Indrek Korneli tantsulavastus avab virtuaalse sõltuvuse tahke
Täna esietendub Sõltumatu Tantsu Laval Indrek Korneli lavastus „Mu nimi on Xiaodie, but you can call me baby“.
See on teekond, mille käigus on eesmärk jõuda absoluutse õnne seisundisse ja küsitakse, kas sellel seisundil on ka mingisugune reaalne mõte. Kas suudame eristada tõelist ja virtuaalset õnne? Kas suudame olla õnnelikud tehniliste abivahenditeta? Kas suudame üldse midagi tõeliselt tunda? Miks on nii, et päeval ollakse virtuaalses kontaktis kogu maailmaga, aga õhtul minnakse ikkagi üksi koju?
Lavastaja Indrek Kornel, kes töötab ka suurte portaalide haldajana, on laval põiminud kaks suurt kirge: tantsu ja tehnoloogia. Kornel on saanud inspiratsiooni Jaapani ühiskonnas levinud psühholoogilisest häirest hikikomori, milles inimesed on võimetud mitmeid kuid väljuma toast ja igasugune soov suhelda välismaailmaga on kadunud. Koreograaf tunnistab, et arvutimängusõltuvus on teda isiklikult puudututanud: „Olin kooliajal arvutisõltlane ja tean, et inimene võib ekstreemsetel juhtudel vajuda virtuaallaksude otsingutel väga sügavale mülkasse.“
Indrek Korneli hinnangul on lavastusmeeskonnal õnnestunud tõsisele teemale läheneda helgetes toonides: „Meie eesmärk pole panna publikut end halvasti tundma. Eelmisel aastal tulid tootmisse targad seksirobotid, kes kasutavad lavastuse pealkirjas viidatud lauset klientidega suhtlemisel. Seksirobotitega me lavaloos otseselt ei tegele, aga vaatleme tehnoloogia mõju inimeste käitumisele.“
Etendajad/kaasautorid Laura Maria Murillo Soto, Marit Shirin Carolasdotter, Kristin Tagam, Xiaodie. Stsenograaf Madis Nurms. Valguskunstnik Anton Kulagin. Dramaturg Mart Usin. Etendustel on laval elav muusika Hannaliisa Uusmalt.
