuselavate vanematega või üksikvanemaga perest. Suurem osa üksikvanematest on üksikemad, kuid last võib kasvatada ka üksikisa, kui lapse ema on näiteks surnud või välismaale läinud. Laste perest eraldamise põhjus on ennekõike vanema(te) mitte hakkama saamine ja hoolimatus lapse suhtes, mis sageli on põhjustatud alkoholi või narkootikumide liigtarbimisest (kaks kolmandikku asjadest), millega omakorda kaasnevad perevägivald, majanduslikud probleemid ja ebastabiilne elukorraldus (kolmandik asjadest).
Perest eraldatakse igal aastal ligi 300 last. Üle poole nendest lastest paigutatakse asendushooldusele või turvakodusse. 2020. aastal jõudis asendushoolduselt tagasi bioloogilisse perekonda 60 last.
Kohtuasjade osakaal, kus vanem ei soovi lapse eest hoolitseda (nt vanemat ei ole võimalik kätte saada, laps on erivajadusega, vanem on kolinud teise riiki), on Eestis suur (neljandik asjadest). Kolmandikul lapse perest eraldamise kohtuasjadest saab lapse eestkostjaks vanavanem, onu või tädi, mõningatel juhtudel ka lapse täiskasvanud vend või õde. Ülejäänud juhtudel saab lapse eestkostjaks kohalik omavalitsus ja laps paigutatakse asendushooldusele. Bioloogilisel vanemal säilib enamikul juhtudel õigus lapsega kontakti hoida. Lapse arengu ja heaolu seisukohalt on tähtis, milliseks kujuneb tema muutunud elukeskkond, kus ja kes on lapse jaoks tema perekond ning millised on suhted lapse jaoks tähtsate inimestega.
Asendushooldus
Eestis on kahte tüüpi asendushooldust: perepõhine (lapsendamine, eestkoste ja perekonnas hooldamine ehk hoolduspere teenus) ning asutusepõhine (asenduskodu, perekodu ja SOS Lasteküla). Perepõhisel hooldusel olevate laste suhtarv kasvab iga aastaga: 2019. aastal viibis 66% asendushooldusel olevatest lastest perepõhisel ja 34% asutusepõhisel hooldusel.
Osa asendushooldusele suunatud lastest vajab uut perekonda, teiste puhul eelistatakse asenduskoduteenust. Kõiki asendushooldusele suunatud lapsi iseloomustab traumakogemus, mille ulatus, sügavus ja sellest tulenevad kahjud võivad olla väga erinevad. Mõni laps kannatab halbade kasvutingimuste tõttu juba enne sündi, nt kui ema on vägivalla ohver või mürgitab veel sündimata last uimastavate ainetega. Seega võib ka vastsündinutena eraldatud laste puhul rääkida traumakogemusest. Olematu või purunenud kiindumussuhe sünnivanemaga on kõige tõsisem traumaallikas, kuid vanema toimetulematus, vaimse tervise probleemid ja isegi õigusrikkumine ei tähenda tingimata, et lapse ja vanema vahel puudub kiindumussuhe. Üks trauma põhjustaja on lapse perest eraldamine.
Teiste vanemate sünnitatud laste kasvatamine asendushoolduses on vastutusrikas töö, mis peale nn suure südame ja soovi lapsi aidata eeldab professionaalseid teadmisi ja oskusi, sh traumateadlikkust lapsega suhtlemisel. Meetodid, mis töötavad oma lastega, ei pruugi töötada asendushooldusele võetud laste puhul. Piisava ettevalmistuse ja lisatoeta kasuvanemat või hooldajat ohustab kaastundeväsimus ja läbipõlemine, mis võib viia lapse väärkohtlemise ja kasuvanema puhul ka lapsest loobumiseni.
Viimaste aastate muutused asendushoolduses on toonud palju positiivset, kuid endiselt on ületähtsustatud formaalsed näitajad, nagu asutuse nimetus, rühma suurus, elamise vorm, hooldajate nimetamine. Hoolduse sisule – suhete toetamisele nii kasuvanema või hooldaja kui ka sünnivanema ja kõigi teiste võrgustikku kuuluvate inimestega – on vähe tähelepanu pööratud. Vähe tegeletakse asendushooldusel oleva lapse toimevõimekuse teadliku arendamisega. Lapsed sageli ei tea, mis nendega juhtus, et nad on asenduskodus. Valged laigud iseenda eluloos tekitavad lapses identiteedisegadust. Lapsed vajavad pere imiteerimise asemel selgitusi, et aru saada, kes nad on.
Lapse parimates huvides on seegi, et sünnivanemal aidataks areneda paremaks vanemaks, kellega lapsel on hea suhelda isegi siis, kui nad ei saa koos elada. Ei tohi unustada, et asendushoolduse kogemusega lapsed loovad sarnaselt oma peres elavate lastega tulevikuühiskonna sotsiaalset sidusust.
Lähemalt saab lugeda Arenguseire Keskuse Pikksilmast.
