C-Jam´i aastakümme lõpetab ühe etapi ja avab ukse uuele tasandile

Möödunud suvi oli tšellokvartetile C-Jam peadpööritavalt tegude- ja sündmusterohke, kuna jõuti esimese juubelini, mis on igati vääriline verstapost tähistamiseks. Et jagada rõõmu ja pidada sünnipäeva ühes kaasmaalastega, võeti ette mahukas juubelituur, mis tõi meelihaaravad muusikalised kompositsioonid inimesteni üle kogu Eesti.

Kvartett on kogumas üha enam populaarsust, mis lennutab laia maailma. Tagasiside meie meestele on olnud positiivselt tuline.

C-Jam’i eestvedajal Pärt Tarvasel on käed-jalad tööd täis olnud ning mõistagi ka pea mõtteid täis. Käesolev mõttevahetus toobki sinuni, hea lugeja, muljed olnust ning mõtted eesootavast.

Pärt, loomeinimesed on tundelised ning nende meeleolud sõltuvad vahel ka aastaaegadest. Missuguseid emotsioone Teis tekitab alanud sügis? Kas peate end ka stereotüübi põhjal emotsionaalseks ja tundeliseks?

Sügis on ikka selline veidi nukker aastaaeg. Kirev suvi on möödunud ja alanud on tavapärane elurütm ning rutiin. Seiklemised on selleks korraks jälle seigeldud, peab hakkama asjalikuks ning valmistuma peatselt saabuvaks aastavahetuseks.

Mind isiklikult pole see aastaaegade vaheldumine tavaliselt eriti häirinud, aga see aasta on selles suhtes pisut eriline. Jäi ju C-Jam`i juubeldamine ja suur kogus kontserte seljataha ja eks tulevased muutused isiklikus elus lisavad pigem elevust kui nostalgilist kurbust ning tagasivaatamist. On kirgas ja imeline aeg edaspidiste plaanide tegemiseks ja ka teostamiseks. Kas ma nüüd just tundeline ja emotsionaalne olen? Hea küsimus, millele peaks pigem teised vastama. Ennast kõrvalt jälgida on ju keeruline. Olen selline nagu olen ja teisiti kahjuks või õnneks ei oska.

Missuguste mõtete ja emotsioonidega vaatate tagasi Teie eestvedamisel tegutseva tšellokvarteti C-Jam tänavu suvel toimunud kontsertturneele? Kas näiteks publiku huvi tšellomuusika vastu püsib stabiilsel lainel või on põhjust rääkida huvi suurenemisest?

Tänavusuvise kontserttuuri võib kokku võtta ühe sõnaga – super! Vahel on ju ikka vaja sellist täielikku kordaminekut. Tavaliselt sellest ju päris kohe aru ei saa. Vaja on pisut distantsi, et seda kõike taibata. Pole selles karussellis tiireldes aega kõigesse süveneda ning n-ö kohale jõuab see ikka veidi hiljem. Möödunud suve võib lugeda väga kordaläinuks. Ega me sellist hulka inimesi kontsertidele osanud oodata ja järgmistel kordadel tuleb ilmselt kolida suurematesse kohtatesse. Pole ju eriti tavapärane, et osa kontserte tuleb kolida seest välja, sest huvi on nii suur, et saal kipub väikeseks jääma. Meelitav on see aga kindlasti ning näitab vaieldamatult tšellomuusika populaarsuse suurenemist. Kõige jahmatavam on sealjuures, et tegelikult käisime tuuri keskel ära ka veel Saksamaal, kus vastuvõtt kujunes oodatust kordi tormilisemakski. See üllatas kohe päris tõsiselt ja meelitavalt.

Millised muusikapalad kõlasid tuuril C-Jam´i repertuaaris esmakordselt ja kuidas publik need vastu võttis?

Kõlasid parimad palad meie kümne aasta tegemistest. Valmis uus plaat ja see kõik oli kokku ikka nagu aruanne tehtust. Midagi väga spetsiaalselt me siiski tegema ei hakanud ja uusi lugusid oli tuuril vast isegi vähem kui oleks soovinud, aga eks ju kontserdi pikkus paneb omad piirid ette. Küll need täiesti uued kavad ja nägemused ka tulevad! Ideede nappust õnneks ei ole ja plaane tulevikuks on nii palju, et jätkuks ainult jõudu neid realiseerida. Tõsi, sedapuhku proovisime ka veidi klassikalist muusikat esitada ning peab tõdema, et edukalt. Menu oli ja keegi ummisjalu minema ka ei jooksnud.

