President Karis: suhtumine oma kultuuri teeb riigist riigi
President Alar Karise sõnul peame me riigina pingutama, et saaksime eesti kunstile häbi tundmata silma vaadata, sest suhtumine oma kultuuri teeb riigist riigi. Riigipea sõnul vajame samuti laiemalt selge sõna ja avara ühiskondliku pilguga eestkõnelejaid kogu kultuurivaldkonnas. Et meie mõtteruumis ei domineeriks ainult majanduslik mõtlemine, pragmaatika ja poliitika, vaid ka vaimsed vajadused, inimlikud sihid ja sügavam mõte, ütles president Karis Eesti Kunstnike Liidu 101. aastapäeval peetud kõnes.
President Karis loetles kõnes, mis on kunstielus hästi: Meil on ühtehoidev kunstipere; on niivõrd palju oma- ja erinäolisi põnevaid loojaid; Eesti Kunstiakadeemia uus hoone on andnud kogu valdkonnale uue hingamise ja keskpunkti; on palju aktiivseid ja andekaid noori, kes tahavad kunsti õppida ja sellega oma elu siduda ja kellele EKA annab eluks kaasa suurepärase tutvusringkonna, tsunftisisese inimvõrgustiku; meie kunstnikud on kohal rahvusvahelistel suursündmustel ja residentuurides; toimub üha laiem koostöö eri valdkondade vahel alates kujutavast- ja tarbekunstist kuni arhitektuuri ja etenduskunstideni välja.
Riigipea tõi veel välja, et kunstnikupalk on muutunud meie ühiskonnas loomulikuks nähtuseks ja ka pelgalt oma loomingust elatuvaid loojaid on pisitasa juurde tulnud. Ja kunsti hindavaid ja toetavaid ettevõtjaid lisandub vaikselt koos kunsti soetavate eraisikutega. Avalikku ruumi on jõudnud palju nn protsendikunsti, märkis president Karis ja lisas, et ka kuraatorite tööd on üha enam väärtustama hakatud. Ning, et seda kõike seda kroonib lojaalne ja arvestatav kunstipublik, kes pärast koroonapandeemiat järk-järgult tee galeriidesse ja näitustele tagasi leiab.
President Karis juhtis kõige positiivse kõrval tähelepanu sellele, mida saaks muuta ja parandada. Ometi räägime riigipoolse kunstirahastuse ebapiisavusest ja Kulkale liigse koormuse panemisest, ravikindlustuse võimalusest kõikidele loojatele, Eesti Kaasaegse Kunstimuuseumi valusast olukorrast, EKA ruumikitsikusest, Tallinna Kunstihoone renoveerimise pausile panekust; sellest, et meie kunstivaldkond toetub liialt erakorraldajatele ja inimeste missioonitundele; sellest, et õppejõud ei jõua oma sõpru ära rääkida, et nad madala palga tõttu õppejõuks tuleksid; sellest, et kunstist ei ole võimalik ära elada, kõneles president Karis ja tõdes, et see ei ole normaalne ega jätkusuutlik. Need asjad peavad muutuma ja muutuvadki, kuid need muutused on aeganõudvad. Liiga aeganõudvad meie väikse riigi kohta.