Matemaatikaõpetaja Veronika Grigorjev: õpetaja saab olla üle Eesti, isegi kui kahe kooli vahel on 230 kilomeetrit

20 aastat matemaatikaõpetaja ametit pidanud Veronika Grigorjev tõestab, et armastatud ameti nimel pole olemas töölesõiduks liiga pikka maad. Nimelt ootavad õpilased Veronikat klassi ette nii Tallinnas kui ka 230 km lõuna pool Põlvamaal. Õppimine peab käima ilma hirmuta ja õpetaja ülesanne on tekitada õppimiseks sobiv keskkond ja meeleolu, on matemaatikaõpetaja Veronika Grigorjev veendunud.

Veronika on põline põlvakas, kes on lapsena käinud nii Põlvas koolis kui ka pidanud seal õpetajaametit peamiselt gümnasistidele. Viimased kolm aastat on ta töötanud Johannese Koolis Rosmal, kus õpetab 8. ja 9. klassidele matemaatikat. Tänavu alustas ta tööd lisaks ka Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumis matemaatika juhtõpetajana.

Ta on veendunud, et ühel gümnaasiumiõpetajal peab olema nn kontrollgrupp põhikooli õpilasi, et ei kaoks side põhikooli matemaatikaga ja säiliks väljakutse tegeleda nooremate õpilastega. „See ei ole kerge ülesanne. Õpetajana peab olema väga veenev, et õpilased jätaksid kõik muu ja tegeleksid 45 minutit järjest matemaatikaga. Aga mul on õpilastega vedanud, sest tihtipeale on klassis selline lahendamise tuhin, et pole aega isegi vahetundi minna,” kiidab Veronika oma õpilasi. Miks just kool Rosmal? “Mulle meeldib mõelda nii, et seal, kus on sündinud silmapaistev pedagoog ja koolipedagoogika uuenduse eestvõitleja Johannes Käis, on mul hea ja rahulik oma uuendusi katsetada,” selgitab Veronika.

Tallinnasse tööle kandideerimiseks sai Veronika inspiratsiooni koolituselt, kus tuli teha iseendas audit, mis omakorda andis tõuke oma tööelus muudatusi teha ning nii sai juhuslikult nähtud töökuulutusest uus töökoht.

Kuidas ikkagi korraldada oma tööelu kahe linna vahel?

„Eks see on nõudnud kõikidelt osapooltelt topeltkoguses vastutulekuid, kuid hetkel bussid-rongid sõidavad. Tagavaravariandiks on veebitunnid ja Moodle’i lahendus,” selgitab Veronika, kes on heaks näiteks sellest, et õpetajaametit saab pidada üle Eesti ja seda ilma tingimata kolimata.
Ta on õppinud tööle sõitmise aega ära kasutama – kui ise mitte roolis olla, leidub aega nii töö tegemiseks, lugemiseks kui ka lihtsalt mõtlemiseks. Ka magamata jäänud tunnike leiab lahenduse. „Arvan, et mul on heade mõtete jaoks nüüd palju rohkem aega ja ruumi, kui üle õue tööl käies. Võimalust panustada alustavasse kooli ei tule kuigi tihedalt ette,” kiidab Veronika mitmekülgsust õpetajatöös.

Taoline paindlik töökorraldus pole mujal maailmas üldse mitte muretsemist väärt, teab ta kinnitada. „Olen tähele pannud, et teistel inimestel on minu läbi Eesti sõitmisega rohkem muret kui mul endal. Mulle endale teeb vaid muret, et kui ühes minu koolis on tavatunniplaanist erinev õppepäev, pean ma ümberkorraldusi tegema. Kui aga mõlemas koolis toimub midagi ägedat, on valikut peaaegu võimatu teha,” tõdeb Veronika.

Ajutisest töökohast sai kutsumus

Veronika pole aga alati teadnud, et tema kutsumuseks on olla just õpetaja, vaid sattus sellele teekonnale juhuslikult. Ülikooli lõpetamiseks oli vaja läbida lisaaineid, milleks ta valis õpetamisega seonduvad, ning praktika läbis ta koolis – oma matemaatikaõpetaja käe all. Kui ühel hetkel oli vaja alustada tööelu, leidis ta vaba matemaatikaõpetaja koha. „Plaanisin jääda aastaks, kuni leian uue töökoha. Koolis õpetades sai aastast 2, 5, 10 ja varsti ka 20,” räägib nüüdseks staažikas matemaatikaõpetaja.

