GOODNEWS REPORTAAŽ TARTU KOHALT: õhuavarustes koos taevafotograaf Margus Vilisooga

Olen ikka jälginud taevalaotuses põrisevaid väikelennukeid või tiirutavaid koptereid ning mõelnud, et mis tunne võiks olla, vaadates kodusele Eestimaale pilvepiirilt. Seepärast ei kõhelnud ma hetkegi, kui tuntud aerofotograaf Margus Vilisoo kutsus mind endaga kaasa pildistamislennule Tartu kohal. Temale oli see tavaline tööreis, sest pildistada tuli vastvalminud teelõiku Võru maanteel, minul aga tähendas lennukisse pääsemine põnevat seiklust, millest allpool pikemalt.

Tallinnast saabuv Margus võtab mind peale Tartust, Tasku vastas olevast Statoli bensukast. Kuna me pole veel tuttavad, saadan talle sõnumi: “Valge müts. Teksad. Sõdurisaapad. Õlakott.” Tema vastab: “Must pikapp.” Nii me üksteist ära tunnemegi ja sõit jätkub Ülenurme suunas, kuhu linnast on umbes 10 kilomeetrit, seega jääb meil aega tutvumiseks.

Fotograaf teeb tööd

Margus on taevafotograaf, tal on oma firma MXM OÜ – foto, filmi ja prindistuudio. Ta pildistab õhust vajalikke objekte, nagu näiteks tänanegi tööots — tee-ehitusfirma on saanud valmis remonditud teelõigu ja see tuleb fikseerida just sellisena nagu see hetkel on ja mis võiks olla parem, kui teha seda taevast. Klõpsida tuleb palju ja need fotod lähevad arhiivi, et vajadusel oleks võimalik teatud ajal toimunud tööprotsesse üle vaadata. Tellijateks ongi peamiselt firmad ja fotosid tahetakse tellida nii enne tööde algust kui ka seda lõpetades, vähemal määral ka vahepealsetest momentidest. Näiteks kinnisvaraarendajad lisavad Marguse algselt tehtud fotodele vajadusel kõik selle, mis sinna kerkima hakkab, luues sel kombel omamoodi maketi.

Marguse töö näeb välja nii: kui ta saab firmalt tellimuse, tuleb kokku leppida lennufirmaga, leida sobiv aeg, mil jookseksid kokku nii objektil toimuv, saada olev õhusõiduk kui ka pildistamiseks sobiv ilm pluss enda tegemiste korrigeerimine — ja seda kõike on üsna raske ühitada. Ka meie lennupäeval pole tingimused lõpuni ideaalsed — pilvitu taevaga alanud päev on pisut nägu muutnud ja taevas hiilib õrn pilvitus. Valgus aga on Marguse sõnul ülioluline. Etteruttavalt ütlen, et ka sel päeval pöördusime korra Tartu kohale tagasi, sest pilvede tagant välja ilmunud päike lasi fotograafil linnapilte lõpuni teha.

Veidi taustaks

Tartu lennujaama jõudes avab Margus pagasiruumi ja paneb fotoaparaadi valmis. Minu tähelepanu köidab suur kast ja eeldan, et selles on droon — mu lennukaaaslane on juba rääkinud, et osa pilte teeb ta sellise lennuaparaadiga. Tema õhusõiduk on selline nelja tiivikuga, nagu neid ka teleris näeb lennutatavat, ja Marguse sõnul läheb tal selle lennukorda panekuks umbes kümme minutit. Mudelkopteri eelisteks tema ligipääsetavus ja manööverdamisvõime, mis võimaldab efektseid madalalennulisi kaadreid.

Natuke tulevad meil jutuks ka eraisikute tellimused. Margus ütleb, et tavaliselt lastakse jäädvustada oma kodu ja see, kuidas pildistada, jäetakse tema hooleks. Siiski on ka neid, kes teavad soovitada, kas seda on parem teha keskpäeva-, hommiku- või õhtupäikeses. Muide, piltnikul peab olema hea orienteerumisoskus maastikul, et otsitav koht ruttu üles leida, sest lennutund on üldjuhul kallis. On juhtunud sedagi, et jõuad koordinaatide järgi õigesse paika, kuid mida pole, see on objekt ise. Marguse puhul on see ikka üles leitud.

