IT-ärist kooli suundunud tippjuht Oleg Shvaikovsky: õpetajatöö on kaif, tegelikult ka
Endine IT-ettevõtja ning tippjuht Oleg Shvaikovsky on haridustehnoloogia valdkonna investor, EdTech Estonia juhatuse liige ja… füüsikaõpetaja kristlikus kogukonnakoolis. Ehkki õpetajatöö reaalsus on romantilisest ettekujutusest teistsugune – just teistsugune, mitte vähem kihvt – ei ole tema füüsikaõpetajaks hakkamises mingit imet. Oma uut tööd näeb ta kui vastastikust rikastumist õpetaja ja õpilase vahel, mis võib mõlemale poolele siirast kaifi pakkuda.
Teoreetilise füüsika magistrikraadiga Oleg töötas enne kooli suundumist veerand sajandit IT- ja telekomisektoris, viimati näiteks Nortalis ning enne seda Telias. Ühes perearstist abikaasaga on neil kolm last, kass ja koer – viimast nimetab ta hobiks omaette. Kolm aastat tagasi tegi ta tippjuhiametist kannapöörde õpetajatööle ning muu hulgas on tal tänaseks omapärane kogemus õpetada iseenda 9. klassis õppivat poega.
Rajas kooli, kuhu ise õpetama läks
“Selles, et ma olen füüsikaõpetaja, pole mitte mingit imet. Pole ka mingit imet, et ma just selles koolis olen,” räägib Oleg. Ta on olnud Püha Johannese Kooli loomise juures algusest peale 2012. aastast saadik. Tänaseks on kooli esimene lend jõudnud 10. klassi ja kool kasvanud gümnaasiumiks. Enda sõnutsi istub ta hetkel kolmel toolil korraga, aga põhiline tool on seotud kooliga – seal toimetab ta nii kolmanda astme kui gümnaasiumi füüsikaõpetajana ning administratiivsetes ülesannetes. Näiteks lõpetasid nad alles põhikoolihoone ehituse ja lõid seejärel kohe kopa maasse gümnaasiumihoone ehitamiseks. Füüsikaõpetajaks hakkamine tuli jutuks siis, kui kooli esimene lend hakkas jõudma füüsikatundide ikka. “Käisin ise selle mõtte välja, et ma tahaksin siin koolis füüsikaõpetaja olla ning sealt hakkaski otsus küpsema. Jagasin mõtet aegsasti ka Nortali kolleegidega. Vahepeal elasin kolm aastat USAs Seattle’is ning aitasin püsti panna Nortali USA filiaali, mis on tänaseks ärimahult üldse Nortali suurim osa. Meil oli juba enne minu USAsse kolimist kolleegidega kokkulepe, et kui see missioon saab täidetud, siis tõmban korporatiivmaailmale joone alla ning lähen kooli.”
Koolielu ootused vs. reaalsus
Füüsikahuvi on Olegi saatnud kogu aeg ning ehkki ta suundus otse koolipingist IT-ärisse, luges ja jälgis ta kogu aeg, mis füüsikamaailmas toimub. Tagantjärele möönab ta küll, et tema ettekujutus õpetajatööst oli pehmelt öeldes romantiline ning ise töö sees olek toob pidevalt uusi taipamisi ning õppimiskohti: “Reaalsus ei ole vähem kihvt, aga lihtsalt teistsugune. Näiteks minu kooliaja viimaste aastate matemaatikaõpetaja oli täiesti imeline õpetaja. Vanemaks saades ning ise õpetaja sussides seistes saan üha rohkem aru, kuivõrd oli ta lisaks heale erialaspetsialistile ka arukas inimene!”
Palju on õppinud ta ka oma praegustelt kolleegidelt: “Meil on koolis päris palju fantastilist õpetajat, kes on selle parimas tähenduses hullud. Näiteks oli meie loodusõpetuse õpetaja eelnevalt hoopis teadlane, mikrobioloog. Üritan suhelda kolleegidega ka väljaspool meie maja, samuti meeldib mulle teiste õpetajate tunde vaadata. Kusjuures mitte ainult füüsikas, vaid ka teistes ainetes, sest õppida on mul midagi igas tunnis.” Ta toob välja, et ainuüksi tähelepanu hoidmine on kunst omaette: “Olen enda elus pidanud palju esinema ning koolis 45 minutit, 90 minutit 25 õpilase tähelepanu ja grupidünaamikat hoida ning neid tööle panna – see on palju keerulisem, kui suurel konverentsil 500 inimese eest tund aega rääkida. Õpetajad on selles osas imetlusväärsed!”
Õpetamine on kaif ning vastastikune rikastumine
Ehkki füüsikas teooriat õpetamata ei saa, võiks Olegi sõnul kolmandik materjalist olla ühel või teisel kujul mingite näidetega toetatud: “Sa ei pea terve tund praktikumidega tegelema, küll aga võiks tuua klassi elavaid näiteid. See jätab õpilastele hoopis teistsuguse elamuse, kui nad näevad, kuidas asjad toimivad. Ja kui sa veel selle ümber tekitad arutelu, miks see niimoodi on… Aga mis te arvate, mis oleks, kui muudaksid selle tingimuse? Või teise? Sealt hakkabki õpetaja ja õpilase vahel vastastikune rikastumine.”
Praktilisest elust tulevad taipamised toovad klassile – ja talle endale – kõige rohkem sära silmadesse. “Võtame näiteks oomi seaduse – selle asemel hakata lihtsalt rääkima, võtad mingi takisti, mõõdad ja joonistad koos õpilastega samad graafikud ning nad päriselt saavad aru, et need graafikud tegelikult ka töötavad.”
“Või võtad mingi tühja Selveri salatikarbi ja hakkad seletama, et see on hoopis laev. Ja kuidas üleslükkejõud või Archimedese seadus töötab. Valad salatikarbi vett täis ja kaalust näed ära, et 490 grammi juures vajub laev põhja, 480 grammiga püsib veepinnal. Kui sa näed seda reaktsiooni ning arusaamist õpilaste silmis, siis see on kaif, tegelikult ka. See annab mulle energiat, aga äkki neile isegi rohkem,” räägib Oleg õhinal.
Õpetajatöö hindamiseks on vaja ühiskondlikku kokkulepet
Olegi sõnul on õpetajatöös erialastest teadmistest isegi olulisem sisemine põlemine: “Isegi erialane ettevalmistus pole nii määrav, kui silmade sära ning tahtmine õpilastel silmi särama panna. Kes võtab õpetamist kui lihtsalt kohustust – nemad sellest tööst kaifi ei saa. Aga lastel on väga tundlikud sensorid ja nad tunnevad selle kohe ära.”
Oluliseks faktoriks õpetajate ning sisemise põlemise põual peab ta kahtlemata palka: “Soomes hakkasid kunagi õpetajad saama rohkem raha kui teadlased ja see tõi lõpuks kaasa olukorra, kus ülikoolide andekamad läksid kooli, mitte teadusesse. Kunagi tegime ühiskondliku otsuse hakata arendama e-riiki ja digiühiskonda sõltumata sellest, mis parasjagu Toompeal või Stenbocki majas toimub või mis koalitsioon võimul on. Minu hinnangul oleks vaja sarnast laiemat kokkulepet ka õpetajate teema osas.”
