INTERVJUU! King of Kings võitleja Edvin-Erik Kibus: võtke aega, jalutage ja märgake rohkem
Taipoksija Edvin-Erik Kibus on eriline sportlane mitte ainult oma saavutuste pärast, vaid ka seetõttu, et ametilt on ta füsioterapeut ning ta oskab ennast hoida ja teisigi selles suunas aidata.
Teatavasti on teil meditsiiniline haridus, millele olete spetsialiseerunud?
Olen lõpetanud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis füsioteraapia eriala. Pärast kooli lõpetamist töötasin füsioterapeudina Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.
Kuidas teie eriala on teile poksijakarjääri jooksul abiks olnud?
Erialane haridus ja praktiline töökogemus on abiks olnud vigastuste vältimise poole pealt. Tundes hästi oma keha, oskan koormusi reguleerida ja ennetada näiteks ülekoormusvigastusi. Samuti saan nõu ja jõuga abiks olla treeningkaaslastele ning kui enda teadmistest vajaka jääb, oskan suunata abivajaid õigete erialaspetsialistide poole.
Kuivõrd tervisesportlikuks alaks võib pidada taipoksi?
Mina harrastan taipoksi võistlusspordina. Nagu kõikidel teistel spordialadel, kaasnevad ka taipoksiga teatud riskid, mida kõrgemal tasemel seda viljeleda. Olen sellega arvestanud ja nendest teadlik.
Samas teeb kõige suurem osa harrastajaid taipoksi siiski tervisespordina. Usun, et enamiku eesmärk ei ole kindel kaalunumber, rasvaprotsent või mõni muu arvudesse teisendatav tulemus, vaid pigem aktiivne vabaajaveetmise võimalus ehk hobi, mille käigus keskendud taipoksi tehnikate õppimisele (käe-, jala-, põlve- ja küünarnuki löögid), saades samaaegselt korraliku füüsilise koormuse. Nii paraneb üldine füüsiline vorm ning oled emotsionaalsemalt stabiilsem.
Milline on teie arvates mõistlik treeningkoormus, et püsida terve ja vormis?
Terve ja vormis püsimine on väga individuaalsed seisundid. Arvan, et elukvaliteedi parandamiseks ei ole vaja otseselt treeningkoormust või kuskil trennis käia. Kui mina spordiga ei tegeleks, siis saaksin oma füüsilise koormuse järgnevalt: tööle jalutaksin või sõidaksin rattaga, kasutaksin treppe, toidupoes käiksin jala ja tooksin toidukotid käe otsas koju, vabal ajal mängiksin mõnda pallimängu, käiksin jalutamas, sõpradega matkamas ja nii edasi.
Kui palju teie ise treeningsaalis aega veedate?
Treeningsaali ei lähe vaid paaril korral nädalas. Treeningnädalad ning võistlusteks ettevalmistumine on väga erinev ning sõltub mitmest tegurist: tervis, vigastused, enesetunne, võistlusteni jäänud aeg, treener ning treeningpartnerite graafik jne. Keskmiselt teen nädalas 5-10 treeningut, mis on ajaliselt 1-2 tundi pikad.
Kui ohtlikuks võib pidada ületreenimist?
Igasugune liigne piiride ületamine pole kasulik. Kuid ületreeningut on tulnud endalgi mõnel korral ette. Vigadest õpitaksegi. Uue treeninguga või pigem treeningtsükliga katsun alustada võimalikult lihtsalt ning vähekoormavalt. Pärast trenni on enesetunne hea ja jõuaks veel, aga seda teen järgmine kord. Koormust üritan juurde panna veidi iga nädal, tähtis on järjepidevus ja oma tegevuse nautimine, mitte korra nädalas enda niiöelda rihmaks tõmbamine.
Millise nõuande annaksite Eesti inimestele, kuidas olla tervislikumad ning iga päev natukene õnnelikumad?
Võtke aega, jalutage ja märgake rohkem. Selle asemel, et auto või ühistranspordiga linna kinno kihutada ja pärast restorani sööma istuda, siis mõnikord hoopis jalutage linna ning uudistage maju ja inimesi kui turist. Hiljem võtke turult värsket kohalikku toorainet ja kokage mõnus lõunasöök. Igaõhtuse telerivaatamise ajal jätke telefonid lennurežiimil kapile ja istuge õues pingile. Jälgige taevast ja rääkige. Omavahel. Lihtsalt.
Allikas: Terviseleht
Joanna Müür
