INTERVJUU! Al Paldrok Printmaking In festivalist: kunstnikkond ehitab ühiskonnale uut Paabeli torni step by step

Reedel avati Riias ja laupäeval Pärnus Printmaking In graafikafestival, mille näitustel võib veel mõne nädala jagu käia. Oma tööd tõid välja ja performance` etendustel esinesid paljud üle maailma kokku sõitnud tuntud alternatiivkunstnikud, mis tähendab Eesti jaoks taas üht suuremat kunstipidu meie suvepealinnas. Mis veel tulemas on ja mis oli festivali idee, sellest räägib peakorraldaja Al Paldrok.

Al Paldrok, festival Printmaking IN on täies hoos, mis toimumas on?

Festivali avapidustused on läbi ja näitused avatud. Täna viimast päeva toimub Pärnu videofesti raames “Camera Obscura Boat on Pärnu River”. See on selline soomlaste Camera Obscura grupp, kuhu kuuluvad Risto Puurunen, Juho Poesiloe Pöysti, Mika Palonen, Tuomo Vuolteenaho, Klaus Kessä. Nad on Eestis ka varem esinenenud kinoboksiga, kui nad ehitasid veneaegsetest kinokastidest maailma esimese 3D Camera Obscura kino, mida eksponeeriti Pärnu rannas ja Martensi platsil.

Camera Obscura on selline nõelasilmakaamera, see on vanim fotograafiatehnika — see käib nii, nagu igaüks võib võtta kingakarbi, torgata nõelaga augu sisse ja pimedas ruumis, kui katad selle kinni, siis pilt, mis nõelaaugust tuleb, projitseeritakse tagaseina. 3D Camera Obscura järgmine aste oli kino jalgrataste peal, eelmine aasta meie Fideofestil “Augustiunetuse” ajal sõideti ringi nii Riias kui Eestis,  istud nagu kinos, liikuv pilt ümbritsevast projitseeritud eesolevale ekraanile. Sel aastal on 3 D kino laeval, Vallikraavis võetakse inimesed peale, sõidetakse jõe peale ja merele ja sealt tagasi, nii viis päeva järjest.

Mis idee on, kas tuua fotograafia algsugemed tänapäeva ja pakkuda viisil, mis näib ahvatlev?

See on selline valdkondadevaheline projekt, ühendades teaduse, visuaal- ja tegevuskunsti, helikunsti ning masinaehituse.  Nad laiendavad fotograafia piire, leiutatud ja tööle on rakendatud ainulaadne uus tehnika 3D Camera Obscura ningperformantidena on nad ise atraktiivsed, teevad laeval kontserte. See on ka sotsiaalne projekt, see ei ole lihtsalt nii, et nad panevad selle kokku ja kõik, nad teevad seda nädal aega, ehitavad, grillivad, joovad, üldse ei maga, õhtust hommikuni teevad kogu aeg tööd, ühed kukuvad väsimusest pikali, teised jätkavad. Kohalikud kodutud ja pätid kogunevad öösiti nende ümber, hommikul tulevad vanemad oma pisikeste lastega, päeval käib igasugust rahvast ja kõik küsivad, mis see on ja nad seletavad neile. Seal ühenduvad videokunst, foto- ja etenduskunst, lisaks sellele on see sotsiaalne fenomen.

Festival on rahvusvaheline projekt, kui tavaline see on, kui maailma kunstnikud ühise eesmärgi nimel ühinevad?

Festival otsetõlkes ongi pidu ja see on kunstnike loominguline pidu. Paljud tavanäitused toimivad ilma loojate kohaloluta, saadetakse tööd, makstakse kindlustused, pannakse galeriisse seina peale, inimesed käivad vaatamas ja ohkavad, et kui ilus või et ei saa aru. Festivali mõte on selles, et loovisikuid ühendada, see on suur workshop, kus tekib sünergia ja loominguline keskkond. Üks pool on tehnilised töötoad, kus inimesed teevad uusi teoseid, vahetavad kogemusi ja tehnilisi oskusi, teine asi on sotsiaalne fenomen, et nad saavad teada, millega kunstnikud eri maades tegelevad ja millised oleks võimalused seda kunsti ning ühiskonda edasi arendada.

Üheks põhjuseks, miks kaasaegne kunst ei räägi ühiskonnas nii palju kaasa, on võib-olla see, et paljud on kunsti kollektiivsest loovformaadist loobunud. Meie teeme 1998. aastast iga-aastaseid festivale, need on ainukesed, mis on sellest ajast veel jäänud. Praegu väga palju kunstifestivale enam ei korraldata – sa pead kunstnikud siia kohale tooma ja kui vaadata ressursse, mida festivalidele eraldatakse, siis sealt jagub raha ainult ühe inimese kohaletoomiseks. Aga meie toome 40-50 inimest, sellepärast me peamegi inimesi kuidagi teistmoodi huvituma panema, et miks nad võiks siia tulla. Sellepärast Non Grata niimoodi töötabki — kuna me tiirleme ja korraldame festivale kogu aeg üle maailma, siis kunstnikud tahavad tulla vaatama, kust me pärit oleme.

