IN GRAAFIKA avamisralli katab kogu Pärnu
Tänavuaastane festival kannab alapealkirja “Vertikaalsed piirid / Unenägu”.
Reedel 7. augustil kell 14.00 avatakse Pärnu Raekoja linnagaleriis selleaastase festivali peanäitus “Tuntud ja tundmatu PEETER ALLIK”, milles eksponeeritakse eelmise aasta viimasel päeval igavestele künnivagudele siirdunud kordumatu Peeter Alliku ulatuslikku graafikaloomingut, mida elustavad tema poolt ja temaga tehtud laiemalt esitlemata videomaterjalid – intervjuud ja lühifilmid.
Al Paldrok on kirjutanud varalahkunud suurmeistrist nii:
“Peeter Allik oli maamees. Kolm aastakümmet tagasi tuli ta Puurmani külast linna ja siiamaani nägi ta välja täpselt samasugune maamees, aga mitte nagu maamehed nüüd, vaid nagu maamehed kolmkümmend aastat tagasi. Tema meeleruum ei olnud Emajõe Veneetsias, vaid Puurmani põldude vahel, sajanditepikkustes künnivagudes, seenemetsas ja jõhvikaväljadel. Oma maameheliku paksu sõrmega sonkis ta ühiskonna sotsiaalses kliitoris, erutades ülimuseni, kompides taluvuse tasandeid viimse piirini. Peeter oli justkui Eestimaa Prometheus, ta tegelikult ei tahtnud elada linnas, mõista mõistusevastast, kohanduda olemasolevaga, aga ta oli altruistlikult lasknud end aheldada urbanistliku kolossi külge. Tehismaailma hüäänid õgisid igapäevaselt ta maksa, kuid talle on antud missioon – rahva harimiseks, talupojatarkuse alalhoidmiseks, mõistuse säilitamiseks. Oma esiisade kombel ajas temagi oma vagusid, päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Vastupidi põhjamaa seadustele ei olnud tema põllul vaja oodata kevadet, maa sulamist, päikest, linoolivagudel ei olnud ajalist limiiti, ei olnud ikaldust. Ta ei osalenud sotsiaalses kamraadluses, oma Filosoofi tänavalt ja Vanemuise ateljeest käis ta all-linnas vaid tärpentini ostmas. Tal polnud ka tingimata vaja isegi tehnikat – mahajäetud majadest rebitud linoolile kantud sõnumid siirdati sealsamas kodupõrandal suurte jalalabade abil paberivirnadele. Vana hea graafika on võimalus isegi siis, kui kõik muu kaob – täieliselt vaba eneseväljendus, igamehe trükitud omaajakirjandus, mistahes demokraatliku või totalitaarse korralduse tingimustes. Ta luges läbi iga raamatu, mis ilmus, vaatas läbi iga filmi, kultuurilehe, ta tundis oma tööpõldu läbi ja lõhki, peensusteni. Ta oli rehepapina kaval ning omandas kaasaegse maailma tööriistakasti kogu oma mitmekesisuses – ta ei manifesteerinud oma tõde populistlike loosungite ja lihtsate sõnakõlksudega, tema pildikeel oli täis meisterlikkust, romantikat, koomikat ja absurdi, nagu elu ise. See oli vastupandamatu ja kõikehõlmav, sellesse jäi vaataja kinni nagu kärbes ämblikuvõrku, olenemata oma taustast või haritusest, need pildid olid kõigile. Teda oodati kui Messiat nii Hiina paleedes kui Ameerika lõputuil avarustel, tema piltide ees sulasid nii anarhistlikud punkkommuunid Mehhikos kui Vana Maailma tipptriennaalid. Rahvas sellest muidugi midagi ei teanud, Maarjamaa kroonilises kriitilise massi defitsiidis sai olla igal alal vaid üks tõeline meister, üks tegija. Nii arvasidki kõik õndsad kodumaised, et selline lihtsalt peabki üks kunstlõikaja olema, sest ainuke võrdlusobjekt talle endale oli tema ise. Meistrit see ei seganud, tal oli ajada oma vaod igavikulises liikumises, ajatu universumi alustaladesse, nuga libisemas katkematult kummi, telekaekraan silmade ees ja õllekruus käeulatuses, lapsed jooksmas tema ümber. Kunst on tõsine asi. “
