President Karis avas kooliõpilastega nende mõtetest välinäituse „Kas ma Eestit unes nägin?“
President Alar Karis avas Kadriorus koos kooliõpilastega välinäituse „Kas ma Eestit unes nägin?“, kus on avaldatud tänavu kirja- ja mõttetalgutel osalenud noorte arvamusi Eesti kohta. Näitusega on võimalik tutvuda A. Weizenbergi tänaval presidendi kantselei ja Kadrioru kunstimuuseum poolsel küljel.
„Teie Juhan Liivist rohkemal või vähemal määral tõukunud unenägudes ja unistustes käimine tekitas rõõmu ja lootust, soovi teie kõigiga tuttavaks saada. Ja ka soovi näha, millise riigi te kunagi Eestist nende unede ja unistuste toel teete. Teie tekste lugedes jõudsin veendumusele, et sellises riigis tahaksin mina küll elada,“ sõnas riigipea noortele.
Teie tekste lugedes jõudsin veendumusele, et sellises riigis tahaksin mina küll elada!
„Kirjutamine aitab oma mõtteid selgemaks mõelda. Teie kõigi arvamused, tunded ja mõtted on õiged ja originaalsed, kui need tulevad südamest. Ja kui on mure, aitab kasvõi oma mõtete enda jaoks kirjutamine vahel väga palju. Kõik läheb selgemaks ja mure muutub ka mõistetavamaks, hoomatavamaks. Ja teine võimalus on oma mure sõbrale või kellelegi teisele ära rääkimine. Näiteks presidendile,“ lisas ta.
Kirjutamine aitab oma mõtteid selgemaks mõelda. Teie kõigi arvamused, tunded ja mõtted on õiged ja originaalsed, kui need tulevad südamest.
Riigipea tänas ka õpetajaid: „Ma tänan ka teid teie töö eest Eestimaa noortega. Seda tööd ei suuda keegi kunagi vääriliselt tasuda, kuid õpilased oskavad teie tööd hinnata. Uskuge mind, nad ise kirjutasid sellest mulle. Ja need, kes veel ei kirjutanud, teevad seda kindlasti tulevikus oma südames.“
„Noorte lugemis- ja kirjutamisoskus saab üha olulisemaks, et osata üha kiirenevas maailmas ja iseendas orienteeruda, tajuda elu tervikut ja suuta süveneda, mõista, analüüsida. Ja seda kõike eriti järgmisel aastal peetava Eesti raamatu 500. aastapäeva valguses,“ ütles president Karis.
Noorte lugemis- ja kirjutamisoskus saab üha olulisemaks, et osata üha kiirenevas maailmas ja iseendas orienteeruda, tajuda elu tervikut ja suuta süveneda, mõista, analüüsida.
Vabariigi Presidendi kirja- ja mõttetalgud toimusid 16. jaanuarist 14. veebruarini. Sellega soovis president Alar Karis lasta mõttel ja fantaasial lennata teemal „Kas ma Eestit unes nägin?“.
Teema tõukub tänavu aprillis oma 160. sünniaastapäeva tähistanud luuletaja Juhan Liivi tekstist, mis valmis aastal 1895. See oli aeg, mil Eesti oma riigist võiski ainult und näha. See oli miski, millest vaid väga salamisi unistada võidi, sest ühele vasttärganud rahvale oli oma riik veel midagi kujuteldamatut. Ometi uskus siis Juhan Liiv, et ükskord on Eesti riik ja pidas oma erakonnaks eesti keelt. Temast kujunes eesti kaasaja luule rajaja ning teda on peetud kõige eestilikumaks luuletajaks. Ja mõned aastakümned pärast luuletust „Kas ma Eestit unes nägin?“, sündis ka Eesti Vabariik.
Riigipeale kirjutasid 368 kooliõpilast vanuses 7–20 eluaastat. Und nähti nii luules kui proosas, realistlikumalt ja lennukamalt, minevikust ja tulevikust, riigi ja isiklikust vaatest. Pea iga unenäo lõpus oli aga lootus.
Töid laekus üle Eesti: Ailalt, Alalt, Alansilt, Albust, Allikult, Antslast, Arukülast, Avinurmest, Avispealt, Elbust, Elvast, Habajalt, Haapsalust, Häädemeestelt, Indast, Jõõdrest, Jälgimäelt, Järvakandist, Kaberneemelt, Kajamaalt, Kambjast, Karilatsilt, Karksi-Nuiast, Kasemetsalt, Kehtnast, Kergult, Kihelkonnast, Kilksamalt, Kilingi-Nõmmelt, Kohtla-Järvelt, Kolgalt, Koselt, Kotinukalt, Kuressaarest, Kõdukülast, Kõmsilt, Kärust, Laekverest, Leelilt, Loolt, Loodilt, Lõetsalt, Metsanurmelt, Metskülast, Metstagant, Muhust, Murastest, Mustametsast, Mõtsult, Mälikülst, Määralt, Narvast, Nurmelt, Nurmsilt, Nõost, Otepäält, Paidest, Paikuselt, Paistust, Pudisoolt, Pällust, Pärnu-Jaagupist, Peetrist, Penult, Punakülast, Põltsamaalt, Päidrest, Rahestest, Rahingelt, Rahklast, Raikkülast, Rannamõisast, Raplast, Rasvalt, Rõugest, Saareotsalt, Sakust, Sauelt, Saustinõmmest, Sillamäelt, Sindist, Sireverest, Sultsist, Suur-Pahilast, Suurupist, Taageperast, Tabasalust, Tabiverest, Tallinnast, Tammistelt, Tartust, Tihemetsalt, Tootsist, Tõdvalt, Tõrvast, Tõusist, Türilt, Valgast, Valgust, Valgutalt, Valjalast, Vanakülast, Varblast, Vatlast, Viiratsist, Viljandist, Võevast, Võrust, Väike-Maarjast, Õhult, Äksist ja Ääsmäest. Samuti võõrsil õppivatelt noortelt Prantsusmaalt.
Noored nägid unes väga palju Eesti loodust: soid-rabasid, metsi-niite, linnu-külasid, randu-maanteid. Samuti inimesi, kellest nähti palju heatahtlikkust ja hoolivust ning sooviti, et oleks vähem vägivalda, suitsetamist, alkoholi pruukimist, prügi maha loopimist. Unistati maailmast, kus poleks sõdu ja mõeldaks rohkem keskkonnale, loomadele ja taimedele. Osati tunda väärtust omakultuurist, heast haridusest ja vabast riigist. Nähti Eestit kui kokkuhoidvat ja heatahtlikku peret.
Kuid tunti ka muret poliitkultuurituse, nõrgemate toimetuleku pärast. Tajuti, et mida kaugemal suurest linnast elada, seda ebaolulisem sa riigile oled. Tunnetati, kuidas osa inimesi on maha jäetud. Aga uneleti ka uutest tehnoloogilistest imedest, suuremast riigi pindalast ja maa seest leitavast kullast. Mõne jaoks jäi kõik unenäoks, kuid mõni leidis ärgates, et see kõik on ka ilmsi samamoodi. Suur osa kirjutajaid jõudis lõpuks välja tõdemuseni, et kõik on hästi.