Küllap on C-Jam´il omad lemmikud heliloojad. Mil määral ühtib publiku maitse kvarteti valikuga?

Aastatega on meil kujunenud n-ö lemmikud, kelle lugusid esitame. See peab ju ikka eelkõige ennast ka kõnetama, siis meeldib kontsert ka publikule. Kavas on meil olnud väga palju Queen`i. See on haruldaselt hea materjal tšellodel mängimiseks. Uue armastusena võin nimetada Muse. Müstiliselt hästi loodud kompositsioonid ja lähenemine ning nad on väga edukalt ühendanud klassikalise ja poppmuusika. Tegelikult on see kõik ju olnud omaaegne popp, aga aja möödudes nimetatakse seda teisiti. Minule isiklikult see muusika liigitamine ja lahterdamine väga ei istu. Vahet ju pole, mis värvi see kass on, peaasi, et hiiri püüab! Muusika peab ikka inimesi kõnetama. Kui seda pole, siis on selline n-ö laboratooriumi tasemel katsetamine nagu sport – kes rohkem ja kiiremini suudab. Vahel on end keeruline motiveerida, õppida ära mõni keeruline lugu, kui on teada fakt, et publikut see ei meelita ja pigem peletab. Kes see ikka soovib mängida, kui saalis palju tühje kohti nagu klassikalise muusika kontsertidel väga sageli kohtab, olgu see siis interpreedile nii väljakutsuv ja elamustpakkuv kui tahes. Pillimees on ikka publiku jaoks, mitte vastupidi.

Kõiki ajaloo prügikasti lennanud lugusid pole ikka kah vaja mängida. Ega nad asjatult unustatud ole. Ka pole ma kindel, et kas sümfooniaorkestriga on mõtet teha süntesaatori hääli, kui süntesaatoriga saab neid palju lihtsamalt ja efektsemalt teha. Ega muusika pea olema nagu valge laborihiir, kelle elusaatusest teavad vaid paar läheduses viibivat teadlast. Kõik jutud mingist elitaarsest kunstist, mida suudavad vähesed mõista, kahjuks minu arvates ei päde. Kui pole publikut, siis pole ka ilmselt muusikat ja iga müra pole ka vaja muusikaks nimetada. Selles valguses tundub mulle, et koostöö „C-Jam vs publik“ on haruldane nähtus või nagu mõni elav klassik on öelnud – töötab.

Kui sageli C-Jam oma repertuaari uuendab ja missugune roll on neis otsustes diskussioonidel?

Püüame oma repertuaari hoida pidevas arengus. Ikka jälle aeg-ajalt tuleb vaikselt uusi lugusid ja vanad kaovad. See on säärane pidev protsess ja sõltub eelkõige sisetundest ja vahel ka vabast ajast. Kuna seaded kirjutan ikka siiani mina, siis erilisi diskussioone meil selles suhtes ei ole. Eks kaaslased vahel ikka soovitavad mõnda lugu kuulata ja vaadata. Püüan siis seda ka teha ning ennast kurssi viia erinevate nägemustega, aga otsuse teen lõpuks ikka mina. Ega igast loost saa ka väga huvitavat seadet teha, kui see parasjagu endale huvi ei paku. Eelkõige peab see pakkuma pinget sellele, kes kirjutab. Siis tuleb lugu lihtsalt ja veenvalt kätte.

Kas mõni helilooja on kirjutanud muusikat spetsiaalselt C-Jam´ile?

Mõned lood ikka on. Näiteks Timo Steiner, Sven Grünberg, Imre Sooäär jt. Kahjuks on kuidagi nii kujunenud, et eestlastest heliloojate muusikat on meie repertuaaris väga minimaalselt. Millest see on tingitud, ei oskagi kohe nii seletada. Üks vähestest, keda mängime ka julgelt mujal maailmas, on Rein Rannap. Tema Ruja-aegsed kompositsioonid on ikka haruldaselt head. Kahjuks pole olnud võimalust tema uuema loominguga tutvuda, aga võimalusel teen seda kindlasti.

Kas on tavaline mõne pala puhul, et publik nõuab selle kordamist?

Eks see ole selline konksuga küsimus. Tavapäraselt püüame lugude kordamist vältida, aga vahel tuleb sedagi ette. Minule isiklikult tundub säärane kordamine mõttetu, kui on metsikutes kogustes lugusid, mis kontserdi programmi ei mahtunud. Meil nimelt on tavapäraselt kaasas kogu repertuaar, ka see mida antud õhtul mängida ei plaani. Sealt on alati hea valida lisapalasid, mida läheb alati vaja ja õnneks mitte vähe. Reeglina sooviks publik ikka palju rohkem kui meie füüsis võimaldab. Heake küll, see viimane oli nüüd nali, aga ega need kontserdid füüsilises mõttes lihtsalt kätte ei tule.