20 aastaga on õpetajatöös ta sõnul nii mõndagi muutunud, seda nii õpetamismeetodites kui ka õpilaste nõudmistes. „Kui alustasin õpetamisega, oli oluline õppeaine ise. Ka ülikooli ettevalmistus nägi ette õpetamist stiilis õpik-töövihik-kriiditahvel, kus õpetaja lahendas ülesandeid tahvlile ja tundis sellest ülisuurt rõõmu. Õpilaste vaevaks jäi mahakirjutamine. Toona õpilased ei nõudnud ka palju – kirjutasid aga maha, olid vaikselt ja kui ka aru ei saanud, siis küsida keegi ei julgenud,” meenutab Veronika ja võrdleb, et tänapäeval on olulisem õppimise protsess ise, seostamisoskus ja efektiivne õppimine. „Õpilased tahavad päriselt asju selgeks saada ja on huvitatud eksamite edukast sooritamisest,” räägib Veronika, lisades, et tal on väga hea meel, et tänapäeval on tal õpetajana abiks ka abivahendid nagu Moodle, Desmos, e-koolikott ja enda loodud õppevideod.

Õppimine peab käima ilma hirmuta

Veronika meenutab, et ajal, kui ta ise koolis õppis, valitses klassiruumis tihti hirm – hirm eksida, hirm ebaõnnestumise ees, hirm õpetaja pisiasja pärast välja vihastada, hirm saada hinne „2″. „Juba siis mõtlesin, et peab ju saama kuidagi teisiti õppida-õpetada. Kuidagi on juhtunud, et olen püüdnud nii endale kui teistele tõestada, et saab ikka küll teistmoodi. Õpilane ei tohiks karta matemaatikatundi, minu ülesanne õpetajana on tekitada klassiruumis õppimiseks sobiv keskkond ja meeleolu,” räägib Veronika, lisades näitena, et vahel aitab isegi pinkide teisiti paigutamisest. „Juba see aitab luua hoopis teisi mõtteid ja arutelusid. Õpilased, kes mind veel ei tunne, on klassi astudes tihti ehmunud ja arvavad, et on vale klass, sest kunagi ei tea, kuidas sel päeval mööbel paikneb.”

Ta on endale seadnud reegli, et tunnis peab õpilane õpetajast rohkem rääkima, lahendama ja mõtlema. “Näiteülesandeid lahendades ütlen õpilastele alati, et need on minu lahendused, nüüd on sinu lahenduste aeg. Ma väga ootan hetke, kui õpilane hakkab minu lahendustes kahtlema ja pakub enda arvates lihtsamaid lahenduskäike. Sel hetkel polegi oluline, kas vastus tuleb õige või vale, tähtis on protsess, areng ning julgus alustada,” räägib Veronika.

Õpetajaametit soovitab ka noortele

Õpetajaametit soovitab pikaaegne pedagoog ka noortele ja põhjusi selleks on mitmeid. „Õpetajaamet ei tähenda kindlasti ainult tundide ettevalmistust ja klassi ees loengu pidamist. See on väga palju muud,” räägib Veronika. „See on võimalus maailmaparandamiseks just nii suurelt, kui ise tahad ja julged ette võtta. Selles ametis on ka erakordselt suur üllatuste tõenäosus. Näiteks su õpilased laulavad sulle või toovad kooki, kuigi kellelgi pole sünnipäev, on nõus sinuga koos lahendama ülesandeid kasvõi kell 22.00, on valmis tooma hirmnaljakaid põhjendusi, miks on vajalik tunnikontroll või kontrolltöö edasi lükata, mõtlevad välja ülimalt tõese matemaatilise aprillinalja, kaunistavad sinuga koos piparkooke või teevad ülilaheda õppevideo sellest, kuidas metsas integraal vastu tuli,” loetleb Veronika ning on veendunud, et õpetaja hindamatuks töötasuks ongi õpilaste siiras tagasiside, säravad silmad ja vahetu tänulikkus.

Matemaatikaõpetaja kiidab ka seda, kui palju on õpetajatöös vabadust – alates õppemeetodite valikust kuni töökoha valikuni maakoolidest suurte linnakoolideni. „Mul on vedanud – olen olnud mitme ägeda koolipere liige, töötanud just täpselt seal, kus mind on olnud kõige rohkem vaja ja saanud õpetada tuhandeid õpilasi, kasutades meetoditest isegi matemaatilisi muinasjutte.”