Kõnnime hoolikalt valvatud lennujaama, saame läbi suletud ustest ning satume lennufirma kontorisse, kus meid sõbralikult vastu võetakse. Margus selgitab oma eesmärgid ära ja meil tuleb veidi oodata, sest piloot on lennus. Mulle meenub lennuväljale tulles nähtud Cessna, mis taevasse sööstis, seega tuleb meil oodata.
Viimaks saabuvad kaks piloodivormis meest, kes esmalt ajavad korda oma paberiasjad ja siis tuleb üks neist pärima, millised on meie soovid. Margus kui tellija seletab, siis vormistatakse meie lennupaberid ja me suundume läbi turvaväravate lennuväljale.

Lendame ukseta lennumasinal

Suurel platsil seisabki üksainus Cessna ja eemal ka helikopter. Margus räägib, et mõnikord tellib ta ka kopteri. Teatud töödeks on see sobivam, sest kopteriga saab vajalikus kohas õhus rippuda ja ka aeglaselt lennata. Täna tõuseme taevasse siiski Cessnal.

Tõtt öelda ajab lennuaparaat mulle pisut judinad peale. Esiteks, tal pole parempoolset ust, mina aga lõdisen juba Võrust saati, sest minu riietus koosneb küll paljudest erinevatest asjadest, kuid jääb hetke ilma jaoks siiski napiks. Lepin sellega, et pildistamine on tähtsam kui minu kehatemperatuur.

Kuna tunnistasin juba piloodile, et lendan sellise riistapuuga esimest korda, võtab ta mu erilise hoole alla — liigutab istmeid, paneb järele kõrvaklapid, paneb isegi turvavööd kinni, sest mina jään selle juures hätta. Ta selgitab mulle, et isegi kui turvavöö on lahti, mind uksest siiski välja ei kisu, sest raskusjõud surub mind põrandat ligi. See ei tähenda muidugi, et vöö võiks lahti ollagi — seda kohe kindlasti mitte! Lisaks saan teada, kuidas ohu korral käituda — lennukist välja ja tiiva alt poolpõiki tahasuunas.

Mina olen seega tagaistmel ja mullle soovitatakse istuda piloodi selja taga, sest seal ei puhu tuul nii kõvasti, lisaks varjab mind ka Marguse suur kuju. Fotograaf võtab koha sisse ees kõrvalistmel, paneb kaamera valmis ja piloot lülitab mootori sisse. See ei käi sugugi nii nagu filmidest, kus klõpsitakse paarkümmend lülitit laes sisse, vaid mõnevõrra lihtsamalt, aga seda ma ei näegi ise pealt. Kõrvaklappidest kuulen piloodi jutuajamist dišpetseriga, kus küsitakse ja antakse lubasid, tutvustatakse ilma ja muid hetke olusid ja siis hakkab lennuk liikuma. Esmalt sõidab ta mööda lennuvälja õigesse kohta, siis saab stardiloa, liikumine kiireneb ja juba me sööstame taevasse.

Adrenaliin on koos minuga kõrgustes

Esimene mulje on see, et üleval puhub tuul vähem kui all. Minu müts kaob siiski kohe stardis lennuki tahaotsa ja pean seetõttu kapuutsi üle pea sikutama. Oleme juba õhus ja kõik allpool muutub üha väiksemaks. Kohe torkab silma korrapärasus maastikupildis — kõik on justkui hoolikalt ruutude, ristkülikute või teiste geomeetriliste kujunditena, kuid sirgete piirjoontega. Teine tähelepanek — Tartu ümbruses on palju kõikvõimalikke veesilmi. Kolmandana tekib kõrgustes tunne, nagu lendaks lennuk üliaeglaselt, sest avar vaade ümbrusele tekitab just sellise tunde. Hiljem räägib piloot, et tegelikult lendasime me kiirusel 160 kilomeetrit tunnis.