Kas C-Jam´il on oma fännklubi ja fanaatikud, kes peaaegu alati esinemistel kohal on?

Kindlasti on meil olemas omad fännid. Minule teadaolevalt pole veel n-ö fännklubi loodud. Ilmselt veel vara ning vaja veel suuri tegusid teha, mida me ka teha kavatseme. Tõepoolest puuduvad mul andmed kaasasõitvate fännihordide kohta. Küll see aeg varsti tuleb, selles ma ei kahtle!

Milline on huvi Eestis tšellomuusika õppimise vastu?

Isiklikut pole mul olnud au olla kunagi ühegi õppeasutuse õpetaja palgal ja seega saan anda ainult kaudseid hinnanguid, kuid kui kuulata kolleegide jutte, siis tundub, et on vägagi populaarne. Nimelt pidavat olema õpetajate, pillide jne puudus. C-Jam tegi sel suvel ka oma lastelaagri, et populariseerida tšellomängu ja seda just ansambli võtmes. Laager sai kiiresti täis ning kahjuks pidime väga paljudele ka eitavalt vastama, kuna olemasolev ajamaht ja isikukoosseis rohkemat ei võimaldanud. Kindlasti soovime seda järgmistel suvedel korrata ja seda siis juba festivali vormis, et oleks rohkem ka kontserte ning erinevaid kooslusi.

Tänavu möödus nelikümmend aastat sellest, kui asusite Tallinna Muusikakeskkoolis õppima tšellot. Missugust tähendust see tähtpäev Teie jaoks omab?

Tõsi ta on, et aastal 1974 astusin Tallinna Muusikakeskkooli. Tegelikult olin selleks hetkeks juba mitu aastat tšellot mänginud sama asutuse eelklassis ja seega on täitunud juba ca 43 aastat. Uskumatu, aga tõsi! Aeg on kiirelt läinud ja teist sama palju sooviks ikka veel mängida. Eks ta nii palju tähendust omab, et olen jõudnud poole peale – ekvaator n-ö. Tuleks vist ekvaatori tähistamise pidu korraldada nii nagu seda laevadel tehakse ja pudel šampust vastu pillijalga purustada. Mujale ei julge, lõhub pilli ära (naer).

“Tšellokvarett C-Jam on unikaalne kooslus meestest, kes ei karda avardada piire ja püstitada endale enneolematuid väljakutseid.” Nii kirjutakse muusikakollektiivi tutvustaval veebilehel. Missugune suurem välakutse C-Jam´i järgmisena ees ootab?

Järgmisena ootavad meid ees kontserdid Hiinas. Tegelikult ei oska nagu veel öelda, mida see kõik endas kätkeda võib. Lihtsalt ei adu veel seda mastaapi. Tahaks väga teha järgmisel aastal uue suvetuuri, lastelaagri ja ka C-Jam`i festivali. Esialgsed kokkulepped on olemas ja  kuidas see kõik õnnestub, on selge alles järgmisel suvel ja kokkuvõtteid saab teha sügisel. Õhus on veel mitmeid kontserte, kuid kuni midagi pole kindel, ei tahaks veksleid välja käia. Kindlasti oleks soov veel salvestada ja mõni video filmida. Paha poleks teha mõni teleülekandega kontsert. Plaane on väga palju!

Kas kvartett on osalenud ka mõnes heategevuslikus projektis?

Ikka oleme osalenud ka mõnes heategevuslikus projektis. Hetkel meenub kohe Jõulutunnel. Üldiselt oleme võtnud nõuks teha igal aastal ühe või kaks heategevuslikku kontserti, aga ise me nende korraldamisega ei tegele. Kui ikka korraldajad suudavad piisavalt hästi argumenteerida ürituse iseloomu ja see meie kavadega klapib, siis ikka teeme. Möödunud suvelgi käisime näiteks Merivälja pansionaadis, kuna sealsetel inimestel puudub kahjuks võimalus tavakontserdile tulla. Leidsime selle võimaluse eakatele rõõmu valmistada.

Kuidas võiks kõlada Teie hea soov Eestimaa inimestele ja kõikidele fännidele?

Sooviksin rahulikku meelt ja vähem asjatut kraaklemist suhteliselt vähetähtsate probleemide üle. Ilusat ja värviküllast sügist kõigile! Ja kui vähegi saate, siis käige ikka rabas ka ära! (Naer)

Jaan-Ivo Lukas