Mitte mingi tavaline reisisaade. Evald Kotkasulg: kõige ägedam moment oli, kui Eesti hunt sõitis Harleyga mööda Ameerikat ringi
Paljudele „Eesti selgeltnägijate tuleproovist” tuntuks saanud šamaan Kotkasulg, kodanikunimega Evald Piirisild, võttis ette retke kaugele Ameerikasse, aga kaugeltki tavalise. Go3 vahendusel vaadatav „Vanamehed metsikus Ameerikas” ei ole järjekordne tavapärane reisisaade ja seda kinnitas ka jutuajamine Kotkasulega. Evald võttis GO3-e vastu Salme kultuurikeskuses, kus ta põhitööna Tallinna Linnateatris hooldemehena töötab.
Ukse peal tuli intervjueerijatele vastu üleni valges Kotkasulg, kel olid isegi sussid valged, kaelas mitmed ehted ning vilepill ja peas Kotkasule peaehe. Enne kui temaga vestlema asuti, tegi Evald kiire ülevaate oma maalinäitusest, mida Salme kultuurikeskuse teisel korrusel näha saab.
Alustame otsast. Kust tuli selline idee Ameerikasse roadtripile minna?
Eks me kõik oleme olnud kunagi väiksed poisid, kes on tahtnud olla nagu indiaanlased või sellised metsikud inimesed ja eks see mõte pärineb võib-olla lapsepõlve ajast. Sellest ajast kui…praegu on sellest 20 aastast möödas, esimesest indiaanilaagrist, kohtumine indiaanlasetega, siis tekkiski huvi üldse oma esivanemate, meie eestlaste esivanemate elust, olust ja kommetest. See aeg tuligi mõte ehk oma elus eesmärk – läbi käia kõik neli ilmakaart. Idas, lõunas, läänes, põhjas. Idas Ukok Plateau peal, põhjas Islandil, lõunas Austraalias. Ja see viimane Ameerikasse sõit…see oli juba mul ammu-ammu planeeritud, et peaks minema. Ja mõte saigi teoks, kui tuli mulle kutse, et läbi viia Merle matusetseremoonia – kas ma tuleks Merle teist osa mägedesse viima, kus Merle ise pool elu veetis. Kui see kõik nüüd kokku panna ja sõpradele sai ka öeldud, et „lähme teeme ära, lähme seikleme natukene!”, et saaks kodunt natukeseks ära. Teades seda, kuidas meil siin kodus on küll need haigused, stressid, inimeste vihad ja see kõik on nii palju tolmu, et tahaks minna ja see maha raputada. Ja nii saigi ja unistus tuleb täide viia.
Kes need sõbrad olid, kes siis sinuga kaasa tulid?
Oi… ma tegin kutsed paljudele, aga küll üks ja teine ei saanud oma koduste asjadega tulla. Kui ma rääkisin Tarmole… Tarmo on see, kes higitelkide tseremooniatel on Kivimeheks – see on suur aukohus olla. Tema oli kohe nõus ja Suleviga sai räägitud, Sulev kui Ufo, samamoodi kohe käpp. Kolmekesi me siis läksime. Kolm vanameest (naerdes), kuigi ütlen, et Tarmo on noor, aga ka vanamehed võivad saada uuesti nooreks, minna seiklema ja tunda ennast vabana.
Kuidas kalendris endale aega tekitasid, et Ameerikasse rändama minna?
Et nii pikaks ära minna, peab varem juba kõik ära planeerima. Teades, mis olukord oli, COVIDi asjad ja kõik, olin ma arvestanud, et sinna ei ole mõtet minna üheks päevaks. Ma panin terve puhkuse selle jaoks ja oligi nii. Minu puhkus Ameerikas nõnda, et näha kõike seda, mida see lõputu Ameerika näitab oma uhkuses ja ilus.
Kas see aeg oli piisav sinu jaoks?
Noh, seal võiks kauem olla. See, mis me nägime, oli sellest kõigest 10% ainult. Ameerika on suur maa, suur rahvas, suured paigad.
Kuidas sa endale oma šamaaninime, Kotkasulg, said?