Avamisralli jätkub kell 15.00 Pärnu Keskraamatukogus, kus avatakse Marko Kekishevi kureeritud Haapsalu Graafilise Disaini Festivali 2020 rahvusvaheline konkurss-näitus “Isikupära/Individuality ’20” teemal ÜHENDUS / CONTACT. Konkursil osalejad rakendasid graafilise disaini kujundusvõimalusi väga laial skaalal, kasutades tüpograafiat, kalligraafiat, illustaratsiooni, fotot, erinevaid maalivõtteid ja palju segatehnikat. Konkursile laekus kokku 358 teost 114 autorilt Euroopa Liidust, Venemaalt, Ekvadorist, Kolumbiast, Mehhikost, Uruguaist, Argentiinast, Tšiilist, Uzbekistanist, Valgevenest, Ukrainast, Hiinast, Iraanist, Indoneesiast, USA-st, Kanadast ja Suurbritanniast. Eriala professionaalide zhürii valis konkursilt esitlemiseks 84 finaalteost. Näitusel osalevad: Alejandro Criollo Hernandez MEX, Alexandra Rascovan EST, Ander Avila EST, Andrei Kormashov EST, Anna Black UKR, Anna Koroljova EST, Anna Lukyanova RUS, Ardo Sägi EST, Atefeh Biyajiyan IRN, Aurėja Jucevičiūtė LTU, Berta Kisand EST, Bukheyproject RUS, Christopher Scott ECU, Cihan Tamti DEU, Cristopher Rogotovski EST, Daria Grekova RUS, Dariush Allahyari IRN, David Castillo COL, Dmitri Makonnen EST/RUS, Dmitry Mirilenko RUS, Dmitry Rekin RUS, Eduardo Davit URY, Elizaveta Zykova_RUS, Erik Teemägi EST, Evelina Puntussova EST, Faldin family RUS, Gatis Vanags LVA, Gholamreza Saffari IRN, Huang Kai CHN, Janno Preesalu EST, Jennifer Mcknight USA, Jouri Toreev BLR, Juho Kalberg EST, Julia Golovina BLR, Kaia Rähn EST, Kaisa Reimand EST, Kamilla Hu-Yang /Kornel Faludi GBR/HUN, Kaspar Kuus EST, Kata Káldor HUN, Katalin Simo HUN, Katariin Mudist EST, Keith Kitz USA, Konstantin Kornakov RUS, Kristjan Tramberg EST, Laura Hein EST, Liis Todesk EST, Lucrezia Di Carne ITA, Luis Rivera MEX, Maret Põldre EST, Mario Fuentes ECU, Marko Kekishev EST, Marko Levin EST, Mart Erman EST, Mátyás Grünczeisz HUN, Milica Dopudja SRB, Miloš Despenić BIH, Muzaffar Yulchiboev UZB, Mykola Kovalenko UKR, Natalia Volpe ARG, Naufan Noordyanto IDN, Nikolay Shtok RUS, Olga Severina USA, Olga Skomorokhova EST, Patrycja Longawa POL, Peter Javorik POL, Poramit Thantapalit THA, Raido Laasi EST, Rico Greb DEU, Rose Ansari IRN, Santino Calvo ITA, Sasha Bychenko UKR, Sebastian Aravena CHL, Silver Vahtre EST, Sousan Samanifar IRN, Vello Lillemets EST, Victor Kovalenko RUS, Villu Järmut EST, Vladimir Pegov RUS, Vladimir Pomytkin RUS, Xiaofeng Chen / Shishi Xu CHN, Zhang Yong CHN.
16.00 avatakse Endla teatri kohvikus Toomas Kuusingu näotus “Unenäod”. Kuusingu töid iseloomustab teatav nooruslik mässumeelsus ja revolutsioonile kutsumine, poliitiliste valupunktide esitamine kõverpeeglis, allegoorilised olukorrad. Oma ühe eeskujuna nimetab kunstnik Hollandi renessansi meistrit Hieronymus Boschi. Kunstniku peamine inspiratsiooniallikas on inimesed.
Kuusing loob (sür)realistlikke ja mütoloogilise sisu ning väljanägemisega situatsioonilisi pilte, mis osutavad sõrmega otse kirju inimloomaaia poole. Autori käsitletud teemad on siirad ja lihtsad, jäädvustades ühtmoodi nii justkui teolt tabatuna mõjuvaid ärihaisid ja poliitikud kui ka allpool vaesuspiiri elavaid kodutuid. Kunstnik ei jäta puudutamata ka iseennast, naabreid, tuttavaid, inimesi tänavalt. Naivistlikus kunstis paelub Kuusingut selle ausus. Toomas Kuusingut on autasustatud paljude auhindaega: Pärnu Graafikafestivali „IN Graafika“ Grand Prix (2006, 2010), Pärnu linna kunsti aastapreemia (2008), aasta graafiku preemia (2013), Eesti Kunsti aastanäituse publikupreemia (2018) ja Jerevani Biennaali preemia (2019).
