Kultuuriajalugu! Robert Smith lahkub The Cure’ist
Kui The Cure hakkas plaate tegema, oli neil kaks eeskuju: The Banshees ja The Buzzcocks. The Cure’i liidri Robert Smithi eesmärk oli segada esimese müra teise meloodiatega.
Bansheesi esimene trummar oli Sid Vicious ja nende esimene kontsert sisaldas ainult üht lugu, saatanlikku „The Lord’s Prayerit“. Siouxsie polnud kõige artikuleeritum laulja, aga temas oli mingi toores ja vastupandamatu jõud. Death-bitch maxima. „Lüli pungi ja psühhedeelia vahel,“ kirjutas Rolling Stone nende debüütplaadi „The Scream“ (1978) kohta. Ebatüüpiliselt meloodiline singel „Hong Kong Garden“ läks isegi Briti esikümnesse. Banshees oli Cure’i, Missioni, Sisters of Mercy ja teiste gooti bändide eeskuju.
Smith ja Bansheesi bassimees Steve Severin kohtusid Throbbing Gristle’i kontserdil. Neid tutvustas Smithi ülemus, plaadifirma boss. Kui ta oleks teadnud, mis edasi saab, poleks ilmselt tutvustanud. Rohelises ülikonnas ja päikseprillidega Smith nägi üsna vägev välja. „Mees, kes nii riietub?!“ küsis Severin. Ta uuris ka Smithilt, kuidas saab olla popstaar ja mitte elada Londonis. (Cure elas paigakeses nimega Crawley.)
Smith polnud siis veel Bansheesi kontserdil käinud. Ta oli kuulnud vaid „Hong Kong Gardenit“ John Peeli saates. Tal ei jäänud aga vahel Londonit külastades märkamata seintele ilmunud grafiti „Andke Bansheesile plaadileping“. See oli kõikjal ja see muutis Bansheesi müütiliseks. Fantoom tegutses. NME ajakirjanik Paul Morley kirjutas, et Banshees on viimane suur rokkbänd.
Banshees tuuritas 1979. aastal Cure’iga ja Siouxsie laulis tausta Cure’i loos „I’m Cold“. Smith sai Siouxsie ja Severiniga hästi läbi, Bansheesi kaks teist pillimeest olid aga tüüpilised dekadentlikud kangelased, üleharitud ja laitmatult riietatud esteedid, kelle neuroosidest näritud maskuliinsus kaldus androgüünsuse poole ning nad lahkusid bändist tuuri ajal. Trummar leiti uus ja Banshees palus Smithi kitarristi koht täita.
Smith meenutab, et tuuri ajal kahes bändis mängida polnud raske, meedia aga kirjutas, et ta näeb vilets välja, ei maga ega söö. Smith reisis Bansheesi bussis, sest ta ei talunud Cure’i trummarit Michael Dempseyt. Dempsey üks probleem oli see, et ta ei armastanud juua. Väike mees ja suur toop. Kui tuur läbi sai, Dempsey lendas.
Smithi juuste all hakkas küpsema plaan. Ta soovis elektroonilist energiat. Cure oli seni teinud pessimistlikku muusikat, 1982. aastal aga otsustas proovida kalkuleeritud pophitti. Cure ja elektroonika oli nagu granaat lapse käes. Sellega kaasnes ka värvikam video. Esmakordselt oli lavastajaks Tim Pope, kes lavastas pärast seda 10 aastat kõik nende videod. Smith küll ei tahtnud, et irooniline „Let’s Go To Bed“ ilmuks Cure’i nime all. Lõpuks jõuti plaadifirmaga kokkuleppele: kui lugu jõuab Top 20-sse, tohib Smith lindistada sooloalbumi.
Ei jõudnud, aga Smith oli ikkagi bändist väsinud ja kui Bansheesil kitarrist novembris lahkus, oli Severin kohe Smithi kõrvas. Cure’i plaadifirma Fiction ahastas: firma suurim staar laseb jalga just siis, kui hakkab popimaks muutuma. Smithile meeldis, et Bansheesiga saab sõita süngel rongil, The Cure’iga aga dementseid videosid teha. Ta ütles ajakirjanikele, et ei tea, mis edasi saab.
Smith tuuritas Bansheesiga 1982. aasta lõpuni Suurbritannias ning siis jaanuaris ja veebruaris Austraalias, Uus-Meremaal ja Jaapanis. Talle meeldis algul „keha“ olla. Lugusid kirjutama ei pidanud, videotes osalemist ei nõutud. „Let’s Go To Bedist“ oli saanud aga minihitt USA-s, kus antennid taevast MTV-d imesid ja Cure’i oodati sinna esinema. Ja Smith soovis Bansheesis lugusid kirjutama hakata. Teda frustreeris, et tal polnud sellist kontrolli kui Cure’is.
Smith ja Severin lõid ansambli The Glove. Nimi võeti Beatlesi multifilmi „Yellow Submarine“ tegelase järgi. Glove otsustas salvestada albumi võimalikult erinevate narkootikumide abil. Inimesed on ju lapsest peale tahtnud komme ja mis need narkootikumid muud on kui täiskasvanute kommid. Smith on hiljem rääkinud, et Glove’i päevil oli ta nii läbi, et ei suutnud isegi hambaid pesta. „See oli nagu unenägu,“ ütles ta ja unenägusid ju tavaliselt ei mäletata.
Puhata ei lastud. The Cure’i uus singel „The Walk“ läks 12. kohale. Bansheesiga oli vaja teha video Beatlesi „Dear Prudence“ koverile ja esineda Iisraelis, kus Smith lõhkus bändi auto. Skisofreenia tipnes 1983 jõuludega, kui Smith esines saates „Top Of The Pops“ kahe bändiga. Skisofreeniat ei kohta ainult inimeste juures, on ka skisofreenilisi ämblikke, kes koovad asümmeetrilisi võrke.
Smith salvestas nüüd kaht plaati: Readingis The Cure’i ja Twickenhamis Bansheesi oma. Ta liikus taksoga kahe stuudio vahet. Magas taksos. Nende kuue maanilise nädala jooksul lisas talle jõudu vaid eriti tugev võluseentetee.
Banshees tundis, et Smith ei anna neile 100 protsenti. Priske egoga Siouxsie polnud ka vaimustuses, et Itaalia kontserdiplakatil ilutses kiri „Siouxsie & The Banshees With Robert Smith”.
Smithi tervis lahendas lõpuks dilemma Smithi eest. See oli nagu jumala kättemaks, mäletab Smith. Tema nahk hakkas maha kooruma. Kumm lõhkes, nagu öeldakse. Smithi Bansheesist lahkumine oli üks veidramaid rokiajaloos. Kui bänd palus tal mais Ameerika tuurile asutada, esitas Smith arstitõendi.
The Cure’i plaat „The Top“ ilmus 1984. aasta mais ja Bansheesi „Hyaena“ juunis. Smith oli 18 kuuga valmistanud neli Cure’i hittsinglit, kolm plaati, tuuritanud Cure’i ja Bansheesiga ning manustanud nii palju LSD-d ja seeneteed, et sellega oleks kaotanud mitu oma üheksast elust.
Smith ütles hiljem, et tema keskeakriis leidis aset juba 25-aastaselt.
Tänavu täitub The Cure’il 40 aastat. Bänd annab sel puhul 7. juulil Londonis Hyde Parkis tohutu kontserdi, kus esinevad veel Interpol, Goldfrapp, Slowdive, Ride ja Editors. Häid sõnu öeldakse kindlasti palju, tuju on kõigil hea. Juubeli märgivad ära ka ajalehed. See olevat bändi ainuke Euroopa kontsert sel aastal.
Cure pole plaati teinud pärast 2008. aastat. 22. juunil ilmub uuesti „Mixed Up“, mida on veidi miksitud. Kustutatakse, lisatakse ja tõstetakse ümber elemente.
Smith kureerib ka 15.-24. juunini Londonis toimuvat Meltdowni festivali ja on sinna lubanud kutsuda viimase 40 aasta 30 lemmikesinejat.
Konstantin Kuningas