Me olime Kukerannas, indiaanilaagris, kus üks indiaani perehoidjatest nimega Dallas andis mulle nime, ühele teisele väiksele poisile ka. Ega tookord ma ei saanud veel aru, miks ta andis mulle nime Kotkasulg, aga nüüd 20 aastat hiljem olen aru saanud, et Kotkasulg ongi see, kes rändab kogu elu ühest paigast teise, kes näeb seda, mida teised ei näe. Salvestab selle oma silmades ja meeles ning kirjutab selle endale mällu üles, et kanda seda kõike nähtut ja kogetud enda sees ning hiljem seda kõike inimestele jagada. Ma lähen lendan, vaatan ja lendan ära, lähen vahepeal koju. Ja siis jälle mõnda teise kohta. Ma tunnen, et ma pean rändama ühest kohast teise.
Kui jutt juba rändamise peale läks, Ameerikas sõitsite palju tsiklitega ringi. Kas olete suur tsiklihuviline?
Oojaa, ikka. Tsikliga sõit ongi vabadus ja mis on kõige lahedam, on see, et sa tunned lõhnasid, mis su ümber on. Sa sõidad kuskil lehmalauda juurest mööda, sul on lõhnad või sõidad metsa vahel ringi ja tunned seda värsket lõhna, tuult. See on selline tunne, mida ei saa kunagi ära unustada.
Kui te planeerisite seda reisi, siis mis oli see peamine, mida tahtsite Ameerikas ära näha või teha?
Kuna meil oli planeeritud kohti, kuhu võiks minna, kindlasti Grand Canyon. Seda ei osanud ette aimata, et milline sügavus seal on. Ma olen seal üleval kaljunuka peal ja poolteist kilomeetrit on all. Siis kindlasti Yellowstone’i park – olla selles paigas, kus me ei tea iial, kui see pauk võib käia, sest seal on elav maa ehk geisrid. Ja muidugi kõige suurem, tähtsam asi minu jaoks, et ma viin läbi selle matusetseremoonia. Kuupäevad olid paigas, pidin olema seal kohal, sest Merle sõbrad Ameerikast ja Saksamaalt tulid kohale, et teda ära saata. See oli minu kui šamaani kohustus. Muidugi ka indiaanlastega kohtumine, Lendava Kotkaga Rupertiga. Temaga kohtumine, tema kodus olla see on unistus. Seal oli ka üllatus, et kui me seal koha peal käisime, siis ma vaatan seina peale ja seal kus on Ruperti perepildid, seal on ka Kotkasule maal, mis ma olin talle ma ei tea mis aastatel teinud ja see oli ta seina peal, aukohal.
Mis see kõige ahhetavam moment nendest kõigist oli?
Monumentide org. Vanaisade org. Vaikuse org.
Saad sa seda olustikku kirjeldada meile, kes me ei ole seal kohapeal käinud?
Sinna päikeseloojangu aeg minna, siis need mäed on kõik kuldsed. Päeval on need punakasliivased, sa lähed sinna ja kui sa näed neid mägesid, neid kaljusid vaatad, siis nad kõik jälgivad sind. Sa olid nagu vanaisade silmade vahel koguaeg. See on imeline tunne, mis ongi nii, et mäevaimud vaatavad sind. Igapäev oli midagi erilist, muidugi, aga vot see oli, mis meid kõiki mõjutas. Me olime kõik sellises olekus, et meid jälgitakse. Vanaisad vaatavad, kui me tulime neile külla.
Milline peab inimene olema, et ette võtta selline seiklus ja tunnetada omakorda, et mingisugune suurem võim vaatab su üle?
Tead neid on väga väheseid, kes üldse tunnetavad. Seepärast kui sa üldse lähed mägedesse või sellistesse paikadesse, sa pead olema väga aupaklik. Sa pead olema väga alandlik, sest sa oled indiaanlaste maal, see on nende kodu, sa lähed külla sinna. Sa ei lähe sinna nii moodi, et „näe, Kotkasulg, mina olen siin!”, ei, nii see ei käi. Sa küsid luba, sa räägid, et „kas me võime sulle külla tulla?”. Kui sa tahad saada hingelist tunnet, siis sa pead minema avatud hingega. Kui sa lähed sinna päikest võtma ja viskit jooma ja lõbutsema, see on hoopis teine. Kui sa lähed oma hinge, keha ja vaimuga, see on hoopis midagi muud, sa pead olema selleks valmis, kõik inimesed ei ole.
Sa oled nii mitmetel rännakutel käinud, erinevaid kohti kogenud, siis see igavana diskussioon. Kumb on parem kas välismaa või Eesti, viimase rännaku näiteks Ameerikaga võrreldes?
Eesti on ikka kallis. Ükskõik kuhu ma ei lähe, ma ikka mõtlen koduste peale, oma lähedaste peale, isa peale. Ma lähen sinna teise riiki, teisele maale ainult korraks, sest minu raudteejaam on siin kodus. See on koht, kus ma igapäev elan. Rännata on hea, aga kodus on ikka parem. Ameerika muidugi huvitav – ta on lõputu maa, seal sa võid näha nii karusid kui ka kotkaid ja indiaanlasi, mormoone, kauboisid, see on väga ilus maa, aga kodus on ikka parem.
Viimasel ajal on reisisaateid meeletult palju telemaastikule jõudnud. Kuidas Teie ja Teie sõprade saade teistest erineb?
Ta on teistsugune võib-olla sellepärast, sest me kõik kolm olime sellised nõnda öelda hingelised rändajad. See, et me olime küll kaugel…egas me seal ainult seda hingelist tööd ka ei teinud (naerdes), et eks me seal vahest võtsime seda viskikest ka ja mõned õlled võib-olla, olime nagu väiksed poisid, mängisime. Ei pea alati olema selline nii nimetatud palvemees, et ma nüüd käin ja teen asju. Vaatajad eelkõige näevad meie avatud südameid – seda vahest lapsikust, vahest sellist tõsist šamaanitööd, mis pole ainult, et sul on trumm käes ja trummitad. See on suure vastutusega töö, vastutus inimeste, loomade eest. Ma usun see on kõige ägedam moment, kui Eesti hunt sõidab Harleyga mööda Ameerikat ringi. Ma arvan, et see on maailmas esimene juhtum, kus Eestist hunt sõidab Harleyga.
Kas see on nagu topis või?
Ta on minu šamaanikate. Hundi pea, koos naha ja käppadega. See millega ma rituaale teen. Ja seda, et me saime selle Ameerikasse üldse kaasa saime võtta, selle jaoks oli vaja ka hundile pass taodelda.
Lemmiklooma pass siis?
(Naerdes) Jah see oli minu lemmiklooma pass, kes oli kohvris ja keda me paitasime. Tollist saime temaga ilusti läbi. Keegi ühtegi paha sõna ei öelnud, et mul hunt kaasas oli. See oli äge!
Kas järgmine sõit on ka juba planeeritud kuskile?
Oi eks ma iga päev sõidan kuskile (naljatledes). Aga planeerimise osas, kuna mul on neli ilmakaart nüüd läbitud, siis võiks kiigata sinna vahele ka. Näiteks väga huvitav maa on Mongoolia. Ma olen käinud seal Mongoolia mägede piiri ääres, Altais, nüüd võiks käia Mongoolia šamaanide juures, elada jurtades, juua kumõssi, hobustega ratsutada, võib-olla saab ka tsikliga sõita, et elada selle rahvaga koos, olla neile külaline ja saada ka nendelt võib-olla tarkust, õpetusi või tutvustada meie eestlaste elu siin, mismoodi meie siin elame.
Ütlesid, et inimene peab olema väga avatud südamega, et rännakule minna. Kas on mingisuguseid näpunäiteid, kui inimene tahab alustada seda teekonda?
Tuleb hoog maha võtta, hirmudest lahti saada, vihast lahti saada, oma egost lahti saada. Sa ei tee kellelegi halba, ei ole kuri, kade ei tohi olla. Siis sa oled valmis minema. Kindlasti kui sa lähed kuskile kaugele rännakule pane oma telefon kinni. Jäta ennast sellest infomaailmast eemale, sealt kust tuleb seda tolmu koguaeg peale, jäta see maha. Ära hakka telefonist seda tolmu otsima, vaata pigem ümberringi ja mägesid, laula kotkastele või mängi parmupilli (järgneb 30 sekundit parmupilli mängu). Ja nii lihtne see ongi!