Endla Teatri Sammassaalis eksponeeritakse ulatuslikku Valgevene steam-punk trükikunsti näitust, kus figureerivad Salamandrid, Kaotatud Paradiis, Vana Vana-India ja Kreeka Jumalad tänapäeva Maailmas, Mustad Kuningannad Aja Horisondil, Dj Shadow ja Unenäopüüdjad, kunstnikuteks Roman Sustov, Fjodor Šurmeljov, Andrei Jaroševitš, Ljudmila Novakovskaja ja Marina Žvirblja. Saali teises pooles esitab aruande oma viimase kümnendi loomingulistest saavutustest Steve Vanoni. Steve on enamiku oma elust elanud USAs California osariigis. Pidanud seal galeriid ja juhatanud kunstikommuuni (“kind of an underground place”), teinud performance-kunsti ja maalinud, luuletanud, õpetanud kunsti arengupeetusega inimestele. Ta on esinenud lugematutel näitustel ja festivalidel üle kogu maailma Soomest Lõuna-Koreani. On osalenud oma sõprade tehtud filmides ja mänginud alates 10. eluaastast trompetit. Ta on põhjalikult tegelenud autsaiderite kunstiga, kogunud nende loomingut, kel pole akadeemilist haridust, teadmisi kunstiajaloost või sellest, mis on parasjagu kunstimaailmas moes.
Pärnu Rannahotellis avab kell 17.00 oma inimmasinate näituse Leonhard Lapin – üks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaid autoreid. Ta alustas loomist 1960. aastatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist.
Masinate maailm ja masinate loodud kultuur on selgelt väljendunud struktuuriga täiesti uus ja sõltumatu osa loodusest. See struktuur hõlmab mitte ainult üksikuid masinaid (lennuk, kassaaparaat) vaid ka kunstlikke objekte ja materjale, suhteid ja protsesse kõige laiemas mõttes moodsate hierarhiate ja industriaalsete ühiskondadeni välja. Struktuur areneb, laieneb ja muutub keerulisemaks. Koos sellega areneb ja eemaldub inimesest ka masinate maailma iseseisev elu. Seitsmest sarjast koosneva tsükli avab masinate ja nende poolt loodud maailma antoloogiline analüüs. Kasutades universaalseid sümboleid (rist, ruut, kolmnurk, ovaal) jutustab kunstnik meile uue loodusliku struktuuri arenguloo, alates alamatest organismidest ja lõpetades täiuslike, inimmõistuse poolt lihvitud vormidega, mis on valmis igaveseks eksisteerimiseks. Sealjuures ei püüa Lapin oma seerias seda n-ö “masinate loodust” peegeldada ega analüüsida, vaid esitab sümboolselt selle maailma vastupeegelduse. Oma loomingu algtõukeks loeb Lapin Malevitši, Mondriani, Lissitzky ja Rodstšenko töödest saadud muljeid. Ka nüüd, ligi 40 aastat peale viimaste “Masinate” seeriate valmimist on teosed endiselt värsked ja päevakohased. Maailmas, kus argipäeva saadavad lakkamatud tehnilised probleemid, tajume nii mentaalset kui ka füüsilist ühinemist masinate maailmaga rohkem kui eales varem. Siiski ei saada inimese ja masina kooseksisteerimist idülliline sünergia – samal ajal on masinate individuaalne eksistents meist iga hetkega distantseerumas. Käesoleval hetkel peab inimkond tunnistama, et ei suudeta võidelda loodussaastega ning masinad kontrollivad pigem meid kui vastupidi. Kõik see kinnitab Lapini teooriat igavesti eksisteerivast ja meie tahtest eraldiseisvast masinate loodusest.
Viimane näitus avatakse kell 19.00 Pärnu Kunstnike Majas Nikolai tn 27, kus oma keskealise valge heteromehe tegevuskunstiline elu tutvustab Fausto Grossi, kelle moto kõlab järgnevalt: “Minu ainus projekt inimesena on elada!”
Itaalias sündinud Fausto Grossi kolis 1992. aastal ta koos kogu perega Baskimaale Bilbaosse, kus ta elab ja arendab oma kunstitegevust. Ta on multidistsiplinaarne kunstnik, peakokk, tõlk, kirjanik ja graafiline disainer. Ta on osalenud näituste ja aktsioonidega Prantsusmaal, Hispaanias, Saksamaal, Portugalis, Itaalias, Poolas, Šveitsis, Argentiinas, Brasiilias, Ameerika Ühendriikides, Serbias, Hiinas, Kanadas, Filipiinidel, Põhja-Iirimaal, Vietnamis, Ungaris Mehhikos, Tais ja Mongoolias.
Peale näituste avamist kell 20.00 algab Kunstnike Maja hoovis rahvusvaheline performance-programm.
Näitusi ja publikuprogrammi toetavad Pärnu linn, Eesti Rahvakultuuri keskus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kujundusgraafikute Liit.