Avaleht Eesti elu JUTUAJAMINE KIRJANIKUGA I Imbi Paju: hirmust vabanemiseks vajame kollektiivset teraapiat
JUTUAJAMINE KIRJANIKUGA I Imbi Paju: hirmust vabanemiseks vajame kollektiivset teraapiat

JUTUAJAMINE KIRJANIKUGA I Imbi Paju: hirmust vabanemiseks vajame kollektiivset teraapiat

Imbi Paju 12 aastat tagasi ilmunud dokumentaaljutustus „Tõrjutud mälestused“, mis kirjaniku perekonnaloo kaudu näitab, kuidas nõukogude okupatsiooni ajal oli üksikinimene sunnitud silmitsi seisma poliitilise kurjusega, on ilmunud tänaseks kaheksas keeles ja seda võib auga nimetada Eesti ajaloo- ja mälestuskirjanduse klassikaks. Täna jõudis raamat Võtikvere raamatupeol taas Eesti lugejateni.

Raamat räägib Imbi ema ja tädi Siberisse saatmisest. Paju poleks hakanud tegelema lähiajalooga, aga kui ta asus 1991. aastal Helsingi ülikooli õppima ja elas sisse Soome kultuuriellu, avastas ta kohkudes, et Helsingi kultuuriringkondades, ajakirjanduses ega akadeemilises maailmas ei teatud kommunismi kuritegudest.

”Kuigi elasime raudse eesriide taga, suutis Kreml teha läänes mitmesugust ajupesu, rahastas noorsoofestivale. Soomes oldi Nõukogude Liidu kritiseerimisel väga ettevaatlikud. Oli kaks võimalust: ma kas räägin, mis Eestis okupatsiooni ajal juhtus – et tõesti eestlased nagu üks mees ei tahtnud liituda Nõukogude Liiduga – või muutun küüniliseks ja püsin ohvriseisundis,” ütleb ta.

Imbi ema ja ema kaksikõde olid pärast sõja lõppu, 1945. aastal väga noored, 14-aastased. Nad polnud teadlikult mingid vabadusvõitlejad, aga inimesed maal olid kasvatatud oma maa patriootideks. See toimus juba koolides. Kui naabrimees või sugulane läks pärast sõda metsavennaks, siis kristliku kasvatuse saanud inimene ei hakanud omade peale kaebama ega reetma, kui talle oli õpetatud, mis on ligimisearmastus.

Kõigepealt (2005) valmis film „Tõrjutud mälestused” ja seejärel samanimeline raamat.

”Ma otsustasin teha algul filmi, sest ema ja tema õde, kes on tänaseks lahkunud siit ilmast, olid väga kenad läänelikud naised. Tahtsin näidata, et sellel režiimil ei õnnestunud meid täiesti sovetiseerida. Me säilitasime eestluse ja euroopluse. Teine asi oli see, et tollal ja mõnes mõttes isegi praegu polnud inimestel julgust tulla oma näoga kaamera ette ja rääkida väga valusatest asjadest,” sõnab Paju.

Ta kirjutas viis korda käsikirja ümber. Soome dokumentalistika peaprodutsent Iikka Vehkalahti ütles Pajule, et isikliku kogemuse kaudu avaneb kollektiivne valu. ”Pea meeles: üksikinimene on oluline,” rõhutas Vehkalahti. Nii oli Paju samaaegselt režissöör ja ise filmis, inimene, kes otsib vastust kadunud ajale, oma ema loole ja uurib, milline oli poliitiline terror ja kuritegu, mis riiki ja inimsust hävitas.

Film käis algul festivalidel ja kinos. 2006. aastal näidati seda Soome riigitelevisioonis, kus see kogus sel päeval kõige suurema vaatajaskonna. Pärast seda pakkus Soome kirjastus Pajule koostööd raamatu kirjutamiseks. Paralleelselt sai film esilinastuse Eestis ja raamat, mis oli tõlgitud eestikeelsest käsikirjast soome keelde, ilmus Eestis ja hakkas inimesi kõnetama.

Imbi, kas te ei kartnud seda raamatut kirjutades? 

Jah, see on oluline, et me räägime hirmudest. Algul ma ei kartnud, aga kui oled mitu aastat arhiivides ja loed inimeste ülekuulamismaterjale, kaebekirju, kogu seda kohutavat poliitilise režiimi materjali, siis need tungivad unenägudesse ja tõstavad alateadvusest hirme, mida ei tea isegi seal olevat. Hiljem vestlesin teiste uurijatega, näiteks rahvusvaheliselt hetkel kõige rohkem tuntud Gulagi-uurija Anne Applebaumiga, kes rääkis, kuidas see materjal hakkab inimese peas elama, läheb unenägudesse ja tekitab hirme. Kogemuste jagamine võtab hirmud ära. Sa ei süüdista enam ennast, et äkki oled hull. Sama on rääkinud meie teadlased.