Nad on meid igalpool väljamaal näinud, seepärast tekib huvi, et Pärnu ja Eesti, mis see on? Ühest küljest on see eksootiline asi, ja teisest küljest on nad ise nõus otsima vahendeid, et siia tulla ja meid originaalkeskkonnas näha.Alternatiivringkondades ongi nii, et meie läheme nende festivalidele, nemad meie omadele, igaüks üritab ise sõidurahad leida, huvi on kõigipoolne. Nagu ehitaks koos kollektiivselt maja, ehitad  Paabeli torni, mille ehitamise juures Jumal keeled segi ajas. Meie ehitamegi oma Paabeli torni step by step, igaüks toob oma kivi sinna ja see tõuseb. Visuaalne keel on universaalne keel, see ongi see, mis ühendab ja päästab ühiskonna. Verbaalse keel on piiratud ja võimatu on neid kõiki omandada, et saaksid kõigis maailma keeltes suhelda. Kõik kunstivormid ühendavad inimesi kultuuri- ja rassiüleselt, majanduslikust seisundist olenemata.

Praegu tahetakse maailmas rohkem piire kinni panna, kunst aga on vastupidisel teel, ta on piirideta ja ühendab inimesi üle piiride. Kas seda ärevust, mis on inimestes ja poliitikute seas, on ka kunstiringkondades tunda?

Me teeme igasuguste kunstnikega koostööd, see on suht fifty-fifty, osad on ultranatsionalistid – kindlalt EKRE liinis, piirid kinni, kedagi siia ei lase, Eesti rass tuleb säilitada olemasoleval kujul. Teine pool on täiesti vastupidisel arvamusel – globaliseerumine ja vaba liikumine ja üksikisiku igasuguse vabaduse deklareerimine. Tõde on kuskil vahepeal, sest eks need sotsiaalsed probleemid tekitavad kaost. “Tagasi kaosesse” ongi tänavuse festivali teema. Poliitikas on juba viimased 5-10 aastat paremekstremistid igal pool üle maailma valimisi võitmas. Keegi seda otseselt ei tunnista, arvamusküsitlustel, saavad ekstremistid viiendiku häältest, aga valimistel peaaegu poole.

Inimesed ei julge avalikult tunnistada, aga tegelikult ollakse olukorras, kus avalikkus on hirmutatud ja sunnitud pooldama poliitikuid, kes pakuvad, et lööme korra majja, piirid kinni, naised hakkavad iivet tõstma ja lapsi sünnitama, mehed teevad tööd ja hoiavad tänavad puhtad, öösel patrullivad Odini armees  — ära hoidmaks tsivilisatsioonide kokkupõrget sunnitakse vägisi peale seadusi, direktiive, korra majjalöömist. Aga praktika näitab, et vastupidi, kaos ühiskonnas hoopis suureneb. See on pöördvõrdeline protsess —  ühiskond toimib nagu puberteedieas laps, vastupidi käskudele.  Sootsiumi ei ole võimalik keeldude-käskudega kontrollida, riigid on juba nii suured, maailm on nii mitmekesine, et seda inimmõistusega hallata on võimatu. Kaose sümptomid on ühiskonnas olemas.

Meie eesmärk on loovühiskond üle maailma kokku kutsuda, et kuidas seda probleemi lahendada, kas on uusi käitumismalle-mudeleid, mida ühiskonnale välja pakkuda. Ma ei arvagi, et selle festivali lõpus istume maha ja kirjutame, mis meil nüüd kokku tuli. See on rohkem ajurünnaku mastaabis, sealt peab igaüks peab ise edasi mõtlema, kuidas see tema kohalikku keskkonda sobitub. Ühiskondlikud ja kultuuritaustad on ju väga erinevad, me ei saa rääkida Hiinast, kus elab miljard ja Eestist, kus elab miljon inimest, et seal oleks samasugune retsept.

Kas teema oligi ette antud, et nüüd on kaos ja kõigil oli loominguline vabadus ideedega välja tulla?

Ma olen seisukohal, et kunst ei peaks piirduma ainult ideede illustreerimisega. Me ei kirjuta kunstnikele ette, mida peaks tegema. Kuna me monitoorime jätkuvalt üle kogu maailma, millised ideed praegustes ühiskondades liiguvad, siis on tekkinud tunne, et see on teema, mis võiks kõiki huvitada ja isiklikult puudutada. Festivali raames tõid kõik oma tööd kokku ja neil oli nädal aega koos arutada ja leida ideid ühiskonna arenguks.

Vaata Tallinna Loomelinnakus toimunud performance’i videot!

Vaata 3D Camera Obscura kino videot!

Näitused on Riias Riga Arts Space´is Kannabis Keskuses, Chomsky´s, Noassis ja “427”-s ja Bolderajas lahti 21. augustini ja PärnusKatlamajas, Linnagaleriis, Kunstnike Majas, Avangard Galeriis augusti keskpaigani ja osa ka septembrini – Keskraamatukogus, Endla teatris ja Tartu ülikooli Pärnu kolledžis.

13. augustil toimub Pärnus Augustiunetuse raames festivalide Fideofest, Diverse Universe ja Graafika IN ühisprogramm Kunstnike Majas ja linnaruumis.

VAATA GALERIID!
Fotod: Caroline Sada

VAATA GALERIID!
Performance-Plahvatus
Fotod: Caroline Sada