Oleme just valminud teelõigu kohal, Margus klõpsab pilte teha ja siis tuleb lennu nael — pöördel läheb lennuk täitsa vertikaali, nii et maad näen ukseavast peaaegu enda all. Asetan parema käe vastu seina, justkui oleks oht välja kukkuda, kuid seda kahtlemata ei tule — tunne on lihtsalt kummaline, justkui hakkaks Cessna kohe pöördesse minnes alla kukkuma. Hiljem suhtun asjasse juba rahulikult ja see pöördemoment ja sellega kaasnev küliliolek tundubki kõige põnevam olevat. Marguse parimad pildid vist tulevadki sellistest hetkedest. Üldiselt on tema töös tähtis roll lenduri ja piltniku heal koostööl.

Pildistav fotograaf meenutab hetki Ameerika sõjafilmidest, kus sõdur istub avatud kopteriuksel ja tulistab kuulipildujast. Tõtt öelda ei kuule ma eriti piloodi ja piltniku juttu, kuid Margus räägib lendurile, milline asend talle paremini sobiks. Mina katan vahel näo käega, et parem hingata oleks ja naudin ilusat maastikku ning ennenägematut avarust.

Tartu tundub nii pisike

Fotograaf saab paari lennuringi järel tee kohalt pildid tehtud ja me suundume Tartu kohale. Otsin üle tuttavad objektid — Emajõe ja sillad, Plasku, Tasku, Pauluse kiriku — kõik kohad, mille vahel linnas liikumine võtab ühest kohast teise jõudmiseks aega, tunduvad siit vaadates kõrvuti olevat. Mõtlen veel, et mida mõtlevad inimesed alt üles vaadates, kui näevad pööret tegevat lennukit ja fotograafi alla vahtides pilte klõpsutamas — kui nad muidugi seda näevad. Tagasi lendame Emajõe poolelt ja ma näen jõevett põhjani, lookleval veeribal liikumas mitmed veesõidukid. Mõtlen, et iga tartukas peaks linna ümbruse loodust vähemalt kord õhuavarustest nägema. Lisaks saaksid nad ka aru, et tegelikult on nende kodulinn taevakaarelt vaadatuna üsna pisike.

Tagasi Ülenurme naastes piilub päike pilvede tagant välja ja Margus leiab, et peaksime linna kohale naasma, sest teda huvitavad objektid on taas valguskiirtes. Minul pole selle vastu midagi, sest üleval valitseva tuulega olen juba harjunud, aga avaruste nautimisest mul küll ei saa. Hiljem räägib Margus, et ta on lennanud peaaegu kogu Eesti taevalaotuses, mõnetunnine lend on tõeline nauding, kuid terve päev õhus pildistada on üsna väsitav — sedagi on tal ette tulnud. Lennuväljale naastes tundub lennurada õhust vaadatuna üsna väike olevat ja kui rattad viimaks maad puudutavad, osutub maandumismaa olevatki suhteliselt lühike. Piloot juhib Cessna oma seisukohale tagasi, ta jätab mootori seisma, ma päästan rihmad lahti ja väljun, püsides vastu ootusi oma jalgadel. Margus küsib üle muljete kohta ja minu siiras vastus mahub ühte sõnasse: “Vapustav!” Piloot teeb oma järeltoimingud ära ja me naaseme jaamahoonesse, kusjuures jõuan lendurit veel kõigi lennu üksikasjade suhtes pinnida.

Tartusse naastes uurin välja, et Margus pildistab tegelikult lisaks tööülesannetele ka paljut muud ja selles töös lööb kaasa ka tema abikaasa Anneli. Igal juhul tundub, et 2007. aastast seda põnevat ja seikluslikku tööd tegev mees on tasemel. Kui küsin, et kas see on ka tasuv töö, selgitab ta, et suure osa kogu tema ettevõtmisest annabki see, et tööd tuleb teha taevalaotuses. Ehk siis suur tasu, just vaimses osas, on see, kus ta oma tööd teeb. Keda aga MXM rohkem huvitab, siis Margus Vilisoo osaühingul täitus tänavu kümme aastat erinevate fotolahenduste pakkumisel ning pilte näeb tema pildipangast nii Facebookis kui kodulehel.

Jüri Kukk