Kuna materjal oli väga raske, näiteks kui töötasime kaameraga terve päeva Patarei vanglas, siis pärast seda ma tahtsin end vaid puhastada ja selleni välja, et tegin mõnikord isegi 10-päevased paastud mõnes sellises keskuses, näiteks Looduse spaas doktor Trofimova käe all. Mu sõber ja toetaja soomerootsi ajakirjanik ütles, et nii kaua kui sa kardad, oled sovet. Muidugi hiljem avas film mulle rahvusvahelised uksed. Eriti Saksamaal, Iisraelis ja USA-s on ülikoolide juures lausa mitmed töötoad ja kursused, näiteks eluloo kirjutamise kursused, kus käsitletakse mälu ja hirme, sest dikatuure on olnud paljudes maades ja on jätkuvalt. Nõukogude Liidus oli psühholoogia, psühhiaatria allutatud KGB-le ja poliitilistele jõududele. Minu film ja raamat on osa psühhoajaloost. Raamat on ehitatud üles nii, et näeme inimese isiklikku lugu. Seal on faktid ja arutelud, seega raamat on ise juba teraapia. Ega selleks, et tuleks taipamine, pole ise vaja uurima minna. Näiteks Helsingis on igal sügisel Soome filmiarhiivi kinos kolmepäevane konverents ”Film ja psühhoanalüüs”, kus psühhoanalüütik Mikael Enckell analüüsis mu filmi, aga ka raamatut ja küsis ka minult küsimusi.

Nii et inimeselt inimesele tehtav kurjus on inimese sees. Selleks, et sellega kaasnevast hirmust vabaneda, vajame just kollektiivset teraapiat, mida fimid ja teosed aitavad teha. Moonika Siimetsa film ”Seltsimees laps” teeb seda, näidates, kuidas kurjus end manifesteerib, aga ka headus. See film puhastab. Samuti Ilmar Taska raamat ”Pobeda 1946”. See näitab oma tegelaste käitumise kaudu, kuidas usaldus devalveerub. Kui me näeme seda, siis me puhastume ja kaob ka hirm, sest kui üks teos tuleb selle eesmärgiga inimeste hulka, et aidata endast ja inimkonnast aru saama, siis see kustutab hirmu.

Kui palju te ema, tädi ja rahvuskaaslaste kannatusi läbi töötades ise kannatasite? 

Mul tulid hirmud pinnale, sest meie hulgas on ju veel ka inimesi, kes on teinud okupatsiooni teenides paha. Nad pole kahetsenud, nad on ainult vahetanud värvi. Kuid ma ütlen, et selle raamatu kirjutamine ja filmi tegemine oli mulle endale suur inimesena kasvamise protsess. Ma hakkasin taipama ja hirm ka kadus, eriti kui tuli palju rahvusvahelist huvi ja tuge.

Kuidas te sellega toime tulite? 

Kuna kirjutasin selle raamatu kokku Soomes, siis mulle tuli ka palju abi. Ma käisin läbi pika draamal põhineva teraapia, mängisin asju läbi ja vaatasin enda sisse. Lõpuks õppisin ka ise teraapiaid, näiteks kirjutamis- ja loovteraapiaid, et aidata end ja teisi ja mõista inimloomust. Kohe kui taipad ja näed seaduspärasusi, oled vaba ja oskad end distsiplineerida. Kuna mina tegelen kirjutamisega, siis pelgalt asjade läbikirjutamine õpetab nägema. See on sama hea, kui rääkida mõne oma ala eksperdiga, kes uurib mälu, inimpsühholoogiat või sõbraga. Kirjutad ja aju hakkab tööle, toob alateadvusest esile vastuseid. Holokaustiga kogu perekonna kaotanud psühholoog, neuroloog ja psühhiaater Viktor Frankl on loonud logoteraapia, mis on mind palju inspireerinud. Logoteraapia on eksistentsiaalse psühhoteraapia liik, mis pärineb elu mõtte otsingul, sest see, kellel on, mille nimel elada, kannatab välja igasugused olud. Meie elame nüüd vabaduses ja me kõik peame uurima, milline on see ajaloo vari, millest räägib Carl Gustav Jung, mis meid saboteerib, nähtamatult veel mitut põlvkonda, kui me vahele ei astu. Õnneks meil on selle varju vaatlemiseks nüüd töövahendid ja see mu raamat on üks selline.

