Avaleht Kultuur Kultuuriajalugu Pet Shop Boysil ei ole igav
Pet Shop Boysil ei ole igav

Pet Shop Boysil ei ole igav

Pet Shop Boys esineb taas Õllesummeril. Samuti ilmutavad nad vanu plaate lisalugudega. Viimati ilmusid „Please“, „Actually“ ja „Introspective“.

Neil haigutab „Actually“ kaanel. Suur osa poplauljate fotosid on rõõmsad. Pet Shop Boys on alati tahtnud midagi muud. Suur osa bände tahab näha välja nagu teised bändid. Pet Shop Boys ei karda, et nad näevad välja, nagu neil oleks igav. Nad said esimest korda aru, et neil on maine, kui hakati küsima, miks nad ei naerata. Miks me peaks naeratama pildistamisel, mis on ju kohutavalt tüütu asi, ei mõistnud Pet Shop Boys. See oleks võlts. Pet Shop Boys ei tahtnud tekitada mainet „palun ostke meie plaate“. Suur osa tänapäeva bändidest on valmis tegema kõike, et kuulsaks saada. Neil oleks ka olnud, kui ta oli 17, aga mitte enam 31-aastasena.

Pet Shop Boysi mänedžer Tom Watkins tahtis Pet Shop Boysi laiali ajada. Ta oli kindel, et Neil ja Chris on armastajapaar. Ta tahtis, et Neil tegutseks üksinda ja keeldus uskumast, et Chris teeb bändis midagi. Hiljem ta küll leebus, aga arvas endiselt, et Neil teeb kõik otsused, seda lihtsalt põhjusel, et Chris ei võtnud kunagi telefoni, kui paar oli koos ruumis ja telefon helises ja keegi pidi võtma.

Chris oli koolis bändis. Ta mängis kodus klaverit, kuid ei mäletanud kunagi pärast, mida ta mängis. Ta unistas, et leiutab arvuti, mis mäletaks. Isa vaatas teises toas telekat ja prõmmis vastu seina, et Chris lärmi ei teeks nii palju. Chris tunnistab, et kui Neili poleks, siis ta ilmselt ei viitsiks ikkagi lugusid salvestada, vaid klimberdaks niisama päevad läbi.

Chris tuli Londonisse Liverpoolist. Sai tööd. Elas algul venna ristivanemate juures. Raha ei olnud. Nädalavahetustel käis säravate silmadega mööda poode. Siis nägi sobivat korterikuulutust. Kuigi Chrisile ei meeldi üksi elada. „Ma tahan, et oleks kedagi, kellele head ööd soovida. Muidu tekib tunne, et ma olen kõige üksildasem inimene maailmas ja keegi ei tea, kui ma suren,“ lausub ta. Chrisi korter oli täis Pink Floydi kassette, ütleb Neil. Kassette. See oli väga kurb.

Neil ütleb, et loo „Rent“ read „I love you“ ja „you pay my rent“ pole seotud. Laulu meestegelane on poliitik, kellel on pere, aga ka Manhattanil korter ja selles korteris teine naine, kes armastab teda, aga mõtleb vahel, kas see ongi kogu elu, aga ise on ikkagi ka üsna laisk. Mõlemad on väga lojaalsed ja raha pole oluline.

Pet Shop Boysile ei meeldi popstaarid kõmulehtedes. Pet Shop Boys arvab, et sellega ei müü plaate, vaid teenib publiku viha. Neilile ei meeldi ka, kui popstaarid protesteerivad millegi vastu, mis on niigi teada. „Nagu näiteks sõda. On inimesed enne tõesti sõja poolt ja siis poptähekeste jutu peale mõtlevad ümber?“ ei jõua ta ära imestada.

Pet Shop Boys edastab segaseid signaale, edukuseks on vaja aga üht kindlat identiteeti, räägib Neil. Madonna eripära on kõrkus. U2 tuleb suhtumisega, et „me oleme küll Iirimaalt, aga me hoolime“. Pet Shop Boysist õhkub vaibi, et neile meeldib muusika, mis massidele ei meeldi.

Edetabelid huvitavad Pet Shop Boysi tegelikult väga. Neil on Ameerikas peale „West End Girlsi“ veel hitte – „What Have I Done To Deserve This?“ oli nr 2, „Always On My Mind“ nr 4 ja „It’s A Sin“ nr 9 – , aga Ameerikast on Pet Shop Boysi jaoks saanud ikkagi fantaasia. Sest keegi ei suuda reaalsusele silma vaadata. Pet Shop Boys on ju nagu disko, aga mitte päris. Pet Shop Boys ei ole macho-fantaasia ega heteroseksuaalne rannafantaasia. See on vaevu maskuliinne muusika. Ameerika tahab Bruce Springsteeni, kellel on naine ja töökoht ja kes tuleb teksades koju, vaatab telekat ja joob õlut, arvab Neil.

Pet Shop Boys läks vaatama filmi „Lawrence Of Arabia“, mis oli uuesti kinno toodud. Kui piletid olid ostetud, küsis paar, kui pikk film on. Ligi viis tundi. Liiga pikk, arvas Pet Shop Boys ja läks hoopis restorani.

Konstantin Kuningas

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga