AJAKIRI GOLF KIRJUTAB! Fotograaf Mats Soomre: ülioluline on tunda golfimängu olemust ja eetikat

Fotograaf Mats Soomre arvates on fotograafia nagu golf, kus pole kunagi võimalik saavutada olukorda, kus kõik ülesvõtted tulevad hästi välja, nii nagu golfis ei saa kunagi kõiki lööke lüüa täpselt sinna, kuhu sa soovid. Matsi arvates on vaja vaid harjutada ja jätkuvalt areneda.

Mats, kas Teie huvi fotograafia ja golfimängu vastu arenes paralleelselt?

Päris mitte, aga kui otsast alustada, siis oma esimese nahkvutlaris fotoka sain isalt 12-aastaselt. See oli päris e h t n e Smena 1! Pildistasin sellega isa sõbra suvilat ja selle ehitamist. Tol ajal käis fotode tegemine ju teate küll kuidas – oma kätega tuli pimikus ilmutada fotokeemiaga. Mõnes mõttes oli see väga põnev tegevus, tekitas isegi rohkem huvi ja oli hobi vahelduva eduga, tõusude ja mõõnadega. Tõsisem huvi tekkis siis, kui digifotograafia saavutas mõistliku taseme.

Seos golfiga tekkis mööda loomulikku rada, sest olen golfi mänginud alates möödunud sajandist. Aastal 2007 avastasin, et huvitav, miks mitte keegi golfist asjalikke fotosid ei tee … Kui isegi tehti, siis silme alla need mulle ei sattunud.

Niisiis võib öelda, et tänase päeva seisuga on mul väga suur kogu digitaalselt jäädvustatud golfiajalugu.

Kõik esimesed asjad jäävad meelde erilistena. Mille püüdsite esimesele avalikkuse ette jõudnud golfifotole?

Enamik fotosid on erilised! Otse küsimusele vastates, siis oli esimene avaldatud ja laiemalt levinud foto Mari Suursalust Niitväljal, 17. griinil puttamist lugemas.

Mida tuleb golfimängu fotodele jäädvustamisel arvestada ja mida on selles erisugust võrreldes näiteks jalgpalliga, kergejõustikuga, suusatamisega … ?

Enamike spordialade pildistamine toimub distantsilt. Fotograaf ei saa olla näiteks jalgpalliväljakul. Golfi pildistamine toimub seevastu keset mängu, mil tuleb fotograafil ka endal väga hästi teada, kus tohib olla ja kus olla ei tohi, kus ta segab mängijaid ja kus mitte. Ülioluline on tunda golfimängu olemust ja eetikat – on kindlad hetked või momendid, mil fotosid ei tehta või siis vastupidi, mil on alati hea seda teha. Olen mängijatelt kuulnud ja ka ise märganud, et kui tuleb fotograaf väljastpoolt, siis kipub segama, häirima ja ennast kohati lausa eluohtlikkusse olukorda seadma. Seega kõige parem golfifotograaf on see, kes ka ise seda mängu mängib. Minu hcp on alla 16 ja võin juba pildistada küll!

Kas püüate pildistada võimalikult kõike, mis golfiga seotud ˗ treeningud, võistlused, sportlased võistlushoos või pigem valite teemasid?

Laias laastus jäädvustan siiski seda, mis mulle endale hetkel kõige rohkem emotsionaalselt meeldib. Loomulikult teen ka seda, mida palutakse. Poseeritud fotosid teen minimaalselt. Meelsasti jäädvustan golfi ja elu just nii nagu need naturaalselt on oma rõõmude ja muredega, peamiselt võistlusi.

Kui samaaegselt on toimumas kaks põnevat golfivõistlust, kuidas siis valiku langetate?

Kui see peaks tekkima, siis otsustan vastavalt olukorrale. Enamasti olen juba ette kokkulepped sõlminud, kuhu lähen või mida pildistan. Eestis toimub golfis palju ja ma kindlasti ei jõuakski kõikjale. See tegevus on minu jaoks jätkuvalt hobi, mis on küll väga suuremahuliseks muutunud.

Kuidas käituvad golfimängijad, kui märkavad Teid pildistamas või ei sega see neid üldse mängule keskendumast?

Valdav osa tunneb mind päris hästi ja enamasti tervitavad rõõmsalt. Ma tean juba ette, kellele võib lähemale minna ja kellega võib vestelda, kuigi aeg-ajalt juhtub apsakaid ja võin ka segada. Nii nagu golfimängija lööb palli aeg-ajalt metsa või vette, juhtub ka minul apsakaid.

Parimad emotsioonid olen saanud, kui keset võistlust tuleb mängija ja tänab tehtud fotode eest. Siis tunnen ka ise rõõmu, et vaadatakse ja omakorda rõõmustatakse.

Kas golfis ja fotograafias leidub mingisuguseid ühiseid jooni või kas üldse tasub neid otsida?

Ühiste joonte otsimine on tahtmise asi. Alati leiab midagi ühist, kasulikku ja sarnast, kui seda soovida. Seoste nägemine ja nende interpreteerimine on lausa vajalik. Pigem aga otsin sarnasust oma igapäevatöö, golfi ja fotograafia vahel, kuid see on juba pikem jutt.

Olen 17 aastat koolitajana juhte ja meeskondi analüüsinud ning koostöö oskuseid treeninud (www.belbin.ee). Nii kipun ka golfimängijaid ja kogu golfis toimuvat jälgima selle pilgu läbi, kuidas inimesed käituvad, mida nad teevad ja kuhu selle kaudu välja jõuavad. Erinevalt käituvate inimeste teema on mulle alati kodune ja huvitav olnud.

Nimetage mõned väljaanded, milles Teie golfifotod on ilmunud.

Näiteks Golfifoto, ajakiri Golf, kaasa arvatud mitmel korral ajakirjade kaanefotod. Parim saavutus oli näha oma fotot Kanada spordiajakirja esikaanel allkirjaga „Photo by Mats Soomre, Estonia“. Just see „Estonia“ osa! Lisaks ka Inglismaal, Saksamaal, Soomes, Venemaal, Lätis, Leedus ja tõenäoliselt veel kuskil.
Sotsiaalmeediast leiab minu golfifotod www.facebook.com/GolfiFoto. Tänaseks on valmis saanud põhjalikult uuendatud golfifotode galerii „Moments by Mats Soomre“, mida ma pidevalt täiendan uute galeriidega. Seda galeriid tasub vaadata suurel ekraanil!
Mul on tavaks igale oma fotole signatuur alla panna. Huvitaval kombel olen märganud, et nii mõnigi lõikab selle ära ja paneb siis kuhugi vaatamiseks välja. Tegelikult võiks ikka autori nime alles jätta …

Kas pildistate spontaanselt või lähete spetsiaalselt tellimuste peale pildistama?

Kõige enam meeldib pildistada spontaanselt – vaatan, tunnetan ja kui tuleb see õige hetk, siis … Näiteks eelmise suve üks parimatest fotodest tuli Niitvälja Karikalt, kus fotol Toni Karjalainen.

Kas Teie fotopagas on jõudnud ka näitustele?

Lühidalt – ei ole! Hoian valdavalt elektroonilist stiili. Aga mõte tundub tänaseks juba huvitav olevat.

Millist ülesvõtet peate seni ise enda loomingus kõige õnnestunumaks?

Looming on suuresti küsimus maitsest, emotsioonidest, tunnetest ja ka koolkonnast. Fotode osas on mul mitu sellist, mis on erinevatel põhjustel väga head. Valdavalt on see seotud ka foto juurde käiva looga, mis tegelikult toimus ja kuidas foto tuli. Hea emotsiooniga foto on aastast 2013, kui Jüri Petter väljendas oma rõõmu sel hetkel, kui tema pikk sisse läks Niitvälja 17. raja griinil.

Kas ja kui sageli võib Teid ennast golfi mängimas näha?

Üpris tihti käin mängimas. Eelmisel aastal sai eriti palju käidud, sest lisaks mu nooremale pojale (12) hakkas ka vanem (22) golfi mängima.

Kujutage endale ette olukorda, kui ütlen laupäevahommikul abikaasale, et lähen nüüd golfi mängima … koos kõikide lastega … terveks päevaks … täie mõnuga … Sellest ei saa elu enam kuidagi paremaks minna! Mu abikaasa golfi ei harrasta ja siis saab ta samal ajal rahulikult tegeleda talle endale oluliste asjadega nii, et mitte keegi ei sega. Kõik on rahul ja õnnelikud. Ja kui poisid mind ükskord võitma ka veel hakkavad, siis olen täiega rahulolev.
Mängin enamasti koduklubis Niitväljal, sest olen seal klubi liige juba möödunud sajandist, patriooditüüpi natuke. Aeg-ajalt mängin ikka mujal ka. Eestis on iga väljak erakordne, huvitav ja hea.

Rohkem golfiuudiseid leiab ajakirja Golf uudisteportaalist. Uuri lähemalt SIIN!

Jaan-Ivo Lukas