Kirjeldate ebainimlikku ajaloolist vägivalda psühholoogilise trauma vaatepunktist. Kuidas selline käsitlus esialgu vastu võeti? 

See on võetud väga hästi vastu nii Eestis kui ka välismaal. Ma olin eriti rõõmus, kui vaatasin, et ”Tõrjutud mälestused” nii raamatu kui ka filmina oli toodud ära ka Eesti inimarengu aruandes 2016/2017, kus öeldi, et need teosed on näidanud, kuidas üksikisik saab haiget, ja toonud eestlaste teadvusse ajalootrauma mõiste. On hea tunne, kui võid olla oma töödega natuke meie kultuuriruumis psühhiaater. Mis mõte oleks tööl, kui see kedagi ei aita? See võib paljusid ka vihastada, aga siis peab seda viha uurima, mis on see, mida on raske sõnadesse panna.

Raamat on olnud edukas ka rahvusvaheliselt, tõlgitud kaheksasse keelde. Millist elu raamat on seni elanud? 

See raamat on elanud väga huvitavat elu. Soomes see ilmus esimest korda 2006. aastal, kõigepealt kõvakaanelisena ja siis pehmekaanelisena. Ma ei teagi, kui palju neid on trükitud. Alles sel aastal öeldi, et nüüd on kõik müüdud läbi. 13-aastane eluiga on haruldus. Nüüd on jutud, et anda see uuesti ka seal välja. Kui teos ilmus 2014. aastal Saksamaal, siis Konrad Adenaueri Fond korraldas mulle koos kahe simultaantõlkijaga esinemisreisi neljas Saksamaa linnas ja esimese eesti kirjanikuna esitasin oma teost Frankfurdi raamatumessil. 2017. aastal valis Regensburgi ülikool mind Euroopa päeval aukülaliseks. Sakslased ju jätkavad samal teemal arutelusid: mis tähendab olla inimene, mida tähendab totalitarism, kuidas hiilis natsionaalsotsialism ühiskonda ja hakkas hävitama. DDR-is on veel kommunistlik pärand.

Sel aastal ilmus teos Ukrainas ja mul olid mais Kiievis fantastilised esinemised. Noorem põlvkond küsib, kuidas minna edasi, et me ei haavaks inimeseks olemist. Olin liigutatud, kui suur ja võimas rahvusvaheline Lennart Meri konverents, mis sel aastal kandis pealkirja ”Üks minevik. Mitu tulevikku”, kinkis teose 120 esinejale, kes kõik mõjutavad meie poliitilist elu ja turvalisust rahvusvaheliselt, nende hulgas Saksa endine kaitseminister Ursula von der Leyen, kes äsja valiti Euroopa Komisjoni presidendiks. Mul oli nii suur tänutunne, sest ka Lennart Meri oli kirjanik, filmitegija ja talle oli oluline mälu. Kunstnik Lilli-Krõõt Repnau oli teinud teosele nii ilusa ja liigutava kujunduse, et kindlasti mu raamatut need suured tähtsad otsustajad hotellituppa ei jätnud. Pealegi olid raamatukaanel nö teose ristivanemate Edward Lucase ja Anne Applebaumi soovitused… On oluline, et väikestest rahvastest ja meist tavalistest inimestest saadakse aru, sest see, mis tuli okupatsiooniga, võib ikka ja jälle tulla, aga õnn on see, et hetkel meil on ümber nii palju solidaarsust ja Lennart Meri nimi ja vaim liidab.

Ja teie koos raamatuga? 

Esiteks mulle on avanenud maailm. Raamatuga olen käinud paljudes riikides ja uued lepingud on veel ees, aga film on vist kõik mandriosad läbinud. Vastuolud ja väljakutsed, mis sellise teosega kaasnevad, õpetavad palju. Õpetavad selgemalt nägema läbi inimloomust, õpetavad olema tänulik, et äkki on ümber palju huvitavaid, häid ja sügavaid inimesi, kes tahavad kõik, et maailmas oleks rohkem armastust ja üksteise hoidmist. See õpetab ka sügavalt endasse vaatama, võtma ka enese eest vastutust. See on kasvatanud mind.

Olete öelnud, et minevikku poeetiliselt ümber kirjutades muudab see mõtlemise justkui pühaks rituaaliks – parandavaks jõuks. Seega suurem eesmärk raamatul on siiski kannatanud inimeste hingevalu leevendamine? 

Jah. Vahel ütleme, et aga see kõik juhtus juba ammu, nooremaid põlvkondi see ei puuduta, aga nii see pole. Psühhoanalüütikud ja psühhiaatrid teavad, et inimesele põhjustatud traumad võivad kanduda üle kolmandatesse ja neljandatesse põlvkondadesse, seda nähtamatul viisil. Pealegi on empaatia kõikuv tunne, sellega peab tegelema kogu aeg. Kui meie ühiskonnas soovitatakse ikka veel näiteks kooli- ja töökiusamist lahendada soovitusega ”kasvata paks nahk” või vaadatakse teise inimese hädast üle õlakehitusega ”ära ole nii emotsionaalne”, siis mina näen, et need käitumismustrid ja koguni need laused kasvasid välja nõukogude ajast, kui ka juriidiline õigus polnud kunagi üksikinimese poolel. Sellest õigusest ma kirjutan raamatus ”Tõrjutud mälestused”. Kui ikka naabrit küüditati, siis teine naaber ei saanud minna appi, sest siis oleks ka teda küüditatud. Püssitoru ees pandi ta koguni andma valetunnistust. Näiteks tänamisekultuur tähendab meil ikka veel tihtilugu tänuvõlglaseks olemist, mitte seda, et tänades näitad lugupidamist, kuid kuna vana muster töötab, siis tänu ei osata ka alati võtta vastu. See võib koguni ülbeks teha… Kõik sellised asjad. Jung nimetab seda ajaloo varjuks, mis meid saboteerib. Me peame selle varju avama, siis ei saboteeri enam. Ka selline töö vajab julgust ja sisemist tugevust. Ma usun, et mu raamat aitab kaasa.

Olete võtnud missiooniks mineviku “rohtukasvanud haua” puhastamise, et sünniks leinavõimalus ja arusaamine eelmiste põlvkondade lihtsatest lootustest ja püüdlustest elada paremat elu. On see teil õnnestunud või on meil veel pikk tee minna?

Ma arvan, et see on paljuski õnnestunud, aga see protsess on pikk. Kui on õnne, siis õpime üksteiselt häid asju, võtame meile ulatatud tööriistad mineviku varju mõistmiseks, loome uut empaatilist sõnavara. Empaatia on demokraatia alus.

 

Inimõigusteteemast ei saa teie puhul üle ega ümber. Kuidas saada paremaks inimeseks ja elada paremat elu? 

Meie kuulus ja maailmas kõige kuulsam elus olev helilooja Arvo Pärt on öelnud, et me peame mineviku ära puhastama: pihtides, oma sisemust puhastades ja harides. Nõukogude ajal räägiti palju inimõigustest, aga see oli fiktsioon, sest kui sõna ”ligimisearmastus” on ühiskonnas keelatud ja sellest rääkimist peetakse naeruväärseks või kui psühhiaatria on alistatud ideoloogiale ja poliitikale, siis me kaotame taju, mis on hea ja mis on halb. Näiteks psühhiaatri juures käinud inimene ei saanud enam autojuhilube või ei pääsenud kõrgkooli. Üks uurimus Venemaal näitas, et inimestel on raske vahet teha, mis on hea ja mis on halb ja ma arvan, et seda esineb ka Eestis. Ma olen ise pidanud mõne asja läbi kirjutama, et iseendale julgelt öelda: see on halb asi, see on kuri inimene, astu sellest olukorrast välja.

Muide, üks asi, millega oleks väga vaja tegeleda, on kadedus. Kadedus on üldinimlik nähtus, aga kui oleme tulnud materialistlikust ühiskonnast, mida Nõukogude Liit oli, sest tugines marksismile- leninismile, kus püha oli vaid nõukogude sõduri monument, siis me pole arutanud seda kasvõi selles kontekstis, et kadedus on patt. Patu mõiste tuleb religioonist ja oli kommunistlikus süsteemis ”oopium rahvale”, nagu ütles Lenin. Kuid kadedus teeb inimese nii labaseks ja kurjaks, sest ta võrdleb, mõõdab, hindab kogu aeg. Teise inimese teod ja anne on tema alateadvusele midagi, mis on temalt ära võetud. Ta on ise nagu ämblikuvõrgus, aga ta tõmbab sinna kohe ka teise, kui omab võimu. Tänulikkus on talle tänuvõlg ja seepärast ta ise kunagi ei täna, aga ei oska võtta ka vastu. Ta ei ütle aitäh.

Õigusemõistmine ajalooradadel on käinud mööda kuristikke, võimujanu ja tohutut valu just üksikisikutasandil. Kas meie esivanemad ja meie koos nendega saame kord sellest valust vabaks? 

Me saame sellest vabaks, kui me sellega tegeleme. Hetkel on õhus sellised poliitilised tuuled, et inimeste alateadvusest on tõusnud palju hirme, kuni selleni välja, et kardetakse oma sugulaste nimesid kommunismiohvrite memoriaalil Pirital. Öeldakse, et äkki hakatakse meid uuesti karistama. On kohutav, et kui varem kartsime nõukogude võimu ja seda süsteemi ning siia väljastpoolt tulnuid, siis nüüd kardame omasid. Aga jälle, nagu ütles mulle sõber: nii kaua kui kardad, oled sovet. Meil on nii palju häid asju elus. See, et meie siin mõtteid jagame, lisab juba empaatiat ja inimestevahelist mõistmist. Nii rääkides anname ka teistele julgust ja lisame lugupidamist, julgust, armastust ja tänulikkust. See pole esoteeriline jutt – need asjad teevad meist inimese. Kui lugeda kasvatusajakirja Nõukogude Kool, siis on huvitav näha, kuidas kõiki neid tundeid ja suhtlemisoskusi nimetatakse seal kodanlikeks roiskunud nähtusteks, sest nõukogude inimene pidi omama paksu ja külma verd. Kui luuletaja Minni Nurme kirjutas 1946. aastal luuletuse, mis kirjeldas, kui jube on sõda, siis kutsuti ta kirjanikeliidu ette ja öeldi, et kas sa ei tea, et sõda oli võit ja saluudid, mitte hala ja kaastunne. Ta ei tohtinud 10 aastat luuletusi kirjutada. Kõik leppisid sellega, sest neile, kes olid sõnakuulelikud, lubati suvilaid, kortereid, suuri honorare ja välismaareise. Nii kujunes materialistlik saamispõhine moraal.

Kuidas me kõik saame valust vabanemisele kaasa aidata? 

Siin niimoodi suheldes ja asju sõnastades, luues taipamisi, kust on pärit meie julmuse ja paksu vere nõudmise juured, loome empaatilisemat elu. Me kõik oleme siin võrdsed ja me kõik oleme väärt lugupidamist. Mõni arvab, et kui oled kirjanik, oled parem. See pole nii. Ma vaatan torulukseppa, kes parandas mu köögis torusid või elektrikku või ehitajat ja mõtlen, kuidas nad küll oskavad seda kõike. Me peame üksteist vaatama, imetledes. Vanarahvas teab, kuidas mõjub kuri pilk. Kurja pilguga inimene elab oma deemonites. ”Harry Potteri” raamatud ja filmid näitavad seda ka lastele. Meie asi on õpetada neid olema hea. Minu valgevenelasest tuttav kirjanik ja tõlkija, kes elab Rootsis, tõlkis valgevene keelde ”Pipi Pikksukka”, sest tahtis, et valgevene lapsed ja täiskasvanud, kes on üles kasvanud diktatuuris, näeksid Pipi kaudu võimalust endas olla tugev ja olla armastav inimene, sest ainult nii õigus võidab. ”Pipi Pikksukk” on ääretult oluline inimeseks olemise õpetuse teos.

Kuidas äratada inimestes teadmist, et meil kõigil on õigus elule parimal võimalikul viisil? 

Just praegu teeme seda. See on vaid üks artikkel ja võibolla oleme natuke ka hiljaks jäänud, meie ühiskonnas on olnud nii palju kiireid reforme, aga inimesed vajavad ka stabiilsust. Need muutused on sünnitanud jauravaid noori keskealisi mehi ja küünilisi naisi. Ma loodan, et kui ma annan oma raamatu nüüd uuesti välja, siis keegi avastab selle, saab endast aru ja tahab olla parem. Frankl on kirjutanud, et koonduslaagris oli kahte sorti inimesi: ühed, kes olid alati valmis aitama, ja teised, kes olid alati valmis sind mutta tampima. Selliseid inimesi oli nii vangide kui ka vangivalvurite hulgas. Nii on ka täna ja seepärast me peame oleme tähelepanelikud, sest kurjus on palju tugevama jõuga. Näiteks kui visata värskesse piima tükk tõrva, siis see pole enam joomiskõlblik, seega me peame tükikesest tõrvast olema teadlikud. Ma lausa soovitan selleks, et head kogemused oleksid tugevamad ja püsivamad elus, need igal õhtul üles kirjutada, tuua ära, mis täna juhtus head, sest hea ununeb nii lihtsalt, aga kui hoiad silme ees, siis elu hakkab kandma. Soomlastel on üks hea ütlemine, et kui provotseeritakse, ära provotseeru. Pole vaja minna teise inimese deemonite juurde.

Pikemat intervjuud saab lugeda juba järgmisel nädalal ilmuvast Terviselehest! 

Kommentaarid